RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 22. aprill 2014

Vassimisest ja valetamisest seonduvalt kooseluseadusega

Varro Vooglaid - 21.04.2014

Täna avaldas ajaleht Postimees minu artikli pealkirjaga "Vassimisest ja valetamisest seonduvalt kooseluseadusega". Kahjuks avaldati artikkel oluliselt kärbituna, olgugi, et palusin Postimehe toimetuselt selgesõnaliselt teksti ilma minu nõusolekuta mitte muuta.

Kuivõrd Postimees ei austanud ka minu palvet avaldada vähemalt lehe veebiväljaandes minu artikli täistekst, siis avaldan selle portaalis De Civitate, et artikli täisversioonist huvitatud isikutel oleks võimalik sellega tutvuda. Lõigud, mille Postimees omavoliliselt ära kustutas, on tähistatud punasega ja läbikriipsutatult.

Postimehe toimetuse vääritust käitumisest minu artikli menetlsemisel saab lähemalt lugeda minu ajaveebist, kus kirjutasin sellest pealkirja all "Postimehe arvamustoimetuse keeruline suhe ajakirjanduseetikaga".



VASSIMISEST JA VALETAMISEST SEONDUVALT KOOSELUSEADUSEGA

Ühes valitsuse vahetumisega on tõstetud uuesti päevakorda ka kooseluseadusega seonduvad küsimused. Kahjuks iseloomustab aga kogu seda temaatikat rohke vassimine, valetamine ja manipuleerimine, mida on kodanikuna piinlik vaadata ja raske taluda.

Homopartnerlus, mitte sooneutraalne kooseluseadus

Esmalt eksitatakse avalikkust absurdsete manipulatsioonideni langenud massiivse meediakampaania teel jutuga sellest, et kooseluseadust on tarvis mitte ainult homopaaridele, keda on rahvaloenduse tulemuste kohaselt vaid mõnisada, vaid ka kümnete tuhandete mehest ja naisest koosnevate, ent mitte abielus olevate paaride põhiõiguste tagamiseks. Teiste hulgas korrutab seda igal võimalusel homoseksuaalist parlamendiliige Imre Sooäär, kooseluseaduse üks peamistest eestvedajatest.

Kuid erinevalt homoaktivistidest ei kuule me kümneid tuhandeid (ega isegi sadu või kümneid) koos elavaid mehi ja naisi kurtmas, et neil ei ole võimalik omavahelisi õiguslikke suhteid korraldada. Ja selleks on ka ilmne põhjus: nagu kooseluseaduse ettevalmistamisega seotud riigikogu liige, Liisa-Ly Pakostagi kinnitas (EE, 27.03), ei teeni seadus tegelikult kellegi teise kui homoseksuaalide huve, “sest mehest ja naisest koosneva paari jaoks on seaduseelnõus pakutud regulatsioon viidud sisult ja vormilt täiesti identseks protseduuriks abiellumisega ning ka juriidilised tagajärjed on samad.”

Niisiis oleks kooseluseaduse näol mehest ja naisest koosnevate paaride jaoks tegemist selgelt ülearuse regulatsiooniga – sisuliselt ei ole tsiviilabielul ja kooseluseaduse eelnõu järgsel partnerlusel muud erinevust kui nimetus ja see, kas liit sõlmitakse perekonnaseisuametniku või notari poolt. Seega teenib sooneutraalsuse retoorika valelikku eesmärki luua avalikkusele illusioon, nagu püütaks kooseluseadusega lahendada palju ulatuslikumaid probleeme, millest homoküsimus moodustab vaid kõrvalise osa.

“Lahendus” väljamõeldud pseudoprobleemidele


Järgmiseks nähtub kooseluseaduse läbisurumispüüde manipulatiivsus tõsiasjast, et objektiivselt ei ole seda tarvis ka homoseksuaalidele. Justiitsministeeriumi 2009. aasta analüüsist ilmneb samuti, et väidetav “vajadus” kooseluseaduse järele on bluff:
“Kui lähtuda eeldusest, et inimesed kasutavad olemasolevaid võimalusi oma õiguste tagamiseks, siis ei ole otsest tungivat vajadust luua Eesti õiguses mitteabielulise kooselu ulatuslik täiendav regulatsioon ja võimalus partnerlus registreerida. Õigusaktid ja õiguslikud mehhanismid võimaldavad lahendada tüüpilisi vaidlusküsimusi.”

