MEIE KIRIK: Nüüdisaja vaimsusest

Laupäev, 18. juuli 2015 René Guénon

Ja nad ütlesid: „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!” 1Ms 10:4

Meie arvates ulatub ehtne keskaeg Karl Suure valitsemisajast 14. sajandi alguseni, kui algas allakäiguperiood, mis läbi mitmesuguste astmete ulatub üha süvenevalt meie aega. See on nüüdisaja kriisi tegelik alguspunkt: sellel ajal hakkas lagunema „kristlik maailm“, millega Lääne keskaja tsivilisatsioon end põhimõtteliselt samastas; ühtlasi tähendas see kristlusega õige lähedases suhtes oleva feodaalkorra lõppemist ja „rahvuste“ kujunemise algust. Seetõttu tuleb uusaja algust nihutada ligi kahe sajandi võrra varasemasse aega, kui seda tavaliselt on tehtud; renessanss ja reformatsioon on pelgalt eelneva ja neid ette valmistanud languse tulemus; nad ei tähendanud mingil moel tagasipöördumist endise seisundi juurde, vaid märgistasid langemist veelgi sügavamale, kuna nad teostasid lõpliku eraldumise traditsioonilisest vaimsusest, esimene tegi seda teaduse ja kunsti valdkonnas, teine religioonis endas – valdkonnas, kus niisugune pööre kõige vähem etteaimatav võis olla.

+++

On olemas sõna, mille renessanss ausse tõstis ja mis sisaldab endas eelnevalt kogu nüüdistsivilisatsiooni programmi: see sõna on „humanism“. Sisuliselt tähendas see kõikide asjade taandamist üksnes inimesega piirduva mõõduni ja enda eraldamist igasugusest kõrgema tasandi printsiibist, seda võib sümboolselt käsitleda kui selja pööramist taevale maa vallutamise ettekäändel; kreeklased, kelle eeskujul usuti end toimivat, ei läinud selles osas nii kaugele isegi kõige suurema vaimse languse perioodil; utilitaristlik ellusuhtumine ei tõusnud nende juures kunagi esikohale, nii nagu see uusajal õige ruttu juhtus.

„Humanism“ oli esimene ilming sellest, millest hiljem sai nüüdisaegne „ilmalikkus“; soovides taandada kõik vastavaks inimese mõõdule ja muutes selle eesmärgiks omaette, langeti järk-järgult selle taotluse kõige madalama astmeni, kus piirdutakse rahulduse otsimisega oma loomuse materiaalsest poolest sugenevatele vajadustele, selle otsimine on aga läbinisti illusoorne, kuna ta loob lakkamatult tehislikke vajadusi rohkem, kui neid rahuldada suudab.

+++

On loomulik, et seistes vastamisi ideedega nagu „võrdsus“ või „progress“ või mõni muu taoline „ilmalik dogma“, millesse peaaegu kõik meie kaasaegsed pimesi usuvad ja mis hakkasid kuju saama juba 18. sajandil, ei või me mitte kuidagi nõustuda arvamusega, et niisugused ideed on sündinud iseenesest. Nad on kõige ehtsamat laadi „hüpnootilised sisendused“ – selle sõna kõige vahetumas tähenduses – ning on suutelised avaldama oma mõju vaid ümbruses, mis selleks juba valmis on; nad ei ole loonud tänapäeva maailmale omast vaimsust selle kõikides üksikasjades, kuid nad on suuresti olnud jõud, mis on tekitanud ja arendanud maailmas olukorra, mis muul viisil oleks olnud mõeldamatu. Kui sedalaadi sisendus kaoks, hakkaks ka üldine vaimulaad oma suundumust muutma; seetõttu kannavad kõik need, kelle huvides mõnes mõttes on korra puudumine, hoolt selle eest, et see edasi püsiks või veelgi süveneks, ning ka seetõttu, et neid ei tohi vaidlustada hoolimata sellest, et elatakse ajal, kus valitseb veendumus, et kõike võib vaidlustada. Mõneti raske on piiritleda, kui kaugele ulatub selliseid ideid levitavate inimeste siirus, nagu ka teada saada, millisel määral usuvad teatud inimesed omaenese valesid ja kui palju hüpnotiseerivad nad ennast siis, kui püüavad teisi oma mõjule allutada.

+++

Väidetakse, et tänapäeva Lääs on kristlik, kuid see on vale: nüüdisaja vaimsus on antikristlik, sest ta on olemuselt antireligioosne; ta on olemuselt antireligioosne, sest ta on veel üldisemalt võttes antitraditsiooniline; see moodustab tema põhiolemuse, mis teeb temast selle, mis ta on. On tõsi, et teatud kristluse sugemed on edasi kandunud meie aja antikristlikku tsivilisatsiooni, mistõttu selle kõige „edumeelsemadki“ esindajad ei ole vältinud ega saa ka vältida kaudset, tahtmatut ja ilmselt ka alateadvuse kaudu toimivat ristiusu mõju; nõnda on ka seetõttu, et enda minevikust lahti rebimine kõige radikaalsemalgi kujul ei saa olla absoluutselt lõplik ega hävitada järjepidevust viimseni.

Meie läheme veelgi kaugemale ja väidame, et kõik, mis tänapäeva maailmas veel väärtuslikku on, pärineb ristiusust või on vähemalt tulnud meile ristiusu kaudu, mille vahendusel on meieni jõudnud kõikide eelnenud aegade traditsioonid, ta on säilitanud need elavana, kuivõrd Lääne olud seda on lubanud, ning temas on alati latentseid võimalusi; aga kui palju on tänapäeval end kristlasteks pidavate inimeste hulgas neid, kes niisuguseid võimalusi veel tõeliselt teadvustavad? Kus on katoliikluses endaski need inimesed, kes tunneksid põhjani õpetusi, mida nad ise väliselt tunnistavad, kes ei rahuldu pelga suuremal või vähemal määral pindmise „usuga“, mis tugineb rohkem tundmusele kui intellektile, vaid tõesti „teavad“, mida õpetab religioosne traditsioon, mida nad omaks peavad?

Me tahaksime kindlalt teada, et on olemas veel mõnedki sellised inimesed, sest Läänele oleks see suurim ja vahest ainuski pääsemislootus; kuid me peame tunnistama, et siiani ei ole me kohanud ühtegi niisugust; seetõttu peaksime arvama, et nad varjavad end mõnede Idamaa tarkade kombel kättesaamatus pelgupaigas, või siis peame jätma lootuse lõplikult? Lääs oli kristlik keskajal, kuid enam ta seda ei ole; kui keegi väidab, et ta selleks jälle saab, siis tahaksime seda uskuda rohkem kui keegi teine, ja loota, et see sünnib veel enne, kui meid ümbritsevad olud seda lubavad aimata; kuid ka selles osas tuleb säilitada kainus: kui see toimub, siis on ka nüüdismaailm otsa saanud.

Katkendeid raamatust: Nüüdismaailma kriis. Tõlkinud Haljand Udam. Johannes Esto Ühing, 2009, lk 27, 29, 93, 120–121. Artikli algusesse lisatud piiblisalm pärineb Meie Kiriku toimetuselt.

René Guénon (1886–1951) oli katoliiklikust perest pärit, kuid täisealisena islamiusku astunud prantsuse mõtleja ja literaat, modernismi kriitik ja traditsioonilise tsivilisatsiooni taastamise pooldaja. Tema teos „Nüüdismaailma kriis“ („La crise du monde moderne“), millest pärinevad ülaltoodud katkendid, ilmus 1927. aastal.

Illustratsioon: Paabeli torn (Peter Brueghel vanem, 1563).

_______________

Pildil olev Euroopa Parlamendi hoone  Strasbourgis on tegelikult sümboli väärtusega, sest ta on ehitatud kujutamaks Paabeli torni.
Paabeli torni ehitus oli tegelikult inimeste vastuhakk jumalikele seadustele. Ka Euroopa Liidu ülesehitamine on tegelikult vastuhakk ühikonna ja riikide arengu seaduspärasustele, mida peab sümboliseerima justkui ehitusjärgus olev Euroopa Parlamendi hoone - uus Paabeli torn.
M.I.