RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 9. aprill 2014

Tiit Madissoni Eesti „edulugu"

Täna välja antavate elulooraamatute tulvas ei üllata ilmselt kedagi, et samaga on nüüd hakkama saanud sedavõrd värvikas persoon nagu Tiit Madisson. Äsja ilmus tema vaade elule tuttava, kuid kurioosse pealkirja all „Minu võitlus".
 

Raamat on ülesehituselt justkui tavapärane. Kronoloogilises järjestuses kirjeldab autor kõiki eluperioode ja tema osalusel toimunud tähelepanuväärseid sündmusi.

Samas pole see siiski päris tavaline elulooline teos, kuna olulise mahu võtavad enda alla kirjutaja ülevaated juhtunu tagamaadest ja paljudest isikutest, samuti hinnangud nende isikute langetatud otsustele.

Nõnda saab autobiograafiast viimastel aastakümnetel Eestis aset leidnut teatud mõttes kirjeldav ajalooraamat, mida nii tänastel kui ka tulevastel põlvedel huvitav lugeda. Tõsi, mõndagi kirjapandust on keeruline aktsepteerida. Toob ju autor sissejuhatuses ära ka Prantsuse keisri Napoleon Bonaparte'i seisukoha, mille kohaselt „ajalugu koosneb nendest valedest, mille suhtes on jõutud kokkuleppele".


Kommari pojast riigipöörajaks
Esimestes peatükkides jutustab autor oma päritolust, lapsepõlvest, koolieast, ajateenistusest Nõukogude armees, töömehetee algusest. Muu hulgas saame teada, et Tiit Madissoni isa oli läbinud kõik need katsumused, mis said osaks 1941. aastal punaväkke mobiliseeritud eesti meestele, ja lõpetas sõja Eesti Laskurkorpuse vanemseersandina. Pärast sõda suunati Herbert Madisson parteitööle, kus ta jõudis välja EKP Paide rajoonikomitee teise sekretäri ametipostini.

Tiidu sõnutsi isa tegemised tema enda valikuid ei mõjutanud. Tema esimeseks väljaastumiseks sai protesteerimine Leonid Brežnevi teoste tutvustamise vastu asutuse töötajaile korraldatud poliittunnis. Edasi sai ta innustust nn Balti apelli avaldamisest Lääne meedias ja asus seda levitama Eestis. Seejärel tutvus ta toonaste dissidentide Mart Nikluse ja Jüri Kukega, hakkas tegema kaastööd põrandaalusele kogumikule „Lisandusi mõtete ja uudiste vaba levikule Eestis" ning seda väljaannet paljundama ja levitama.

Kui Tiit Madisson oli 1980. aastal koostanud ja ENSV Ülemnõukogule saatnud protestikirjad Afganistani sõja ning Mart Nikluse ja Jüri Kuke vahistamise teemal, arreteeriti ka ta ise ning mõisteti neljaks aastaks vangi pluss kaheks aastaks Siberisse asumisele. Vangiminekut, elu vangilaagrites ja asumisel Verhne-Kolõmskis kirjeldab poliitvang Madisson pikalt ja põhjalikult. Paljugi neist kirjeldusist on tuttav neile, kes on lugenud Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi".

Asumiselt naasnuna lülitub Tiit Madisson aktiivselt muinsuskaitseliikumisse, organiseerib Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) ja osaleb Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomises.

Tema järgmiseks aktsiooniks saab meeleavalduse korraldamine Tallinna Hirvepargis 23. augustil 1987. Seekord ei panda teda enam vangi, vaid saadetakse NSV Liidust välja ning tema elu- ja töökohaks saab Rootsi.

Paraku ei läbe Madisson kuigi kaua maitsta elu heaoluühiskonnas - paari aasta pärast, kui hakkavad puhuma uued tuuled, naaseb ta tagasi Eestisse.


Vaba Eesti eest ja vastu
Eestis lülitub ta uuesti täie jõuga ERSP ja Eesti Komitee tegevusse. Peale Eesti taasiseseisvumist pettub ta aga riigi etteotsa pääsenud endistes võitluskaaslastes, kes tema arvates loobusid senistest ideaalidest ja hakkasid tegema „reaalpoliitikat". Seetõttu lahkub ta nimetatud ühendustest ja asutab 1994. aastal Eesti Rahvuslaste Keskliidu (ERKL), kus võetakse eeskuju sõjaeelse Eesti Vabadussõjalaste Liidu tegevusest. 1995. aastal osaleb ERKL Riigikogu valimistel oma nimekirjaga, kuid ei ületa valimiskünnist. Samaaegselt tegeleb Madisson aktiivselt Kaitseliidu taastamise ja selle huvide kaitsmisega.

Sel ajal koostab ta manifesti „Eesti saatus", mida võimulolijad tõlgendavad kui riigipöördekatset. Nüüd tuleb Madissonil vangi minna juba Eesti Vabariigi kohtu otsuse alusel. Patarei vanglas ei tule tal aga väga kaua viibida, sest ta vabastatakse Riigikogus muudetud amnestiaseaduse alusel.

Edasine on juba lähiajalugu, mida peaksid mäletama nooremadki inimesed. Siia kuulub Madissonide perekonna kolimine Matsalu looduskaitsealale ostetud tallu, seal loomade karjatamine ja rannaniitude hooldamine, pereisa saamine Lihula vallavanemaks ja Eesti Leegionis võidelnud eesti sõjameeste mälestussamba püstitamine Lihula alevikalmistu servale. Küllap mäletab enamik inimesi sedagi, kuidas kulges selle mälestusmärgi kõrvaldamine toonase peaministri Juhan Partsi korraldusel.

Tiit Madisson osales 2007. aastal Pronkssõduri Tõnismäelt eemaldamist nõudvates aktsioonides, asutas kirjastuse „Ohvrikivi" ja hakkas tegelema ajaloolis-poliitiliste raamatute kirjutamise ning publitseerimisega. Seejärel püüdis ta elatist teenida ehitusettevõtjana.

Poliitikas on jäänud tema seni viimaseks sammuks katse taasasutada ERSP. Kuid need pingutused vilja ei kanna ning ta pühib koos abikaasa Terjega Eesti tolmu jalgelt, kolides ära Hispaaniasse, kus elab tänini.


Inimesed ja nende teod Tiidu võitlusteel
Nagu eespool mainitud, täidavad suure osa Madissoni raamatust arutelud toimunu üle ja sellega seotud inimeste tegevuse analüüs läbi autori varjamatult rahvusradikaalse elufilosoofia prisma. Ta tunnustab neid väheseid inimesi, kelle eluideaalid tema omadega kattuvad ja kes on valmis nende saavutamise nimel kõike panustama ilma isiklikule heaolule mõtlemata.

Paraku on autori arvates rohkem neid, kes võimaluse korral, omakasule mõeldes, Eesti riigi ja teiste inimeste huvid jalge alla tallavad. Seda kinnitab kasvõi järgmine tsitaat: „Eesti ühiskonna süvenevas moraalses allakäigus on süüdi nii „poliitiliseks eliidiks" nimetatud seltskonna määratu ahnus ja rumalus kui ka valdav tendents teenida võõraid isandaid, asugu nad siis Brüsselis, Washingtonis, IMF-is või Maailmapangas."

Eesti kui rahvusriigi allakäigu peasüüdlaseks peab Tiit Madisson Mart Laari, kes peaministrina juhtis riigi üliliberaalse turumajanduse kursile, olles ise läbi lugenud ainult üheainsa Milton Friedmani raamatu. Samuti on tema meelest Laari „teeneks" väärastunud omandireform, Eesti maaelu hävitamine ning endiste kommunistide ja KGB taustaga tegelaste töölejätmine riigistruktuuridesse. Lisaks kritiseerib autor ka Lagle Pareki, Tunne Kelami jt endiste võitluskaaslaste põhimõttelagedust.

Uuematest tegijatest arvustab Madisson teravalt Res Publica seltskonda ja eriti Juhan Partsi, keda peab vähevõimekaks ja rumalaks inimeseks, mida kõige ilmekamalt näitab Partsi praegune tegevus majandus- ja kommunikatsiooniministrina.

Riigistruktuuridest nimetab Madisson kõige vääritumaks kaitsepolitseid, aga ka kohtuid ja prokuratuuri, kus töötab palju endist võimu teeninud inimesi. Erilise luubi alla võtab ta kapo toonase peadirektori Jüri Pihli tegevuse, keda Madisson süüdistab koguni koostöös organiseeritud kuritegevusega.

Üsna palju tähelepanu osutatakse raamatus meediale, kus iga riigikorra ajal leidub neid ajakirjanikke, kes püüavad valitsejate ees kannuseid teenida. Teiste hulgast tõstab Madisson esile näiteks Mart Kadastikku, kes kirjutas teda laimavaid artikleid nii ENSV ajal kui ka taasiseseisvunud Eestis, ja Tuuli Kochi, kes saatis provokaatori isegi Hispaaniasse kogumaks Madissonide peret kompromiteerivat ainestikku.

Inimesi, kelle ebamoraalseid tegusid raamatu autor avalikustab, on mõistagi tunduvalt rohkem.


Äratundmine ja vastustamine
Madissoni raamatus on eespoolmainitu kõrval veel muudki sellist, millele iga mõtlev inimene võiks kahe käega alla kirjutada. Kohati ta rõhutab, et eestlased väärivad oma valitsejaid, kuna neil puudub poliitilise mõtlemise võime ja nad ei ole suutelised endale valima ausaid ning rahva huve arvestavaid liidreid.

Ka väidab autor, et Eesti hädade üheks põhjuseks on vildakas valimissüsteem, mis jätab otsustusõiguse mitte niivõrd rahvale, kuivõrd parteide tagatubadele. Ta leiab, et Riigikogusse ja ministritoolidele kandideerivatele inimestele tuleks enne valimisi korraldada eksamid erapooletu komisjoni ees ja nende eksamite tulemused avalikustada. See annaks valijatele võimaluse hinnata kandidaatide eruditsiooni ja mõtlemisvõimet.

Tänases Eestis kehtivat poliitilist süsteemi nimetab ta „rahademokraatlikuks" ja parempoolse valitsuse tegevust rahvavaenulikuks, kuna valede otsuste ja vildaka maksupoliitika tagajärjel suureneb vahe meie inimeste elatustasemes üle kriitilise piiri ja kasvab väljaränne. Neis tingimustes ei näe Tiit Madisson Eesti riigil mõtet ega tulevikku.

Sedalaadi mõtete kõrval on kõnealuses raamatus ka seisukohti, millega ei saa kuidagi nõustuda. Leidub lausa sobimatu sisuga lõike. Nii kaitseb autor tänaseks juba anakronismina tunduvat seisukohta, et Rahvarinne oli omal ajal loodud KGB ja/või EKP initsiatiivil. Oma väidet püüab ta põhjendada muu hulgas sellega, et Rahvarinde korraldatud massiüritustel Lauluväljakul istusid esireas ka toonased partei ja valitsuse eestimeelsed liidrid. Kahjuks pole siinkohal ruumi Madissoni argumendi ümberlükkamiseks.

Kirjutaja põhjendab ka omalt poolt, miks Pronkssõduri kiire äraviimine Tõnismäelt oli hädavajalik. Ta ei tunnista, et selle monumendi ümber tekkinud/tekitatud vastasseisu likvideerimiseks oli olemas ka teisi, tsiviliseeritud võimalusi ja et toimunu oli tegelikult ette võetud Andrus Ansipi ning Reformierakonna populaarsuse tõstmiseks rahvusradikaalselt meelestatud eestlaste hulgas.


Seiklused naistega
Lõpetuseks mõnest küsitavusest, mis võivad olla ka autori poolt teadlikult tekitatud raamatu parema müüdavuse huvides.

Esimene neist puudutab raamatu pealkirja „Minu võitlus". Kuigi tänapäeval on meie hulgas saksa keele oskajaid vähemaks jäänud, siis osundab ju ka autor ise sellele, et tegu on ühe XX sajandi skandaalsema isiku skandaalse teose pealkirja otsetõlkega.

Raamatut diskrediteerivaks nüansiks on ka kohatine halvustav suhtumine teistesse rahvustesse in corpore. Kuigi ta toob nii juudi kui ka vene rahvusest inimeste kohta ka positiivseid näiteid, tõdeb ta teisal, et tänane maailmakord on suuresti dikteeritud Ameerika „rahajuutide" poolt. Venelasi aga nimetab ta kohati halvustavalt „tibladeks".

Lisada võiks veel ühe nüansi, mis pole üldse seotud poliitikaga. Mõnes situatsioonis kirjeldab autor oma mehelikku potentsiaali suhetes naistega. Tagatipuks mainib ta sellega seoses isegi mõne oma partneri nime, sellega räigelt rikkudes härrasmehelikku põhimõtet, et niisuguste võitudega ei hoobelda isegi siis, kui nõnda saab kellelegi n-ö kohta kätte näidata.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et kõnealune raamat on kirjutatud väga loetavalt ja ka hästi toimetatud. Nii võib seda lugeda kui põnevusromaani.

[fototekst]
MADISSONI ELULUGU: Vabariigi aastapäeva eel ilmus Nõmme Raadio kirjastatuna vabadusvõitleja oreooli kandja Tiit Madissoni elulugu „Minu võitlus". Madissoni nimi seostub ERSP-ga ja Lihula mälestussambaga Saksa armees võidelnuile (mille peaminister Juhan Parts 2004. aastal maha võttis).
Raamat posti teel: Kanna 20 eurot Nõmme Raadio OÜ arvele nr 1120058779 Swedbankis ning märgi seletusse oma täpne postiaadress.
Raamatut saab osta tööpäeviti Tallinnas Nõmmel Tartu Hoiu-laenuühistu kontorist Pärnu mnt 326.


ENDEL RIHVK, vaatleja

_________________
Uus pikk euroarve nr.: EE232200001120058779 Swedbank´is

 Raamat on küllaltki suureformaadiline, 359 lk. Väljaandja: Nõmme Raadio Toimetised, Tallinn 2014. Huvitav on aga see, et ei ole kusagil märgitud trükikoja nimetust!
Kas tõesti on meie osariigis hirmuõhkkond juba nii suur, et "riigireetur" T. Madissoni puhul isegi trükikoda proovib oma nime varjata? Harilikult on ka kõige närusemal brošüürikesel trükikoja nimetus toodud.
M.I.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP