Tiit Made | Mõnest NATO lennukist ei piisa

Krimmi okupeerimisest venelaste poolt oli meie rahuloleva ja eneseimetleva poliitikkonna äratamiseks palju kasu. Siseriiklikus plaanis sai mõneks ajaks toppida kinni venelembide propagandasuid. Suurem kasu tuli aga rahvusvahelises plaanis, kus tärkas huvi Balti riikide julgeoleku asjus, sest selgus, et Venemaa pole kaugeltki nii nunnu naaber, nagu seni läänes arvati. See, et ukrainlased Krimmi ühegi pauguta loovutasid, on meile hea õppetund, sest tuletab meelde, kuidas meiega on varem samamoodi tahetud ümber käia või on seda lausa tehtud.

Tehakse Krimmi

Rahvusvahelises pressis on olnud lugeda asjalikke, analüüsivaid ja tõsiasjadele tähelepanu juhtivaid analüüse, mida meil on üritatud mitte tähele panna või tõsiselt võtta. Ikka kõlab laul NATO vihmavarjust ja viiendast paragrahvist, nagu oleksid need teab mis julgeolekugarantiid. Ega mõne NATO lennuki paigutamine Ämarisse, mida esialgu suure suuga lubati, kuid nüüd juba keerutades ja tingimusi seades venitatakse, julgeolekut taga. Venemaa vilistab ka suure hooga Euroopa Liidu ja NATO kehtestatud õieti mitte midagi ütlevatele sanktsioonidele. Kas keegi teab, mis sanktsioone on Euroopa Liidu ja NATO liige Eesti kehtestanud Venemaale seoses Krimmi okupeerimisega?

Seni meie pressis Putini sabarakuks tituleeritud, Eestit ülevalt ja alt kritiseerinud, president Ilvesega vaielnud nooruke Cambridge'is ja Oxfordis õppinud Mark Adomanis kinnitas nüüd absoluutselt õigesti ajakirjas Forbes avaldatud järjekordses arvamusloos, et kui Venemaa peaks Balti riikidesse tungima, siis ei ole NATO lennukitest mingit kasu. Venemaa ründab baltlasi infrastruktuuri (mida taristuks kutsutakse) häirimise kaudu, käivitab massiivse rahvusvahelise infosõja, kasutab oma kohapealset viiendat kolonni, saadab üle piiri erariides nõuandjaid (turiste), korraldab provokatsioone, blokeerib sõjaväeosi ja strateegilisi objekte. Ehk kasutab sama taktikat kui Krimmis. Venemaa väed, mis võivad küll olla valmis ja ootel piiri taga, sisse ei marsi.

Adomanis rõhutab, et Venemaa kasutab laias plaanis sõjaväeluuret ja tema sissetung ei paista üldse välja traditsioonilise invasioonina, vaid kujutab endast massilisi rahvarahutusi. „Rahva" rollis eestlasi suure tõenäosusega ei pruugigi olla.

Geneetilised venelembid

Oleme seda juba oma nahal korduvalt kogenud. Detsembris 1924 ei läinud see taktika läbi. Juunis 1940 aga läks, sest eeltöö oli palju paremini tehtud. Oli leitud liitlasi-äraandjaid ka siinsete juunikommunistide näol. Nõukogude baasidest ja venemeelsest Petserist sai tuua tänavatele erariides „rahvast". Tollased riigijuhid olid lubadustega kaetud, ära ostetud või hirmutatud leplikeks ja järeleandlikeks. Eestlastelt võeti paukugi laskmata riik käest, nagu nüüd sama taktikat kasutades tehti ukrainlastega Krimmis. Ukrainlaste suurim viga Krimmi puhul oligi, et nad lasksid eraldusmärkideta Vene sõjaväelased poolsaarele sisse, nagu meie lasksime 1939. aastal alandlikult venelased siinsetesse baasidesse. Edasi oli juba kõik tehnika, venelaste kindlameelsuse ja aja küsimus.

Samasugune taktikaline operatsioon käivitati ka aprillis 2007, kui Moskva ehitas riigipöörde pronkssõdurile. Eesti oli siis juba NATO ja Euroopa Liidu liige. Kas kuskilt kandist paistis operatiivset abi? Ei meenu. Hoopis hurjutati. Lõpptulemus oli, et mässajad ei saanud õieti mitte mingisugust karistust, aga 1924. aastal said. Tahaks siinkohal väita, et meie hädade põhjusi suhtlemisel Venemaaga, nii enne kui nüüd, tuleb muu hulgas otsida meie lääne partnerite suhtumisest ja tahtmistest, aga ma ei hakka seda tegema.

Seda ma küll väidan, et meie julgeoleku hädad on suuresti meie poliitikute geenides või nende perekonnasuhetes. Sealt tuleb otsida, miks nad ei saa olla sõnakalt ja täie innuga Eesti eest väljas olla. Meie tipppoliitikud on läbi aegade saanud õpetust, kasvatust ja ideoloogiat neilt, kelle suhtes tuleb olla tõrjuv. Nad on endale võtnud võõramaiseid naisi, sündinud segaperekondades, ajanud võimaliku okupandiga äri, saanud temalt kingitusi ja muud meelehead, mis sunnib olema tänulik. Otsustaval hetkel on see aga tähendanud, et mõnele Eesti riigile kahjulikule dokumendile on antud taltsalt allkiri, keelatud hea ettevalmistuse saanud sõjaväelastel kasutada relvi ja on need ise kokku korjanud.

Kui tõmmata paralleele, siis meenub, kuidas 1918. aastal Eesti riiki loonud ja selle iseseisvust Vabadussõjas suurepäraselt kaitsnud mehed olid 1939.–1940. aastal nii järeleandlikud ja hädised. Kuidas president ja sõjavägede ülemjuhataja suutsid elada kõrge vanuseni venelaste vangilaagris, ehkki nende kõrval riiki juhtinud kolleege piinati ja tapeti. Mil moel oli võimalik, et 1940. aastal Moskvas tegutsenud Eesti saadik pääses lihtviisil üle piiri läände, kui see piir oli juba okupantide karmi kontrolli all?

Meie Moskva kaader

Veel ripub õhus küsimus, et 1940. aasta eelses Eesti kaitsestrateegias oli autoriteetne ja autoritaarne kindral fikseerinud, et kriisiolukorras ei usaldata Vene juurtega kaitseväelastele püssi kätte anda. Poldud kindlad, mis suunas püssitoru keeratakse. Õige pea selgus, et peaaegu kõik Petseri venelased liitusid okupantidega. Kuidas on selle asjaga tänapäeval?

Paralleel on selles, et tahaks küsida: mis on juhtunud inimestega, kes suure innuga tegutsesid laulva revolutsiooni ajal, asutasid Rahvarinde, korraldasid Balti keti, tõrjusid internatside rünnakuid, halvustasid punast Vene lippu ja palju muud sellist, kuid on nüüd sõbrad ja seltsimehed nende Moskva tegelastega, kelle ideoloogia on teiste maade vallutamine ning mõjusfääride laiendamine ja oma ideoloogia pealesurumine. Kas nemad ongi see tulevane kaader, kes meile abi kutsub piiri taga valmis pandud eraldusmärkideta sõjameestelt, nagu tegid Kiievi ja Krimmi tegelased? Või nagu tegid juunikommunistid 1940. aastal ning oodati, et teeb 1924. aastal ka Anvelt.

Ajalugu, härrased, on halastamatu, aga sealt saadud õppetunnid on targale riigijuhile kasulik õpikumaterjal. Adomanisel on sel korral õigus, et mõni lennuk, tank või rakett ei taga meie julgeolekut. Vaja on kindlasti konkreetset NATO kohalolekut mõne sõjameeste üksusena, mida saab ka siserahutuste korral kasutada. Tean, tean, seda ei luba NATO-l teha Venemaa ja NATO muidugi kuuletub. Seetõttu jääbki meil üle juhinduda Adomanise soovitustest ja tegelda nendega, kes sisemiselt Eesti julgeolekut õõnestavad. Selles mõttes on muidugi kapo aastaraamat kui omamoodi võitlusvahend igati asjakohane, kuid see peab olema palju lehekülje- ja nimerikkam.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/575294/tiit-made-monest-nato-lennukist-ei-piisa#1