RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 7. aprill 2014

Mart Helme kongressil: Meie eesti eest!

Head erakonnakaaslased,
Kui me kaks aastat tagasi Põltsamaal uuenemiskongressi korraldasime, oli kaalukausil meie erakonna ellujäämine. Selles olukorras langetasime rea olulisi strateegilisi otsuseid, mida asusime järgnevalt ka – ja ma ei liialda, kui nii ütlen – hambad ristis ellu viima. Meie erakonna maine oli porri tallatud, meie senised tegijad teiste erakondade poolt üles ostetud või laiali jooksnud, raha asemel olid meil kaelas võlad ning meie organisatsioon paljudes piirkondades täiesti välja surnud.
Aasta tagasi Mustpeade majas järgmist kongressi pidades olime ennast juba jalule ajanud. Seisime, kuigi veel võib-olla ebakindlalt, aga siiski juba hirmuta, nagu võiks erakonda oodata sundlikvideerimine, ülevõtmine konkurentide poolt või laostamine võlanõudjate poolt. Vaatasime tulevikku lootusrikkalt ja tegime plaane suurde poliitikasse tagasitulekuks.
Täna oleme taas koos ja kellegil ei tule pähegi mõte, nagu võitleks erakond veel ellujäämise eest kusagil perifeerias vaikselt tiksuva klubilise üritusena. Aastal 2014 oleme me suures poliitikas tagasi ja ka parima tahtmise juures pole enam võimalik meie olemasolu täielikult ignoreerida, kuigi sellesuunalised püüdlused muidugi jätkuvad.
Me ei lase ennast sellest heidutada. Me juhindume 20 sajandi ühe mõjukama poliitiku, briti konservatiivi Winston Churchilli kabinetiseinal rippunud loosungist, mis tõdes, et „ edu on liikumine luhtumisest luhtumisse, kaotamata selle juures vaimustust“. Erakonna esimehena, kes üle kogu Eesti kõige rohkem meie piirkondade ja erakonna aktivistidega kohtub, võin teile kinnitada: meil on üha rohkem neid, keda vaimustavad meie erakonna eesmärgid, keda vaimustab see, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainus tõeliselt eestimeelne partei. Partei, mis ei sõltu äriringkondade diktaadist või välisriikides niite tõmbavate peremeeste manipulatsioonidest. Ja just niisuguse, eesti rahva erakonnana võitleme me täna kõigi raskuste kiuste selgelt ja ühemõtteliselt selle nimel, et murda läbi poliitika kõrgliigasse.
Selles kõrgliigas ei taha me saada veel üheks partneriks toolimängus. Kõrgliigas näeme lihtsalt võimalust teha seda, mis on meie erakonna tõeline missioon: lükata Eesti riigilaev lahti stagnatsioonimadalikult millele praegused riigierakonnad on selle juhtinud, püstitada meie riigi ja rahva ette uued suured ülesanded, milledeks on eestlaste hoidmine oma kodumaal, välismaale läinute kohujutoomine, kogu Eesti taaskoloniseerimine eestlaste poolt, demograafilise kriisi võitmiseks kompleksse majanduslike ja moraalsete meetmete paketi elluviimine, tõeliselt tootliku rahvusliku majanduse taastamine, inimeste vabastamine võõramaiste pankade võlaorjusest jne.
See, et oleme missioonierakond, pole jäänud inimestele märkamata. Usun, et just tänu sellele on meiega viimase kahe aasta jooksul ühinenud ligemale 400 uut liiget. Teiste hulgas on meiega liitunud hulgaliselt ka noori, kes ühel hetkel peavad ju vanemalt põlvkonnalt teatepulga üle võtma. Meie noored on organiseerunud ja võtnud endale nimeks Sinine Äratus. Soovin neile kui uue rahvusliku ärkamisaja heerolditele jõudu ja jätkuvat vaimustust.
Kõige saavutatu peale vaatamata pole me naiivsed. Eelnevad aastad on näidanud, et kuldkandikul meile midagi kätte ei tooda. Erinevalt riigierakondadest, kes on endale oma olemasolu kindlustamiseks eraldanud miljoneid eurosid, peame meie oskama hakkama saada vaid piskuga. Piltlikult öeldes peame olema napi laskemoonavaruga täpsuskütid, kelle iga lask läheb täppi. Me harjutame seda – ja mulle tundub, et üha edukamalt. Siinkohal tahan tänada kõiki meie liikmeid, kes on usinalt tasunud liikmemaksu ning teinud hulgaliselt ka vabatahtlikke annetusi. Tegelikult võin käe südame peale panna ja öelda, et selle panuseta poleks me õigupoolest kusagile jõudnud.
Nüüd võime rääkida aga rohke osavõtuga suvepäevadest, publikumagnetina kaasa tehtud Paide arvamusfestivalist, jõulisest, kuigi mitte päris loodetud eduga kaasa tehtud kohalike omavalitsuste valimistest, novembrikuisest krüsanteemikampaaniast, kus meie aktivistid jagasid suuremates linnades inimestele lilli, advendikampaaniast, kus lillede asemel jagati komme ning loositi osalenute vahel välja ka auhinnad ning erakonna aktiivi talvisest ajurajust Võrtsjärve ääres.
Tühiasi pole seegi, et erakonnal on praeguseks bürood nii Tallinnas kui Tartus, et oleme suutnud soetada uut inventari ja luua suhtevõrgustiku meiega samal lainel olevate erakondadega Lätis, Leedus ja Suurbritannias.
Palun siinkohal meie kongressil viibivate vennaserakondade esindajaid tervitada aplausiga!
Tühiasi pole seegi, et delegaadid saavad kongressilt lahkuda meie erakonna ajalehe esimese numbriga. Esimene ei jää kindlasti viimaseks.
Ent meil tuleb rääkida muustki. Oleme ainus erakond, kes on võtnud selge ja ühemõttelise positsiooni Eesti-Vene piirilepingu küsimuses. Oleme ainsad, kes on asja nimetanud õige nimega – see on meie põhiseaduse rikkumine, see on haua kaevamine meie riigi sünnitunnistusele ehk Tartu rahulepingule, see on riigireetmine. Enne lepingu allkirjastamist korraldasime selle vastu ka mitmeid avalikkuses üsna suurt vastukaja leidnud protestiaktsioone. Muidugi ei suutnud need kord juba rööbastele seatud soomusrongi peatada. Sellest hoolimata oleme oma aktsioonidega väljendanud rahva rõhuva enamuse meelsust. Ühtlasi oleme taas ainsa Eesti erakonnana välja öelnud selle, et praegused riigireetjad peavad teadma: ühel päeval saab Eesti vältimatult rahvuslaste poolt juhitud valitsuse ning see valitsus võtab riigireeturid tehtu eest vastutusele. Riigireetmine, nagu me kõik teame, on kuriteona aegumatu.
Head kolleegid,
Täna, 6. aprillil kongressi pidades tuleb meil meeles pidada, et juba vähem kui kahe kuu pärast tulevad inimesed üle Eesti taas valimiskastide juurde. Sedakorda valima saadikuid Europarlamenti. Me kõik teame, et need valimised huvitavad inimesi märksa vähem kui kohalikud või Riigikogu valimised. Rahvas ei tunneta ikka veel, kui suurel määral euroliit tegelikult meie elu mõjutab. Meenutagem siis, et enam kui 80% meie seadusandlusest tuleb Brüsselist, 20% meie riigieelarvest koosneb eurotoetustest ja 70% on ühel või teisel moel seotud europrojektide või muude kohustustega euroliidu suhtes. Meenutagem ka seda, et Eesti vaesus on suuresti tingitud nendest miljarditest, mis me oleme kohustatud ilma igasuguse omapoolse kontrolliõiguseta ära maksma mitmesugustesse Euroopa Liidu päästepakettidesse. Samal ajal liigub Euroopa Liit forsseeritult föderaliseerumise poole, mis tähendab, et meie otsustamisõigust oma asjade üle ähvardab jätkuv kitsenemine. Taolises olukorras ei saa oma riigi ja rahva suveräänsust esmatähtsaks pidav erakond kõrvale jääda. Meil pole valikut, me peame lahingusse minema, me peame oma sõna sekka ütlema ja me peame püüdma saavutada positsiooni, kus me nii vähe või palju kui võimalik, saame protsesse Euroopa Liidus mõjutada või vähemalt toimuva kohta kiiret ning adekvaatset informatsiooni hankida.
Sellest lähtuvalt langetas erakonna juhatus juba talvel otsuse, et me ei jää valimistest kõrvale. Veelgi enam, juhatus otsustas, et me ei lähe valimistele kiibitsema, vaid paneme välja täispika ehk kaheteistliikmelise nimekirja. Nädal tagasi erakonna volikogu selle nimekirja ka kinnitas. Nagu te kõik kindlasti juba teate, on meie esinumbriks valimistel Martin Helme. Toetan teda ja kaitsen tema seljatagust teiselt positsioonilt. Meie number kolm on volikogu esimees ja Saue linnapea Henn Põlluaas. Kandidaatide kogu nimekirjaga saate tutvuda meie kodulehe ja värske ajalehe vahendusel.
Lühidalt öeldes koosneb meie nimekiri kahte sorti inimestest: eesotsas professionaalsed poliitikud, neid samal ajal tagalast toetamas erinevate elualade spetsialistid. Sealjuures ei tea me, kuidas otsustab valija nimekirjas olevaid kandidaate toetada. Viimasest sõltub aga, missuguseks kujuneb häältesaagi alusel kandidaatide järjestus pärast valimisi. Sellest omakorda sõltub, kes läheb mandaadi saamise korral Brüsselisse. Igal juhul on avatud nimekirjad innustuseks kõigile kandidaatidele kampaaniat teha. Lisaks tuleb mõelda aga sellelegi, et juba vähem kui aasta pärast tuleb nimekirjas olevatel inimestel välja minna Riigikogu valimistele. See on vaieldamatult veel üheks stiimuliks, miks käsitleda praegust kampaaniat omamoodi eelkampaaniana. Sest üks on meie tänast seisu arvestades kindel: me ei jäta vahele ühtegi eelseisvat valimist, kaasa arvatud presidendivalimised. Me oleme selleks liiga suur, liiga tugev ja liiga teistest erinev erakond.
Tahan eurovalimiste kontekstis juhtida tähelepanu veel paarile väga olulisele seigale. Eelmistel europarlamendi valimistel sai Martin ligemale 10 000 häält. Toona valimistel osalenud Rahvaliidu häälesaak jäi pisut alla 9 000. Kokku seega ümmarguselt 20 000 häält. Nende numbrite liitmine on muidugi mehaaniline ega anna meile käesoleva ajahetke seisukohast adekvaatset pilti, ometi tähendab see ühte: me peame hea seisma selle eest, et kõik meie 7 700 liiget, nende pereliikmed, sõbrad, naabrid ja tuttavad tuleksid valimistele toetama meie kandidaate. Kui me suudame oma tuumikvalija mobiliseerida ja lisaks veel eduka kampaania raames oma tõsiseltvõetavust tõestada ka eelistuseta valijatele, saavutame valimistel kindlasti edu. Tuumikvalija välja toomine langeb suuresti aga piirkondade aktiivi õlgadele. Seepärast tungiv palve teile: ärge võtke neid valimisi kui võõrast muret. Need valimised peavad saama meie läbimurdepunktiks. Kui me oleme edukad nüüd, oleme edukad ka Riigikogu valimistel. Kui me oleme edukad Riigikogui valimistel, saame hakata ellu viima neid plaane, millede pärast me poliitikaga üldse tegeleme!
Samas tahan liigse pateetikata öelda aga sedagi, et kui me mandaati ei saa, ei tähenda see meile kui erakonnale veel hävingut. See tähendab meile igal juhul kogemust, see aitab meil sisse töötada kandidaate Riigikogu valimisteks, see aitab meil komplekteerida kampaaniameeskondi ja praktiseerida tänavakampaania võtteid. See on ka järjekordne brändikampaania, mille käigus me tõestame, et oleme olemas, mängime kaasa ja hingame kõigile kuklasse. Lõppude lõpuks võime õppida ka ajaloost: Napoleon Bonaparte võitis küll praktiliselt kõik lahingud, kaotas aga lõpuks ikkagi oma impeeriumi. Meie võime küll kaotada lahinguid, aga ma olen veendunud, et pikemas perspektiivis kuulume ometi võitjate hulka. Ka vastutuul võib osutuda tõusvaks hoovuseks. Seda tasub ikka meeles pidada.
Euroteemadelt on sobiv üle minna rahvusvahelise olukorra käsitlemisele. Krimmi annekteerimine Venemaa poolt oli murdepunkt, mis viis maailma ilma igasuguste kahtlusteta külma sõja järgse ajastu järgsesse ajastusse. Selles ajastus ei kehti enam ei 1943 aasta Jalta ega 1989. aasta Malta kokkulepped. Toimub uus mõjusfääride ümberjagamine, kus Balti riigid on paratamatult rindejooneks. Kui külma sõja järgse perioodi maailm püsis eelkõige rahvusvahelisel õigusel ning rahvusvaheliste organisatsioonide autoriteedil, siis nüüd on nende asemele astunud toores jõud. Rahvusvaheline õigus kui väikeriigi tuumapomm on deaktiveeritud.
Õnneks pole eesti selles olukorras päris paljakäsi. Õnneks nurjusid Reformierakonna omaaegsed visad katsed likvideerida Eestis ajateenistus ning minna üle palgalisele sõjaväele. Tänu sellele oleme säilitanud Balti riikidest kõige arvestatavama ja mitmekesisema kaitsevõime, mida me ei tohi nüüd, võimaliku sõja eelõhtul, rumalate otsustega halvata.
Kuigi paljud asjatundmatult arvavad, et konflikti korral Venemaaga laguneb meie kaitse kõigest mõne päevaga, ei pea see asjatundjate – sealhulgas erapooletute ja kriitiliste asjatundjate – arvates paika. Ka täiesti üksi suudame oma elutähtsaid keskusi kaitsta vähemalt kolm nädalat ja sellest piisab, et liitlaste abini vastu pidada või et Venemaa sattuks sedavõrd tugeva rahvusvahelise surve alla, et peab taanduma.
Lõppude lõpuks on Venemaa ajaaken meievastasteks aktsioonideks vägagi napp. Juba 2010. aastal ületas Venemaal pensioneeruvate inimeste arv tööjõuturule sisenenute arvu, kümnendi lõpul moodustavad aga enam kui poole Venemaa sõjaväeteenistuskõlbulikest meestest islamiusuliste vähemuste esindajad, kellede lojaalsus Moskvale on küsitav. Venemaa rahvastik kahaneb, vananeb ja deklasseerub hirmuäratava kiirusega. Järelikult kerkivad Venemaa katsed ühel või teisel viisil Eestis oma mõju kehtestada päevakorda lähiaastatel. Hiljemalt aastast 2020 tõuseb päevakorda aga mitte enam Venemaa ekspansioon, vaid Venemaa võimalik lagunemine. Meil on vaja see aeg üle elada. Targalt ja otsustavalt.
Taas peame selleski küsimuses tõdema, kui väga me eristume riigierakondadest. Avalikult Venemaa suuvoodriks kujunenud Keskerakonna kõrval on ka kõik ülejäänud erakonnad ju suuremal või vähemal määral vene luureteenistuste poolt infiltreeritud. Ja isegi kui Moskva mõjuagendid nende erakondade kaudu piisavalt Eestit suunata ei suuda, on need parteid samaaegselt alandanud ennast vabatahtlikult läänepoolsete peremeeste instrumendi seisundisse.
Konservatiivsel Rahvaerakonnal niisugusi probleeme pole. Me oleme puhtad, sest meie ridadest jooksid kõik saamamehed minema juba kolm ja enam aastat tagasi.See lõhkus meie sees ka kõik varem eksisteerinud mõjuvõrgustikud. Kui Eesti meedia meid seejärel aga surnuks kuulutas, kaotasid ka võõrriikide eriteenistused huvi selle vastu, et oma kaadreid elava surnu peale raisata. Nii olemegi praegu taas see üks ja ainus, kes teenib kujunenud olukorras vaid eesti rahva, mitte kellegi kolmanda huvisid.
See ei muuda aga ka meie jaoks tõsiasja, et hea ilm Eesti välispoliitikas on läbi ja liivakastimängud lõppenud. Oleme vastamisi karmi reaalsusega, kus lähiaastad näitavad, kas oleme oma iseseisvust väärt või mitte. Seekord laulmisest ja lippudega lehvitamisest üksi ei piisa. Peame olema valmis veel üheks Vabadussõjaks. Seda ei pruugi tulla, aga see võib tulla – ja me peame selleks valmistuma, et mitte hiljem jälle hääletu alistumise üle kurta. Meie erakonnal tuleb olla see täiskasvanu, kes tõtt räägib, nii ebameeldiv kui see võimulolijatele ka poleks.
Kallid kaaskonservatiivid,
Aasta tagasi Mustpeade majas peetud kongressil ütlesin, et meie olemegi see uus jõud, keda Eesti poliitikas oodatakse. Ma kordan seda ka täna: meie, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, olemegi see uus ja alternatiivne jõud, keda eesti rahvas vajab. Vahepeal mööda lennanud aasta on kõigele lisaks ka näidanud, kui abituks on osutunud teiste uute jõudude kokkuklopsimise katsed. Need katsed muidugi jätkuvad, aga vähemalt esialgu pole nende katsete eestvedajate hulgas inspireerivaid liidreid. Ega ole keegi välja käinud ka jõulist ning riigierakondadele tõsist konkurentsi pakkuda suutvat visiooni meie rahva tulevikust. Me oleme teerajajad, me oleme ajast ees. Me rääkisime juba kümme aastat tagasi kartellierakondadest, valimisseaduse muutmise vajadusest, demograafilisest kriisist, ähvardavast väljarändest, jõuetust välispoliitikast ja paljudest muudest asjadest, milledest nüüd räägivad kõik, kes on istuva võimu suhtes kriitilised.
Ent nüüd tuleb rääkida juba ka uutest asjadest – ja seda olenemata asjaolust, et enamik varasemaid probleeme on ikka veel lahenduseta. Nüüd tuleb rääkida valitsuse interventsionistlikust investeerimispoliitikast, mille teravik peab olema suunatud maapiirkondadesse, tuleb rääkida kodumaise lisaväärtust tootva majanduse ja väikeettevõtluse arendamisest ning lahtirakendamisest euroliidu lämmatavate direktiivide kägistusest, tuleb rääkida inimeste paindliku ümberõppe süsteemi loomisest ja seda mitte üksnes riigi kulul vaid ka ümberkvalifitseeritud tööjõudu vajavate ettevõtete osalusel, tuleb rääkida senise arstiabisüsteemi muutmisest, et tasuta arstiabi, s.h. hambaravi jõuaks meie hambutuks muutuva Eesti igasse kolkasse, tuleb rääkida vanurite kasvavale massile inimväärse vanaduspõlve loomise perspektiividest, tuleb rääkida puuetega inimeste probleemide lahendamise viisidest, tuleb rääkida eestikeelse kõrghariduse ja doktoriõppe probleemidepuntra lahtiharutamisest, tuleb rääkida konsensuse saavutamisest maavarade kaevandamiseks ja odava elektrienergia tagamisest meie majanduse konkurentsivõime tõstmiseks… Ühesõnaga: elu ei seisa paigal, hoolimata sellest, et riigis valitseb stagnatsioon. Vanade probleemide peale kuhjuvad uued ja lõpuks leiame, et oleme nende alla täielikult mattunud.
Tõin teie ette seesuguse pika loetelu Eesti ees seisvatest ülesannetest mitte selleks, et teid tüüdata vaid selleks, et saata veel kord välja sõnum kõigile neile, kes meiega ühtemoodi mõtlevad ja peavad oma missiooniks Eesti äratamist okasroosikese unest.
Daamid ja härrad, kes te püüate iga hinna eest oma pisierakondadele õhku sisse puhuda, jätke see. Ärge minge kaasa riigierakondade kavala plaaniga opositsioon minierakondadeks pihustada ja protestivalijaid fragmenteerida, et seejärel ise rahumeeli seisakust hallitanud võimupirukat edasi nosida. Ma kutsun teid veel kord: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond sirutab käe läbirääkimiste alustamiseks. Kuitahes raske meil ka poleks ühisosa leida, hea tahtmise puhul on see ometi võimalik. Mõtleme Eestile! Me kõik oleme ju Eesti eest väljas, või kuidas?
Ma lõpetan. Kuid enne veel tahan ma tsiteerida Oawald Spenglerit ja tema prohvetlikku „Õhtumaade allakäiku“. Spengler ütleb: „Ajalugu on rahvaste ajalugu. Kõik muu: kultuur, keel, kunstid, religioon on rahva loodud. Riik on rahva vorm… Rahvas on kogum, mille aluseks on ühtekuuluvuse teadvus…“
Meil, eestlastel on oma vorm – meie püha Eesti riik. Meil on ka ühtekuuluvuse teadvus – mõelgem vaid laulupidudele, mõelgem meie laulvale revolutsioonile. Just kõige selle peale mõeldes läheb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond eelseisvatele europarlameni valimistele loosungiga „Meie Eesti eest – rahvusriikide Euroopa eest!“
Kallid erakonnakaaslased:
Meie Eesti eest!

Allikas: http://www.ekre.ee/mart-helme-kongressil-meie-eesti-eest/
_________________

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP