RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 10. aprill 2014

Julius Evola "Viienda seisuse võimuletõus"

Marksistliku historiograafia vaieldamatuid teeneid on katse määratleda ajaloo kulgemise üldist suunda täpselt piiritletud faaside vaheldumisena. Sündmusi, millele teised ajaloolased on keskendanud oma tähelepanu, nagunäiteks sõjad, riigipöörded ja muud sedalaadi muutused ning protsessid, ei käsitleta selles iseeneseslikult tähtsaina, vaid teisestena ja juhuslikena ülemaailmse edasiliikumise taustal.

Vastaspool, see tähendab parempoolsus, pole selles laadis millegi võrdväärsega toime tulnud. On iseenesestmõistetav, et "ajaloo mõtte" marksistlik tõlgendus, mille kohaselt majandusliku determinismi toimimine toob fataalse paratamatusega võimule töölisklassi, tuleb täielikult kõrvale jätta. Kuid seda tehes tuleb asuda metodoloogiliselt samale tasandile ja möönda, et ajaloosündmusi tuleb vaadelda samalaadse üldistava skeemi taustal. See skeem peab aga lähtuma hoopis teist laadi käsitusest, mis on kõrgem ja millel pole midagi ühist labase ja pealiskaudse ajaloolise materialismiga.

Pietro Operti on visandanud üldistava käsituse, millele võiks tugineda antimarksistlik historiograafia. Kui jätta märkimata meie enese sellealased kujutlused, siis samasuguse käsitluse on piiritlenud eelnenuga üpris ühemõtteliselt ja ka samal ajal uurijad-traditsionalistid, esmajoones muidugi Rene Guenon, siis V. Vezzani ja H. Berl, osaliselt ka O. Spengler ise, ehkki tema tähelepanekud piirduvad vaid ainukordseina käsitatud tsivilisatsioonitsüklite evolutsiooniga.

Küsimus, mida me kavatseme käesolevas peatükis täpsemalt käsitleda, on "viienda seisuse võimuletõusu" fenomen. Et seda arusaadavaks teha, peame eelnevalt andma lühikäsitluse taustprobleemist ja nimelt poliitilise võimu või tsivilisatsioonitüübi, üldisemalt, kogu tervikliku - ja me ei kõhkle ütlemast - "normaalse", neljatasandilist hierarhilist väärtussüsteemi moodustava ühiskondliku organismi järkjärgulisest taandarengust ja allakäigust. Selle hierarhia tipus on vaimse ja sakraalse võimuga juhid, seejärel tuleb sõjaline ülikkond, kolmandana omanikest kodanlus ja kõik need, kelle huvid piirduvad majanduse tasandiga (need on "kaupmehed", hindu vaišjate kast).

Kuid on ka kohe selge, et ajaloos, mida meie tunneme, on niisugune püramiid kokku varisenud ja on aset leidnud langemine mainitud nelja tasandi piirides kõrgemalt madalamale. Sakraalsusel põhinevatest ühiskondadest, kus juht või valitsev klass teostab võimu vaimsel alusel rajaneva "jumaliku" õigusega, taandud ühiskondadesse, kus valitseb sõjaline aristokraatia. See oli arenguaste, mis lõppes Euroopa suurte dünastiate ajastuga. Prantsuse revolutsioonis võttis võimu demokraatia, liberalism ja industrialism, teisisõnu, kolmas seisus kui kapitalistlik ja plutokraatlik kodanlus. Sellest ajast alates on maailma kõrgeimateks juhtideks rahanduse peremehed, söe-, terase-ja õlikuningad. Sotsialistlikud ja töölisliikumised, mille loogiline lõppsiht on kommunism ja nõukogud, märgistavad viimase ühiskonnakihi, neljanda seisuse tõusu ning rünnakut kolmanda seisuse ühiskonna vastu (ainuüksi selles perspektiivis on käsitatav Lääne ja Ida, kommunistlike riikide ja USA ning vastavalt mõlema satelliitide vastasseis) sihiga saavutada võim maailma üle. See on neljanda seisuse võitlus selle vastu, mis veel on alles kolmanda seisuse maailmast.

Parempoolsest vaatekohast on ajaloo mõte käsitatav just niisugusena; sellise arengu tulemust silmas pidades peaks seda nimetama pigem ajaloo mõtte hääbumiseks. Kuid kas taandareng jääb peatuma neljandal seisusel? Kahe sõja vahel ilmus Karlsruhes ainulaadne väike raamat, mille autor H. Berl oli teinud suure sammu edasi nimetatud vaatekoha
arendamisel. Töö pealkiri oli "Die Heraufkunft des fünften Standes". Lisaks teoreetilisele sisukusele ja ajaloo kui allakäigu põhjendamisele oli mainitud teos täidetud jõulise emotsionaalse laenguga. Berl oli oma raamatu kirjutanud sanatooriumis, olles üleni uuritava probleemi lummuses (autor on ise tunnistanud, et igal leheküljel on tunda palavikku).
Aga kui see seik ja mõned liialdused kõrvale jätta, siis on Berli käsitus igati põnev sellele, kes tahab mõista, mis meie ajal toimub.

Kogu ajalugu läbiv taandareng ei jää peatuma neljanda seisuse juures ega lõpe kollektivistliku, marksistliku ja kommunistliku maailmaga; allakäigu jätkuks on viienda seisuse esiletõus. Mis on viies seisus? Siinkohal tuleb lähtuda käsitusest, et iga objektiivne moodustis on kahe algprintsiibi - ühelt poolt korra, teiselt poolt kaose jõudude - koostoime. Ta sünnib esimeste jõudude vormiloovast aktiivsusest, mis aheldab ja suleb kindlatesse struktuuridesse teised jõud (struktuuride sees võib kaos kui dünaamiline alge leida väljenduse ka kui loovus). Kui arengutsükkel jõuab lõpule, siis see ürgne alge, umbisikuline ja, koos Goethega öeldes, "deemonlik" aluspõhi, mis traditsioonilistes tsivilisatsioonides on kõrgema seaduse jõu ning ka vaimsete, heroiliste ja aristokraatlike väärtuste ning neid väärtusi kandvate inimeste loomuliku prestiiži varal vaos hoitud, alla surutud ja kultiveeritud, püüab saada vabaks, toimida destruktiivselt ja pürgida võimule. See on piir, millest alates võib võimule tõusta viies seisus.

Igasuguses "revolutsioonilisuses" kui sellises on alati äratuntav selle vormitu aluspõhja mõju; arengu hilisemates faasides on see enam või vähem taltunud, kuid esimeses faasis on talle alati iseloomulik teatav metsikus, hävitamis- ja õõnestamiskirg, mis leiab väljenduse indiviidi tasalülitamisena kollektiivi ning üldise kollektivismideemonina. Leheküljed,
mis Joseph de Maistre kirjutas Prantsuse revolutsiooni kohta, on selles seoses igavese väärtusega. Olgu veel öeldud, et viienda seisuse riiki võib üldisemalt vaadelda kui anti-riiki - kui riiki käsitada ta pärimuslikus tähenduses kõrgema reaalsusena ning kõrgema vormiloovajõuja idee kehastusena. Sellest vaatekohast lähtudes uskus Berl, et tänapäeva organiseeritud ja endeemilisele kuritegevusele, mille esimene tüüpiline näide oli ameerika gangsterlus, võib omistada sümptomi tähenduse. Tänapäeva iseloomulikke jooni on "organiseeritus". Võib isegi öelda, ehkki see kõlab paradoksina, et "kaos organiseerub". Needsamad jõud on üpris sageli peidus ka neljanda seisuse, kommunismi ja marksismi loodud poliitilistes süsteemides, sest loomuliku gravitatsiooniseaduse kohaselt ei ole kuidagi võimalik, et langemine lõpeb teatud tasandil ega vii enam edasi veel madalamal asuvale tasandile.

Sellega seoses tuleb jälgida mitte ainult ühiskonda ja poliitikat puudutavat, vaid ka seda, mis toimub isiksusega. Ajaloos on alati olnud julmusi ja metsikusi, kuid nüüdisajale diagnoosi panekul esiletulev tüüpiline alge on kurjakuulutava ratsionaalsusega väljaarendatud laostamismeetodid, mille sihiks on taandada olendid, kelle kallal neid rakendatakse, tahtetuteks ja enestegi silmis põlastust väärivaiks nukkudeks (selles osas on mõningaid tähendusrikkaid, ehkki tendentslikult ühekülgseid seoseid esiletoovaid piiritlusi teinud katoliiklik eksistentsialist Gabriel Marcel).

Piisab, kui mõelda sealpool raudeesriiet toimunud kohtuprotsesside telgitagusele ning ümberkasvatamis- ja koonduslaagrite režiimile. Rünnaku sihiks on "vorm" tema olulisimas ilmingus, mida kehastab isiksus. Tasandid on enesestmõistetavalt erinevad, kuid üldine suunitlus ja "käekiri" on hästi äratuntav.

Berli raamatu ilmumisele järgnenud ajal on olnud võimalik täheldada nüüdismaailma teisteski valdkondades nähtusi, mida saab kas või osaliselt seostada ülalpool mainitud "mõjude vallapääsemisega". Võib näiteks mainida mõningaid "mässupõlvkonnaga" kaasnenud nähtusi. Mäss võib olla legitiimne, kui see on suunatud ühiskonna vastu, millel puudub - osaliselt või täiesti - kõrgema jõu autoriteet; mis on tühi ja mõttetu, mehhaniseeritud ja standardiseeritud ning areneb kvantiteedi amorfses maailmas üha umbisikulisemaks.

Aga kui on tegemist mässajatega, "kel pole lippu", kui mäss on eesmärk iseeneses ja muu vaid ettekääne, kui ta toob kaasa ohjeldamatuse, primitivismi, alistumise sellele, mis on algne madalamas tähenduses (seks, neegri/azz, joomine, spontaanne ja sageli kriminaalne vägivald, labasuse j a anarhia ülistamine), siis on võimalik põhjendatult siduda
neid nähtusi teistega, mis omal tasandil annavad tunnistust alt üles, läbi kehtivas maailmakorras olevate ja üha nähtavamaks saavate lõhede tungivate kaosejõudude toimest. Teatavad, rohkem või vähem vaimselt vigased isikud, kel pole enam midagi kaotada, on sõna otseses mõttes nende jõudude meelevallas.

Võime järele anda kiusatusele ja osutada mõnele teiselegi sarnasele nähtusele, mis annavad tunnistust, ehkki teise tahu poolt, isiksuse vastu suunatud rünnakust. Eks ole ka niinimetatud psühhoanalüüs püüd lõhkuda vahesein, mis ettehoolduslikul viisil tõkestab pääsu infrapersonaalsesse maa-alusesse, mille moodustavad pimeduse jõud, ning katse
pöörata kõik pahupidi, mille tulemusel seda maa-alust käsitatakse kui inimese esmast alget ja tema psüühikat tegelikult käivitavat jõudu. Selle nähtuse sarnasus pahempoolse ideoloogia poolt ühiskondlikuks ja ajalooliseks progressiks peetavaga on silmanähtav: poliitiliste struktuuride pea peale pööramisele ja sellele lisanduvale progressikäsitusele vastab rünnak selle vastu, mida antiikajal nimetati hegemonikon' iks - sisemiseks valitsejaks. Selle tulemus on inimese taandamine pelgaks pealisehituseks.

Kuid siinkohal lühidalt esitatud ideedekogumi põhiline tagamõte on vahest see, mis osutab tõelise "ajaloo mõtte" ja sellest loogiliselt tulenevate ettekuulutavate sümptomite ühiskondlikele ja eksistentsiaalsetele aspektidele. Tuleb olla ettevaatlik igasuguste äärmuste ja maailmalõpukuulutuste suhtes, ehkki paljud seigad peaksid meie poolt visandatud taustal panema mõtlema ka need, kes viibivad veel progressi ja demokraatia müütide uimas ning kes pole suutelised taipama ilmselgeid põhjustelt tagajärgedeni viivaid seoseid, mida on olnud võimalikjälgida juba sajandeid kestnud sündmuste jadas. Tsivilisatsiooni ja ühiskonnaorganisatsiooni neljaastmeline liigendus on üks realiteet; teine on madalama loomusega jõudude esiletõus, kuna ollakse jõudnud seda võimalikuks tegeva piirini ja mõnes mõttes ei olda enam tõeliselt inimlikus maailmas. Niipalju seekord asjust, millele võib taustaks olla tees viienda seisuse võimuletõusust.

Tõlkinud Haljand Udam

Avaldatud ajakirjas Vikerkaar 1994, nr. 4

Edasilugemiseks: https://www.facebook.com/notes/kaspar-rammo/n%C3%B5ukogude-nomenklatuur-ja-sulide-v%C3%B5im-katkend-haljand-udam-esseest-elluj%C3%A4%C3%A4mise-v/693242100709966

Kaspar Rammo kaudu, link SIIN

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP