Martin Helme: Rohkem Eestit!

Martin Helme sõnavõtt erakonna kongressil

Kallid erakonnakaaslased
Meil seisab ees tõsine võitlus. Täpselt neljakümne üheksa päeva pärast toimuvad valimised, mis määravad ära juba 11 kuu pärast toimuvate riigikogu valimiste lähtepositsiooni. Pange tähele: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainus riigikogu väline partei, kes võtab eurovalimistest täie tõsidusega osa. See fakt iseenesest annab meile riigikogu valimistel eelise kõigi teiste jõududega võrreldes, kes teevad praegu pingutusi, et esitada hangunud Toompea kartelliparteidele väljakutse. Me tutvustame oma ideid, me tutvustame oma inimesi, me lihvime oma kampaaniaoskusi. Me näitame jõudu!
Aga ärme tee endale illusioone. Meie erakonnale ei tule kunagi midagi kergelt, kõik tuleb välja võidelda. Põhjus selleks on lihtne: meie oleme Eesti kaitsmise partei. Me oleme ainus erakond, kes küsib iga probleemi peale instinktiivselt: mis on parim lahendus eesti rahvale, samas kui kõik teised parteid küsivad sama instinktiivselt: mida teised riigid meie plaanist arvavad? Mida see näitab? See näitab, et meil on erinevalt teistest poliitilistest jõududest enesekindlust oma üritusse ja usku eesti rahvasse. See näitab, et me tegutseme veendumuse jõul. See eristab meid kõigist teistest erakondadest Eestis.
Eelolevatel valimistel tuleb meie erinevus välja selgemini, kui kunagi varem. Me kasutame väljendit kartelliparteid põhjusega. Vaadake meie riigikogu parteisid ja nendevahelisi kemplemisi lähemalt ja kõigil, kel vähegi silmi et näha, on selge: eriti, kui asi puudutab euroopa liidu temaatikat, on nende vahel väga vähe sisulisi erinevusi. Kõik nad hääletasid Euroopa Ühendriikidele tee avava Lissaboni lepingu poolt. Kolm neljast toetasid eestlaste rahakotist Kreeka ja Portugali võlgade tasumist ning ESM-i skeemi loomist, kõik nad lähevad nurinata kaasa euroliidu energiapoliitikaga, mis on ajanud eesti inimeste sooja ja elektri õudkalliks, kõik nad kehitavad õlgu või laiutavad käsi, kui nõuda, et Eesti tootjat tuleb ebavõrdsetest eurotoetustest tingitud kõlvatu konkurentsi eest kaitsta.
Ent mis kõige olulisem, Eesti ja Euroopa tuleviku küsimuses on meie kartellierakonnad täiesti üksmeelel. Igale probleemile, mis ette kerkib olgu Eestis või väljaspool on lahendus alati üks: rohkem Euroopat. Kui valitsusi Lõuna-Euroopas ähvardab rumala ja populistliku poliitika tõttu pankrot, siis on lahenduseks mitte oma võimaluste piires elamine, vaid rohkem Euroopat ehk vastutustundlike riikide kodanike maksma panemine. Kui Prantsusmaa ei jõua omal käel mängida mõõga ja mantli mänge oma endiste koloniaalvalduste maavarade kontrollimiseks, siis on lahenduseks mitte Aafrika riikide asjadesse sekkumisest loobumine, vaid rohkem Euroopat ehk meie sõdurite värbamine auksiliaarideks koloniaalseiklustes. Kui sotsialistidel ei õnnestu rahva vastuseisu tõttu igal pool makse lakke kruvida, siis on lahenduseks taas rohkem Euroopat ehk maksude kehtestamine Brüsselist. Meie ei poolda rohkem Euroopat. Meie ütleme ROHKEM EESTIT.
See, mille üle vaidlevad omavahel riigikogu parteid, ei ole mitte suund kuhu liikuda, vaid kiirus, millega seda teha. Suund on kõigil üks – Euroopa föderatsioon, kus Eesti on piiratud otsustusõigusega provints.
Kallid kaaslased! Meie jaoks ei ole see variant. Meie ei asu kauplema liikumiskiiruse üle, vaid soovime muuta kurssi. Euroopa integratsioon on ületanud nii oma majanduslikku kasulikkuse, kui oma demokraatliku mandaadi. Ma tahan alla kriipsutada, et meie positsioon ei ole Euroopas erandlik või äärmuslik. Kõikides Euroopa riikides on viimastel aastatel tekkinud tugev vastuseis euroliidu edasisele tsentraliseerimisele rahvusriikide arvelt. Väärib märkimist, et ka sellistes Euroopa integratsiooni eestvedaja riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Holland on tugevad ja kiirelt populaarsust koguvad parteid, kes ütlevad täpselt sama asja mis meie: jah koostööle, jah kaupade, teenuste ja inimeste vabale liikumisele, ei eurobürokraatiale, ei ühistele maksudele, ei võõraste võlgade maksmisele, ei massimmigratsioonile, mida Brüssel peale surub. Euroopa rahvad ei taha sulada üheks halliks massiks multikultuursuse võltsi loosungi all vaid säilitada oma nägu, traditsioonid, oma eripärad ja sellega tagada tegelik multikultuursus Euroopas. Samuti ei taha Euroopa rahvad maksta võõraid võlgu.
Meile on aastaid lubatud Euroopat, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Kus on või milles seisneb Euroopa solidaarsus? Kas Prantsusmaa on meiega solidaarne, kui ta müüb Venemaale sõjalaevu, teades väga hästi, et neid laevu pole kellegi teise kui Eesti või Läti vastu võimalik kasutada? Kas Saksamaa on meiega solidaarne, kui ta vaikib stoiliselt ka kõige räigemate Kremli jõhkruste peale, sest Berliin on end ise pannud energiasõltuvusse Venemaast? Kas Suurbritannia on meiega solidaarne, kui blokeerib kõik ideed Venemaa vastastest sanktsioonidest, kuna pool Londoni kinnisvarast on üles ostetud Vene oligarhide poolt ja miljardid Venemaalt varastatud dollarid pöörlevad Londoni börsil? Kas Kreeka on meiega solidaarne, kui jätab meile maksmata Jürgen Ligi poolt maru tulusaks kuulutatud väga riskantse laenu intressid? Kas Hispaania on meiega solidaarne, kui võitleb küünte ja hammastega selle eest, et ka järgnevatel aastatel saaks sealsed põllumehed meie omadest kordades suuremaid toetusi?
Euroopa Liit ei ole – pole kunagi olnud – härrasmeeste klubi. See on organisatsioon, kus kõik võitlevad oma rahvuslike huvide eest. Kõik peale meie. Meie oleme olnud need lollikesed, kes kõiki reegleid täpselt täidavad, kõiki rahasid lõpuni maksavad, kõiki soovitusi jooksuga jõustama asuvad. Vastu aga saame eurorahasid, mida ei või kasutada asjade peale, mida me ise vajame, vaid mis on kasulikud või vajalikud vanadele liikmesriikidele. Parim näide sellest on Rail Baltica. Ma ei võta sõna eurotoetuste vastu. Vastupidi. Ma ütlen, et meie senised esindajad ei ole meie eest piisavalt hästi võidelnud. Nad ei saagi seda teha, sest nende suhtumine euroopa liitu on segu naiivsest imetlusest, arglikust pugejalikkusest ja häbenematust omakasust. Nagu siseriiklike otsuste langetamise puhul, nii ka euroliidus, ei küsi inimesed: mis on kasulik eesti rahvale, vaid küsivad: mis mulje must teistele eurokatele jääb.
Meil seda probleemi ei ole. Meie teame, kelle arvamuse pärast meie muretsema peame. Me peame muretsema oma rahva arvamuse ja hea käekäigu eest. Me peame võitlema meie Eesti eest. Meie suhtumine eurotoetustesse on sarnane kariibi mere piraatide loosungile: võta kõik, mis võtta annab, tagasi ära anna mitte midagi!
Konservatiivse Rahvaerakonna valimisplatvorm on väga mõistlik ja lihtne: pöördume tagasi selle juurde, mis töötas ja – see on tegelikult väga oluline – millel oli Euroopa rahvaste toetus. Vajab ikka ja jälle meelde tuletamist, millisesse liitu ja mis tingimustel astus eesti rahvas 2003. aasta referendumil antud loaga. Referendumil küsiti, kas Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu tingimusel, et see ei riiva meie põhiseaduse aluspõhimõtteid. Nende aluspõhimõtete hulka kuulub kahtlemata rahva õigus otsustada ise oma maksude üle, sisserännanutele seatavate tingimuste üle, oma maksuraha kasutamise üle. Tänaseks päevaks on riigikogu parteid neist piirangutest ammu üle sõitnud ning annavad Brüsselile innukalt ära viimastki otsustusõigust. Sealjuures ei varjagi nad enam seda, et pooldavad Eesti omariikluse lõplikku kaotamist euroföferatsiooni kasuks.
Meie ei poolda. Meie tahame, et Euroopas säiliks rahvusriigid, sest meie nägemuses peab ka Eestit ehitama kui rahvusriiki. Meie tahame, et Eesti oleks jõukas rahvusriik ja see tähendab, et me kontrollime kõige olulisemaid majandushoobasid ise – eelarvet, makse, krediidipoliitikat. Me teame, et maisi ei ole võimalik külvata Lissabonist Rovaniemini, nagu sedagi, et pole Brüsseli bürokraadi asi, millist lambipirni ma kasutan või kui kõvasti undab minu tolmuimeja.
Oleme juba kuulnud hääli, mis kinnitavad, et Ukraina kriisi valguses on vaja ikka rohkem Euroopat, kuna praegu on ilmekalt näha, et Euroopa ei ole võimeline ühel häälel Venemaaga suhtlema. Aga selles ongi ju iva – Euroopa Liit ei ole võimeline pakkuma Eestile mingit julgeolekut. Seda teeb NATO, eelkõige kaitseallianssi ainus tegelik sõjaline jõud Ameerika Ühendriigid. Euroopas võime oma kaitsmise asemel peljata hoopis noa selga löömist. Vana Euroopa riikide isekate ja küüniliste kahepoolsete suhete tõttu Moskvaga kannatavad Ida-Euroopa riigid oma julgeoleku saboteerimise all nii-öelda liitlastelt. Kas keegi tõesti usub, et kui anname viimasegi otsustusõiguse oma rahvusliku julgeoleku üle ära Berliini või Pariisi, lähevad asjad paremaks? Et nemad hakkavad meie eest rohkem seisma, kui meie ise seisaks? Milliselt planeedilt taolised inimesed küll pärit on?
Neil valimistel on kodanikel tegelikult väga lihtne valik: kõik, kes tahavad liikuda edasi euroopa ühendriikide poole, saavad valida kolme riigikogu partei poolt, kes erinevad üksteisest vaid nüanssides. Nende valik toob kaasa järgmised euro päästepaketid, massimmigratsiooni nii Aafrikast kui SRÜst, homoabielude seadustamise Euroopa tungival soovitusel. Kõik, kes tahavad valida Moskva mõjusfääri liikumise poolt, saavad valida neljanda riigikogu partei poolt, kelle nimekiri kubiseb Ühtse Venemaa mõjuagentidest. Nende valik toob kaasa vene keele teise ametliku keelena, vene kapitali massilise voolu Eestis majandust valitsema ja konfliktid rahvuslikul pinnal. Kõik need inimesed aga, kes tahavad valida Eesti huvide kaitsmise poolt, valivad Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna.
Pole kahtlust, et meid üritatakse neil valimistel mustata ja meie seisukohti üritatakse kõigepealt naeruvääristada, kui see ei õnnestu, siis meid demoniseerima, meiega hirmutama. Me ei lase end sellest heidutada. Me teame, kuidas oma sõnumiga inimesteni jõuda. Kavatseme igas suuremas asulas korraldada kohtumisi rahvaga, et selgitada inimestele otse ja lihtsas keeles oma seisukohti. Selleks, et need kohtumised oleks tõhusad, peavad erakonna liikmed igas vallas ja külas võtma vaevaks levitada infot, kleepides bussipeatustesse või poe infotahvlitele meie erakonna kuulutusi, rääkides oma naabrite, töökaaslaste pereliikmetega. Aga see rääkimine ei tohiks olla ühesuunaline. Me tahame kuulda ka seda, mida inimesed ise räägivad – mis on nende mured, mis teemadel nad tahaks kuulda meie lahendusi, kuidas nad näevad Eesti tulevikku.
See ongi see töö ja see võitlus, mis meil ees seisab. Ma ei kahtle, et meid saadab edu.

Allikas: http://www.ekre.ee/martin-helme-rohkem-eestit/
______________