Et homopartnerluse seadustamiseks puudub reaalne juriidiline tarvidus, nähtub ehk kõige selgemini asjaolust, et isegi homoseksuaalid ei pea vajalikuks seda kasutada. Justiitsministeerium on sellegi tõsiasja välja toonud, sedastades, et Rootsis oli 2004. aastaks oma partnerluse registreerinud vaid 0,76% ja Taanis 8 aasta jooksul vaid 1,73% eeldatavast homoseksuaalide hulgast. Kui homopartnerlust oleks hädasti tarvis, siis peaks need numbrid olema ilmselt vähemalt 10 korda suuremad.

Selgelt valelik on ka jutt sellest, et Eestil on homopartnerluse seadustamiseks rahvusvahelistest lepingutest, EL-i õigusest või põhiseadusest tulenev kohustus. Tegelikult ei ole see muud kui poliitiline otsus, milleks ei kohusta meid ükski õiguse allikas. Et õiguskantsler Indrek Teder on väitnud vastupidist, on järjekordne näide teemaga seondavast meelevaldsusest ja ideoloogilisest soovmõtlemisest, sest isegi eelmine õiguskantsler Allar Jõks on kinnitanud:
“Eesti põhiseadusest ega Eesti õiguskorra osaks olevatest rahvusvahelistest ega Euroopa Liidu õigusnormidest [ei tulene] homoseksuaalsete paaride õigust nõuda samasoolise partnerlussuhte reguleerimist. Samasooliste partnerlussuhte võimaldamine on vähemalt seni riikide poliitilise otsustuse küsimus, millesse õiguskantsler põhiseadusliku institutsioonina sekkuda ei saa.”

Teder eeldab, et homosuhted kujutavad endast perekonda, kuid seda ei või lihtsalt meelevaldselt eeldada – seda enam, et põhiseaduse §-i 27 mõtte kohaselt on perekond riigi kaitse all kui mehe ja naise vaheline liit.


Tegelik eesmärk – rahva kõlbeliste alusveendumuste manipuleerimine

Kuid milleks siis kooseluseadust üldse tarvis on? Siin jõuame järgmise suure valeni. Nimelt on ka justiitsministeerium tunnistanud, et mitmetes lääneriikides on homopartnerluse seadustamine lähtunud mitte vajadusest lahendada õiguslikke probleeme – millest räägitakse pelgalt suitsukatteks –, vaid pigem eesmärgist manipuleerida ühiskonna kõlbeliste hoiakutega:

“Esimese riigina võeti kooseluseadus 1989. aastal vastu Taanis, kus see seadus teenis peamiselt poliitilist eesmärki: ainus viis pakkuda samasoolistele isikutele täielikku sotsiaalset tunnustust, oli pakkuda neile peaaegu samasugust õiguslikku raamistikku, nagu see oli ette nähtud erinevast soost isikutele. Seega kasutati seadusandlust instrumendina ühiskonna hoiakute muutmiseks.

Ent riigikogul, valitsusel, õiguskantsleril, kohtutel ega ühelgi teisel institutsioonil ei ole vähimatki õigust rahva kõlbeliste alusveendumustega ideoloogiliselt manipuleerida. Inimestel, kes sellest aru ei saa või kes ei taha sellega leppida, ei tohiks üldse võimupositsioonidele asja olla.

Kuidas suruda läbi seadus, mida rahvas heaks ei kiida?

Ehk kõige piinlikum on kogu loo juures asjaolu, et kooseluseaduse eelnõu eestvedajad püüavad suruda seadust läbi täies teadmises, et see samm riivab tugevasti enamiku eesti inimeste kõlbelisi alusveendumusi, sh veendumust, et homoseksuaalsed suhted on ebamoraalsed ja et neil ei ole perekonnaga midagi pistmist.

Juba eelmise aasta maikuus, vahetult pärast seda, kui olime andnud riigikogule üle enam kui 38 000 inimese allkirjad protestimaks homosuhete õigusliku tunnustamise vastu perekonnana, toimus homoaktivistide eestvedamisel Rahvusraamatukogus paneeldiskussioon, millest võtsid osa ka riigikogu liikmed Andres Anvelt, Jaak Allik, Imre Sooäär ja Olga Sõtnik, kes kuuluvad kõik praegu ettevalmistatava kooseluseaduse eestvedajate ringi.

Arutelu põhiküsimuseks kujunes hämmastaval kombel see, kuidas suruda kooseluseadus läbi hoolimata tõsiasjast, et see on nii paljudele inimestele vastuvõetamatu. Kiiresti jõuti üksmeelele, et ükski partei ei julge võtta kooseluseaduse läbisurumist enda kanda, sest see tooks kaasa kümnete tuhandete valijate pahameele ja seeläbi ka erakonna toetuse languse. Sellest sündis omakorda plaan hajutada vastutust ja esitada kooseluseaduse eelnõu vähemalt näiliselt kõigi erakondade ühise initsiatiivina.

Siit jõuame järgmise vassimiseni. Ilmse valelikkusega selgitataksegi nüüd avalikkusele, et ükski erakond ei tohiks teha kooseluseadusest oma soolot – justkui keegi sooviks seda teha – ja et eelnõu lähtub kõigist erakondadest ühiselt. Samas on juba teada, et tegelikult ei toeta kooseluseaduse eelnõud ei IRLi ega ka Keskerakonna fraktsioon ning et seda surutakse läbi valitsuskoalitsiooni parteide ehk sotside ja reformierakondlaste eestvedamisel.

Aus lahendus: rahvahääletus

Ülevaadet kooseluseadusega seonduvatest manipulatsioonidest saaks pikalt jätkata. Kuid mõelgem pigem, kuidas võiks näha välja kooseluseadusega seonduvate küsimuste lahendamine väärikal moel. Pakun selleks kaks elementaarset käiku.

Esiteks tuleks lõpetada hämamine kooseluseaduse sooneutraalsuse teemal ja öelda keerutamata välja, et sisuliselt on tegu homosuhete õigusliku tunnustamisega perekonnana ja nende upitamisega abieluga võrdväärsele kohale. Seejuures tuleb ausalt tunnistada, et jutt käib muutuste tegemisest ühiskonna alustes, sest põhiseaduse kohaselt kujutab perekond endast rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alust.

Teiseks tuleks lõpetada manipulatiivsed püüdlused suruda kooseluseadus läbi vastu rahva tahtmist. Et tegu on niivõrd olulise küsimusega, oleks igati kohane panna see rahvahääletusele ning lähtuda küsimuse lahendamisel rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja otsusest. Selleks avaneb suurepärane võimalus juba 25. mail, kui inimesed on nii või teisiti valimiskastide juurde kutsutud. Nii peaks normaalses ühiskonnas demokraatlik protsess toimima.

Muidugi võib arvata, et küsimust rahvahääletusele ei panda, sest suur osa poliitilisest ladvikust ei ole tegelikult huvitatud rahva osalemisest oluliste küsimuste otsustamisel – eriti, kui on karta, et rahvas otsustaks “valesti”.

Pigem on kooseluseadusega seonduv kinnituseks, et meie võimuringkondades on üksjagu inimesi, kes põlgavad rahva kõlbelisi hoiakuid ja kelle nägemus demokraatiast on tegelikult demokraatia idee farss. Ärgem unustagem, et tegelikult ei ole ükski erakond kooseluseaduse kehtestamiseks isegi mitte rahvalt mandaati küsinud...

Poliitikud peavad kandma vastutust

Üks on aga kindel: parteid ja poliitikud, kes vilistavad rahva tõekspidamiste ja selgelt väljendatud seisukohtade peale, peavad kandma selle eest ka vastutust.


Kui homopartnerlus rahva vastuseisust hoolimata läbi surutakse, teeb SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks eesoleval aastal kõik endast oleneva, et meenutada enne riigikogu valimisi järjepidevalt kümnetele tuhandetele inimestele üle Eesti, kes parlamendiliikmetest nimeliselt selle poolt hääletas ja keda ei tohiks seega enam ühelegi poliitilisele ametipostile valida.

Kokkuvõttes on kahetsusväärne ka see, et niisugune manipulatiivne seadusandlik tegevus, mida kooseluseadusega seonduvalt näeme, õõnestab veelgi rahva niigi napiks kulunud usaldust riigivõimu vastu ja lõhestab ühiskonda. Kui ühe seadusega lubatakse endale sedavõrd palju vassimist, valetamist ja manipuleerimist, siis miks peaks eeldama, et muude seadustega on asi teisiti?




2 kommentaari:

Anonüümne 22. aprill 2014 16:46  

See on avalik ja ametlik tsensuur Eestis!
See on juba ilma illusioonideta tagasiminek nõukogude okupatsioonitingimustesse või vähemalt tsaarivõimu- Tõnissoni ja Grenzsteini aegadesse, kus samuti lähtuvalt poliitilisest vaatest ajakirjanduslugusid läbi kriipsutati

Anonüümne 22. aprill 2014 19:02  

Kas läbikriipsutajad olid ajakirjanikud? Kas Lihula samba võttis maha onu Juhan Parts?
Ei sugugi mitte! Miski POLE juhuslik. See on ju Kentmanni ja Brüsseli käsk , ja see on kohustuslik. Toimetus POLE süüdi.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP