Mart Helme: Ihne maksab topelt. Ärme koonerda ettevaatusabinõudega
2008. aastal viis Venemaa Lõuna-Osseetia vallutamise ning Abhaasia mehitamise näol läbi Gruusia jagamise. Kuigi Tbilisis istub täna veel pealtnäha iseseisva riigi valitsus, on see illusioon.
Tegelikult on Tbilisist vähem kui saja kilomeetri kaugusele ulatuv
Lõuna-Osseetia piir nagu kinžall, mis sirutub Gruusia südamesse. Teine
kinžall, mis on südamele valmis hoopi andma küljelt, on Vene
armeekontingent Abhaasias. Tollase sõja tulemusena on Gruusia praeguseks
riik, mille olemasolu ja suveräänsus sõltuvad eelkõige Venemaast. Sisuliselt sama kordusetendust näeme praegu toimumas Ukrainas. Krimmi hõivamine andis Venemaa kätte pistoda, mis on suunatud Ukraina pehmesse kõhualusesse. Ida-Ukraina hõivamine muudab Ukraina strateegiliselt Venemaa suhtes aga lõplikult kaitsetuks.
Ja nii nagu 2008. aasta sõda tähendas Mihheil Saakašvili ja rooside revolutsiooni ajastu lõppu, nii tähendab praegune Ida-Ukraina hõivamine oranži revolutsiooni ja ukraina läänemeelsete jõudude lõppu. Ukrainast saab - olgu köndistatuna, konföderatsiooni või föderatsioonina - Venemaast sõltuv formaalselt iseseisev vasallriik.
Kindlasti on Venemaal seejärel kiusatus jätkata blietzkriegiga Moldova vastu ja kui ta seda teeb, siis järjekordselt edukalt, sest lääs kordab ka seal kõiki neid klassikalisi vigu, mida on tehtud nii Gruusia kui Ukraina puhul.
See tähendab, et on õhutatud lootusi, mida seejärel on petetud. On jagatud lubadusi, mis on osutunud omakasupüüdlikeks ja kitsideks. On lubatud rahalist abi, kuid seotud need orjastavate tingimustega. On pillutud Venemaa suunas ähvardusi, kuid tegelikult hoolitsetud selle eest, et need ähvardused oleksid kõuena kõlav tühja tünni kõmin.
Suve alguseks oleme tõenäoliselt olukorras, kus 1992. aastal Venemaa välispoliitika mitteametliku doktriinina kasutusele võetud lähivälismaa kui Venemaa eluliste huvide kontseptsioon, on praktiliselt ellu viidud.
Kesk-Aasia, mis õigupoolest kunagi pole soovinudki päriselt iseseisvuda, on majanduslike hoobade ja taustal luurava islamiohu abil Moskva kiiluvette võetud, Kaukaasias väriseb Armeenia hirmust Aserbaidžaani ees, Aserbaidžaan kardab aga, et Gruusiat täna sisuliselt juba kontrolliv Moskva võib konflikti korral läbi lõigata Bakuu naftaekspordi maailmaturule, suurriik Ukraina (46 miljonit elanikku, Prantsusmaaga võrreldav territoorium) on häbistatud, põrmustatud ja vasalliks muudetud, Moldova pole aga nii või teisiti selles olukorras enam iseseisvuseks võimeline riik.
Kes on siis Moskva agendas veel järele jäänud? Aga loomulikult meie, Balti riigid. Seda teades on praegu viimane aeg, et me lõpetaksime kümme aastat meie julgeolekut keskpäraste poliitikute ja ametnike arvates garanteerima pidanud mantra „Euroopa Liit ja NATO, Euroopa Liit ja NATO" korrutamise.
Esiteks näeme me, kui vastumeelselt, omakasupüüdlikult ja küüniliselt Lääs endiste nõukogude liiduvabariikide saatusesse suhtub. Me oleme küll mõnevõrra paremas olukorras, kuid mitte iseenesest mõistetavalt. Kuulumine Euroopa Liitu ei anna meile vähimaidki julgeolekulisi tagatisi. Ja kuulumine NATO-sse annab neid vaid teatud tingimustel.
Me peame aru saama, et NATO loodi Külma sõja ajal, kaitsmaks Lääne-Euroopa suuri riike kommunismi - rõhutan, kommunismi - mitte Venemaa eest. Praegu pole need riigid ohus. Neid ei ähvarda ei kommunism ega Venemaa. Vastavalt pole Saksamaal, Prantsusmaal või Itaalial ka mingit entusiasmi NATO lepingu artikkel 5 peale vaatamata meile appi tormata.
Teiseks, nagu me praegu Ukrainas näeme, käivitab Venemaa meie vastu kõigepealt viienda kolonni, seejärel GRU (sõjaväeluure ja eriüksused) erioperatsioonid ning isegi konventsionaalse sõja vallapäästmise korral teeb seda arvestusega, et NATO lepingu kollektiivkaitsest kõneleva artikkel 5 rakendumine jääks vaidlusaluseks teemaks. Ja sakslased ning prantslased selle üle kindlasti ka vaidlema hakkavad. Võimalikult pikalt.
Mida peaksime meie selles olukorras tegema?
Esiteks andma oma parima, veenmaks USA-d, et Eesti, teiste Balti riikide ja kogu Venemaa lähinaabruses asuva piirkonna sõjalise võimekuse tõstmine ning vajadusel nende riikide kaitsmises osalemine vähemalt luure, tulejuhtimise ja varustuse abil on USA pikaajalistes geopoliitilistes huvides.
Teiseks tuleb meil koostada nimekirjad inimestest, kes tõenäoliselt on GRU või teiste Vene eriteenistuste agendid ja kellede osalus meie riikluse vastases tegevuses on tõenäoline. Kriisi korral tuleb olla valmis need inimesed koheselt isoleerima. Selleks peavad meil valmis olema ka vastavad eriüksused. Ajutiselt riigis viibivad ja Eesti vastu tegutsevad vene kodanikud tuleb riigist välja saata.
Kolmandaks. Peame koheselt asuma tegema ettevalmistusi kogu Eesti-Vene piiri füüsiliseks blokeerimiseks, takistamaks vene poolelt agitaatorite, diversantide ja eriüksuslaste sisseimbumist. Just seda tegi Venemaa Krimmis ja teeb praegu Ida-Ukrainas.
Siit kasvab välja neljas vastusamm. Meie eriteenistuste, politsei, piirivalve ning kaitsejõudude kohaloleku hüppeline suurendamine Ida-Virumaa kriitilistes punktides. Neid pole ju palju - Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve mõned linnaosad. Ka Kaitseliit peab olema alalises tegusemisvalmiduses...
Viiendaks. Info tähendab võimu. Kriisiolukorras tuleb blokeerida vene telekanalite vaatamisvõimalused Eestis ning asendada need agressiivselt Eesti oma venekeelsete infosaadetega.
Ning kuuendaks. Vilepuhujad on meile demonstreerinud, kui massiliselt eriteenistused kodanikke jälgivad. Mul pole teragi kahtlust, et meie KAPO teab üsna hästi, keda jälgida. Pinge eskaleerumise olukorras tuleb seda teadmist rakendada ja ässitajad võrkudest välja lülitada.
Köögifilosoofid ja taskutargutajad leiavad kindlasti, et siinkirjutatu on paanikaõhutamine. Ei ole. Ja isegi kui on, siis lähtub see rahvatarkusest: parem karta kui kahetseda. 1939. aastal me jätsime kõik vajaliku õigel ajal tegemata ja irvitasime, kui soomlased Mannerheimi liini rajama hakkasid. Kes oli lõppkokkuvõttes ettenägelikum?
Venemaa kaotab lõpuks, sest ta on sisemiselt mäda. Aga meie ei pea enne seda asjatuid ohvreid kandma. Ihne maksab topelt. Ärme koonerdame praegu ettevaatusabinõudega.
Allikas: SIIN
0 kommentaari:
Postita kommentaar