Getter Suup: Moslemipõgenike vastuvõtt võrduks rahvusliku enesetapuga

Mõni aeg tagasi ilmus Postimehes tarmuka abituriendi Sigrid Paula Pukki artikkel vastuargumentidest massiimmigratsioonile. Refereerisime seda ka Uutes Uudistes. Neiu sai seepeale kohe peavoolu karmi kriitika osaliseks. Kuid nagu elu näitab, on Eestis vapraid noori tütarlapsi, kes julgevad mõelda rahvuslikult ja konservatiivselt, märksa enam. Toimetus sai veel ühe loo samal teemal, mille ka avaldame.

Arvamusi selle kohta, kas Eesti peaks pagulasi vastu võtma, on viimasel kümnendil ilmunud sadu, kõik neist eriilmelised, omanäolised. Viimasel ajal on aga eelkõige džihadistide tegevuse tõttu paljudele eestlastele selgeks saanud üks – pole võimalustki, et meie riik ja rahvusidentiteet säiliks, kui me alustaks sarnaselt mitmetele teistele riikidele immigrantide massilist vastuvõttu. Ka mina olen üks sellise mõtteviisi pooldajatest.
Olenemata sellest, et võrdlemisi suur osa eestlastest on pagulaste sisserände vastu, leidub ohtralt neid, kes ideed pooldavad. Üheks nende peamiseks väiteks on see, et eestlased peaksid järgima arenenud riikide, näiteks Rootsi ja USA eeskuju. Arvatakse, et arenenud ühiskonna tunnuseks on tolerantsus ja sallivus multikultuursuse osas. Minus tekib küsimus – kas tõesti pole aru saadud, et Eesti on vägagi multikultuurne riik? Peaaegu kolmandiku Eesti rahvastikust, ligikaudu 31%, moodustavad mitte-eestlased.
Teiseks „kaalukaks” väiteks peetakse loomulikult eestlaste sallimatust. Seda väidet kasutada on minu arvates täiesti mõttetu, sest tegu on kõige markantsema näitega „kahe otsaga vorstist”. Ühest otsast – kuidas saab teha järeldusi vaid mingi osa põhjal elanikkonnast? Minu arvates ei saagi. Veelgi olulisemaks vastuväiteks antud mõttele pean ma aga seda, et kui eestlased ongi ebatolerantsed, siis ehk näitab see, et immigrantidele pole tõesti Eestis kohta? Kui vaadata, kui kehvasti integreeruvad meie keskkonda näiteks venelased, siis milline on tõenäosus, et Eesti ühiskonda sulanduvad moslemid? Lisaks väljendab see, et eestlased ei suhtu võõramaalastesse just kõige soojemalt, meie tahet ja eelistusi. Tuleb meeles pidada, et Eesti – see on eelkõige riik eestlastele! Just nimelt meie heaolu ja tahe peaks olema asetatud pjedestaalile.

Veel toovad multikultuursuse pooldajad välja mitmekesisuse loomise idee, justkui unustades, unustades justkui, et valge rass – see ongi vähemus. Tuleb vaadata maailma laiemalt, mitte keskenduda ainult ühele riigile. Kas tõesti on globaalne küla mitmekesisuse tipp? Kui sellist põhimõtet järgida, kaob varem või hiljem valge rass maamunalt. Tuletan meelde: esimesteks kadujateks on väikerahvad, sealhulgas eestlased. Moslemeid on hetkel ligikaudu 1,1 miljardit ning see arv kasvab pidevalt. Rääkides eestlastest, siis meid on umbes miljon. See arv aga ei kasva, vaid kahaneb pidevalt. Nüüd ma küsin – kumma püsimajäämise nimel võidelda tasub?
Rääkides pagulastest, tuleb keskenduda eelkõige moslemitele, sest just erinevatest islamiriikidest pärit põgenikud moodustavad suure osa asüülitaotlejatest ja immigrantidest. Pole vähimat võimalustki, et sügavalt religioossed muslimid sulanduks Eesti ateistlikku, osaliselt kristlikku ühiskonda. Antud juhul on variante kaks: oma põhimõtetest peaksid loobuma kas sisserändajad või meie, eestlased. Vaadeldes erinevaid riike, sh Saksamaad, Suurbritanniat ja Rootsit, näeme selgelt, kes on taandujaks – loomulikult eurooplased. Nad on loonud võimalikult soodsad tingimused islami vohamiseks, sobivateks näideteks on näiteks šariaadiseadusi järgiva hotelli rajamine Londoni kesklinnas (millel on muidugi ka majanduslikud tagamaad), mošeede rajamine riikidesse, millel ajalooliselt pole islamiga mingit seost, ja kristlike kommete (näiteks jõulud ja luutsinapäev) tagaplaanile jätmine, justkui oleks need häbiasi. Näiteid on loomulikult lõputult, need kolm pole isegi mitte jäämäe tipp.
Mulle tundub, et moslemid, eelkõige Taliban, ISIS ja Al-Qaeda, on sellel aastatuhandel piisavalt hästi näidanud oma ebasallivust valge rassi vastu. Indoneesia kirikute pommitamine 2000. aasta jõuluõhtul, 9/11, ajakirjaniku Daniel Pearli röövmõrv jne. Värskeim haav eurooplaste hinges on loomulikult Charlie Hebdo ründamine, millega rünnati tervet europiidset rassi ning meie põhimõtteid: sõna-, usu- ja mõttevabadust. Jah, neidsamu vabadusi, mida põhjuseks tuues on paljud riigid enda territooriumile elama lasnud sadu tuhandeid moslemeid.

Kui juba sallivaks minna, siis kas järgmine samm edasi on ka moslemite radikaalseimate põhimõtete tolereerimine? Näiteks usuvad nad, et paradiisi pääseb kindlalt kolmel juhul: kui sa tapad kellegi mitte-moslemi Allahi eest, kui vähemalt kaks su last sureb tema eest võideldes või kui sa õpid pähe Allahi 99 nime. Paistab, et paljudele moslemitele tunduvad esimesed kaks meelepärasemad, sest Allah ju ometigi julgustab sellist käitumisviisi.
Tegelikult saan ma, nagu ka paljud teised, aru, miks peetakse pagulastele elamistingimuste andmist humaanseks. Ma ei vaidle vastu, et sõjakoleduste all kannatamist ei vääri keegi. Aga kas meie väärime siis kannatamist seetõttu, et siia tulnud moslemid suruvad peale oma põhimõtteid, mida iseloomustab lühidalt idee „valged on rämps”? Mina nii ei usu. Sellises olukorras tuleb vaadata miinus- ja plusspooli ning pikalt kaaluda. Erinevad sotsiaalsed ja majanduslikud miinuspunktid kaaluvad aga üsna ilmselt üles need vähesed plussid, millest ei meenu mulle isiklikult hetkel ükski.

Kui jutt juba majanduslikule poolele läks, siis tekib kohe küsimus: kust peaks tulema raha, mis on vajalik pagulaste ülalpidamiseks? Eesti riigil pole sellekski raha, et maksta inimväärseid pensione, peretoetuste tõstmiseks on vaja luua absurdselt kõrged aktsiisid, mis käivad rahakoti pihta suuremale osale meie rahvast. Kui olla aus, siis tõenäosus, et sisserändajad tulevad ja hakkavad töötama, on olematu. Teiste riikide näitel näeme me, et nad elatuvad eelkõige sotsiaaltoetustest ega ole ühiskonna täisväärstuslikud liikmed. Mul on raske uskuda, et leidub kasvõi üksainus eestlane, kes sooviks pagulasi ülal pidada.
Eestlased on alati elanud põhimõtte „nii nagu koer külale, nii küla koerale” järgi. Antud situatsioon on üks sobivamaid hetki sellelt vanasõnalt tolmu maha raputamiseks ning järgimiseks. Kui me ei soovi rahvusena sellelt maalt kaduda, tuleb mõelda sellele, mis on hea meie rahvale, mitte sellele, mida arvaks meist EL-i ultraliberaalsed riigid. See aga, mis on meile kui rahvale kasulik ja vajalik, on selgemast selgem – Eesti riigi eestlastele hoidmine! Immigrantide sisseränne süvendaks veelgi Eesti suurimaid probleeme – majandusraskusi ja ulatuslikku väljarännet. Peame mõtlema enda homsele, mitte sisserändajate tänasele.

Allikas: http://uueduudised.ee/getter-suup-moslemipogenike-vastuvott-vorduks-rahvusliku-enesetapuga/