RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 27. veebruar 2016

Ajaloo kallutamine: Artur Sirk – julge poliitiku traagiline lugu

80 AASTAT TAGASI TÕMMATI SUUKORV KOONULE: Eesti silmapaistev poliitik, Eesti Vabadussõjalaste Liidu (EVL) juhtfiguur Artur Sirk on juba alates 1934. aastal toimunud põhiseadusevastast riigipööret olnud pideva mustamise objekt. Pätsi poolt kinni pandud Sirk põgenes, aga suri kummalistel asjaoludel kolm aastat hiljem, mis tekitab oletusi, et autoritaarne riigivanem lasi ta kõrvaldada. Kristjan Mänd peatub Sirgu elukäigul 80 aastat pärast Konstantin Pätsi vaikiva ajastu algust.

1913 oli Artur pisike valgepäine ja punapõsine poisike, kes õppis Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi kõrgema algkooli viimases klassis Amblas. Teda hüüti, nagu tol ajal Eestis kombeks oli, talukoha järgi Sepa-Atsiks. Sel ajal oli Eestis käimas venestamine, ka koolid muudeti üha enam venemeelseks ja -keelseks. Tolleaegne kooliõpetaja, Leipzigi ülikooli üliõpilane Jaan Ruus oli tuline rahvuslane ja koolis püüti igati säilitada eesti rahvuslikku meelt. Eesti kooli naabruses, Ambla pritsumajas asus aga venekeelne „Semskoje utšilištše“. Kahe kooli suhted olid vägagi sõjakad, kunagi ei kaheldud „venkudele“ kaikaga „õpetust“ andmast. Anti ise ja saadi ka vastu, sinine silm oli vaid uhkuseks.

„Realistist“ sõjameheks
Punaste silmakirjalikud, kuid samas ka naiivsed üleskutsed rahva võimust, võrdsusest, tööliste õigustest ja maa jagamisest tundusid alguses paljudele kiiduväärsed.
Ligines 24. veebruar 1918. Samal ajal kardeti sakslaste tulekut, punased olid ärevil. Kui siis lõpuks kuulutati välja Eesti Vabariik, olid „realistid“ ühed esimesed, kes selle kaitseks relvad haarasid.
Kui alampolkovnik Kann organiseeris koolipoistest „surmapataljoni“ ehk Tallinna Kooliõpilaste pataljoni, astus selle ridadesse 16. detsembril 1918 ka Artur Sirk. Kuni 7. märtsini 1919 oli Sirk lähetuses soomusrongil nr 2. Seda soomusrongi kutsuti „koolipoiste rongiks“, suurema osa sellest moodustasid õpilased.
Sirk tegi kaasa taandumise Tapa alt Kehrani, murdelahingud Aegviidu lähistel ja pealetungi üle Tapa, Tartu ja Valga Petserini. Viimane lahing enne Tartut peeti Tähtvere mõisa väljadel. Eesti vägede vastu oli seal koondatud kaks Läti punaste küttide roodu koos suurtükkidega.
Tartlased juhatasid mehed kohe Krediitkassa keldri juurde, kus teati vange hoitavat. Samal ajal saabusid sinna ka kuperjanovlased ja soomusrongi nr 1 mehed. Kui siis Krediitkassa keldri uks avati, avanes õõvastav vaatepilt: kogu kelder oli risti-rästi tapetud inimesi täis, maas voolas veel soe veri, seinad olid kuuliauke ja ajutükke täis. Lähemal vaatamisel võis inimestel näha piinamisjälgi: mõni kehaosa ära lõigatud, silm välja torgatud või täägitorked kehal. Laipade alt leiti üks haavatud inimene, kes oligi ainus ellujäänu.
Kes aga olid need tapetud? Need olid lugupeetud linnakodanikud, hukatute hulgas oli ka esimene Eesti apostliku-õigeusu piiskop Platon (Paul Kulbusch), ülempreestrid Bežanitski ja Bleive ning luteri õpetajad Hahn ja Schwartz. Lisaks nendele veel rida teisi Eesti ja Tartu avalikkuses tuntud inimesi. Kõigi hukatute pead ja kehad olid metsikult purustatud. Võib vaid ette kujutada, millist kommunismivastast viha see vaatepilt tekitas.
Artur Sirk paistis Vabadussõjas korduvalt silma, ta ülendati alamleitnandiks ja ta sai II liigi 3. järgu Vabadusristi ühes rahalise autasu ja normaaltaluga.

Eesti Vabadussõjalaste Liidu hing
Pärast sõda õppis Sirk Tartus ühe semestri põllumajandusteaduskonnas, seejärel läks aga üle õigusteaduskonda. Ülikoolis võeti ta korp! Sakala liikmeks.
Ülikooli lõpetas Sirk 1926. aastal cum laude. Pärast seda valis ta vannutatud advokaadi elukutse. Neli aastat (1926–1930) töötas ta Tallinnas vandeadvokaadi Theodor Rõugu juures abina. Seejärel alustas ta juba iseseisva vandeadvokaadina tööd. Rõuk polnud Sirgu jaoks mitte ainult kutseoskuste õpetajaks, vaid ka poliitiliseks mentoriks, suunates ta vabadussõjalaste kaudu suurde poliitikasse. Järgmised aastad olid Artur Sirgule äärmiselt kiired. Ta oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu (EVL) keskjuhatuse aseesimees, nõukogu aseesimees, peastaabi ja selle propagandaosakonna ülem, ülemaalise valimisaktsiooni üldjuht ja Tallinna osakonna esimees. Oma kaasahaarava, selge ja otsekohese kõneandega oli ta kõikjal oodatud. Võib julgelt öelda, et suuresti just tänu temale ainuisikuliselt kujunes EVL selliseks otsustavaks ja hästi toimivaks poliitiliseks jõuks, mille arvamust ei saanud ükski võimulolija eirata.
1930. aastast alates oli Sirk kõigi EVL-i kongresside juhataja, Tallinna EVL-i juhataja ja EVL-i tegelik juht. Ametlikult oli EVL-i juhiks kindralmajor Andres Larka, kuid seda siiski üksnes oma kõrgema auastme tõttu. Organisatoorne ja ideoloogiline töö jäi Sirgu õlule.

Põhiseaduse rahvahääletused
Nähes valitsevate erakondade saamahimulist, partokraatlikku ja korruptiivset valitsemisstiili, kasvas rahvas järjest suurem vimm võimulolijate vastu. Oodati, et lõpuks ometi tekkiks mõni aus ja omakasupüüdmatult rahva huvide eest võitlev poliitiline jõud.
Esimeseks suuremaks proovikiviks EVL-i võitluses Eesti parema tuleviku eest oli põhiseaduse muutmise seaduse rahvahääletusele panek. Juba kevadel 1933 olid erakonnad esitanud oma põhiseaduse muutmise eelnõu, kuid seda rahvas ei toetanud. Kui siis vabadussõjalased oma eelnõuga 1933. aasta oktoobris välja tulid, võeti see valdava enamuse rahva poolthäältega vastu. Vaatamata sellele, et osaluskvoorum tõsteti riigikogu poolt enne valimisi hirmuga kibekiirelt 30%-lt 50%-le. Vabadussõjalaste põhiseadusele on ette heidetud, et see oli autoritaarne. Kuid samas erines see vähe eelmiste erakondade põhiseaduse muudatuste kavast. Samuti oli see märksa demokraatlikum kui hilisem, Pätsi poolt kehtestatud 1938. aasta põhiseadus ja võimaldas eelnõude rahvaalgatust, riigipea otsevalimist, riigipeakandidaatide vaba esitamist ja rahvahääletamise võimalust – ühtki neist punktidest ei ole tänases ega üheski teises Eesti Vabariigi põhiseaduses olnud.
Vabadussõjalaste põhiseadus nägi ette ennekõike erakondade võimutsemise piiramist ja andis rohkem võimu presidendile (à la USA mudel). Ei mingit autokraatiat, fašismi jms, millega erakondlased ja kommud-sotsid rahvast hirmutasid. Isegi Johan Laidoner väitis, et uuest põhiseadusest ei tulene mingit diktatuuriohtu (Vaba Maa, 8. okt. 1933). Uue (ja rahva seas populaarse) põhiseaduse toetajaks hakkas esialgu ka kaval Konstantin Päts, ent juba veidi aega hiljem, kui konjunktuur muutus, tembeldas ta selle riigivastaseks.
Riigivanema rahvahääletused ja Pätsi riigipööre
Teiseks rahva usalduse testiks olid 1934. aasta aprillikuus toimuma pidanud riigivanema valimised, kus vabadussõjalased seadsid kandidaadina üles Andres Larka (Sirk ei saanud kandideerida, sest riigivanema kandidaadi vanusepiirang algas 40. eluaastast). Sirk pakkus kandidatuuri ka kindral Laidonerile, millega viimane nõustus.
Siiski EVL-i juhatus Laidoneri kandidatuuriga ei nõustunud, sest tulid ilmsiks paljud Laidoneri korruptiivsed finantsmahhinatsioonid. Kartes oma rahaliste afääride avalikukstulekut, asusid Laidoner ja Päts salajasele koostööle. Samas oli ju Pätsilegi selgeks saanud, et tema kandidatuur vaevalt et läbi läheb. Tema senine erakond ei tõstnud teda isegi riigivanema kandidaadiks. Toetusallkirjade kogumise kampaania käigus sai Larka 51% (52 436 allkirja), Laidoner 30% ja Päts 15% antud allkirjadest. Seega, Larka sai toetusallkirju rohkem kui ülejäänud vastaskandidaadid kokku.
Kui selgus, et riigivanema kandidaatide ülesseadmisel ja soovitusallkirjade andmisel ilmnes vabadussõjalaste kandidaadi, kindral A. Larka edaspidine kaheldamatu valimine Eesti riigipeaks (kes omakorda oleks A. Sirgu määranud vabadussõjalaste valitsuse peaministriks), jättes kõrvale Pätsi, Laidoneri ja sotsialistide kandidaadi August Rei, hakkasid vastaskandidaadid hauduma riigipöörde ehk oma võimu kindlustamise plaane. 12. märtsil 1934 teostasidki salasobingu sõlminud Konstantin Päts ja Johan Laidoner (sotside heakskiidul) sõjaväelise riigipöörde, kehtestasid „lõppematu“ kaitseseisukorra, keelustasid vabadussõjalaste (hiljem kogu opositsiooni) tegevuse ning lasid arreteerida üle 400 vabadussõjalase, teiste seas ka Artur Sirgu.
Laidoner oli nii püha viha täis, et soovis välikohtuid ja juhtivate vabadussõjalaste mahalaskmist. Päts kavala poliitikuna nii radikaalset lahendust ei pooldanud. Talle piisas vabadussõjalaste vangistamisest ja suurest võimust. Vestluses sotside juhi A. Reiga oli Päts muu hulgas Sirgu kohta öelnud nii: „Või see poisike tahab juhtida riiki, mille meie oleme loonud!?“

„Haige“ rahvas
Üheks süüdistuseks vabadussõjalaste vastu oli see, et nad teevad koostööd Saksa natsionaalsotsialistidega, mida küll pole suudetud kunagi tõestada. Ainus sarnasus nende välismaiste radikaalsete organisatsioonidega oli see, et nad olid kõik sõjaveteranid-antikommunistid. Artur Sirk on ise öelnud nii: „Meil pole tarvis ei Hitlerit ega Mussolinit. Meil on tarvis ausaid poliitilisi juhte.“ (Postimees, 6. XII 1933)
Päts kuulutas pärast riigipööret oma kõnes kogu Eesti rahva tervikuna haigeks ja asus tema oma sõnade järgi rahvast „ravima“. Paradoksaalselt ei kuulutanud ta kuni Eesti riigi kurva lõpuni „oma armast rahvast“ terveks.
Pätsi olemuse võttis toona kokku Tartu linnapea kindral Aleksander Tõnisson: „Mis see Päts seletab, et rahvas on haige! Ta ise on haige võimu järele nagu morfinist morfiumi järele.“
Kurioosselt oli alles juunikommunist Johannes Vares-Barbarus see, kes 1940. aastal eesti rahva taas avalikult „terveks“ kuulutas.
Kuid kes oma viimased elupäevad kinnises raviasutuses mööda saatma oli sunnitud, oli isehakanud riigijuht Päts ise.

Hulljulge põgenemine vanglast
Patarei vanglas pandi Sirk üksikkambrisse. Ta kurtis seal „issiase“ üle ja tal diagnoositi ka külmetus. Tänu reaalsele või ka teeseldud haigusele pääses ta rangest järelevalvetsoonist vangla haiglatsooni, kus järelevalve oli nõrgem. Just tänu sellele õnnestuski tal põgeneda.
Kuna enamus juhtivatest vabadussõjalastest istus vanglas, haaras Sirgu vabastamise plaani ettevalmistamise juures ohjad viimase klassivend ja sõjakaaslane, endine Asutava Kogu peasekretär Ilmar Raamot, kes oli Sirgu koolikaaslane reaalkoolis ja sõdis temaga koos Vabadussõjas soomusrongil nr 2. Vabadusse jäänud vabadussõjalastelt saadi parool, mille abil keskvangla asedirektor Evald Viikman lõi arreteerituga esmase kontakti. Seejärel töötasid mitmed mehed reservkapten Hans Parise ja vanemveebel Lauri juhtimisel pikemat aega põgenemisplaanide kallal. Oma kavade realiseerimiseks värvati vandenõusse keskvangla valvur Johannes Küttim, kes oli olnud Vabadussõjas Sirgu alluv. 11. novembril 1934 oli Küttim määratud keskvangla peaväravas valvele pealelõunases vahetuses. Kokkulepitud ajal kell 16 ilmus arhitekt Max Edenberg oma autoga Patarei vangla peavärava ette ja andis endast Küttimile märku. Väravad avanesid ning vanglaõuel jalutuskäiku teinud vahialune jooksis valvuri saatel auto juurde. Küttim sulges enda järel taas kõik uksed. Mõlemad mehed istusid masinasse, see võttis sedamaid paigalt ja kadus kiirelt hämarusse.
Esialgne plaan oli sõidutada Sirk Perila asundusse, kus teda oodanuks tuntud lendurid Ulrich Bracshe ja Heinz Ungern-Sternberg oma lennukiga, et ta siis edasi Soome toimetada. Aga kuna need mehed olid juba eelnevalt toimetanud Soome vabadussõjalase Paul Telgi, tekkis politseil nende suhtes kahtlus ja mõlemad mehed arreteeriti.
Pärast esialgse hulljulge plaani nurjumist varjas Sirk end mõned päevad Tallinna lähedal. Seejärel paigutas Edenberg ta laevakapten Voldemar Oidi juurde konspiratiivkorterisse Kivimäel. Samal ajal otsiti kibekiirelt uut põgenemisteed. See ka leiti. Lendur Tuiman toimetas Sirgu üüriautos Tallinnast Tartu kaudu Valka. Sealsed vabadussõjalased organiseerisid salajase piiriületuse Eestist Lätti. Lätis võttis Sirgu oma hoole alla Riia eesti soost suurärimees Nikolai Falk. Tema korteris Riias peatus Sirk kuus-seitse päeva. Selle aja sees üüris Falk Venspilsist puksiiri Elisabeth, millega seilaski Sirk 4. detsembril lõpuks vabadusse – Soome.

Lindprii elu võõrsil
Soomes palus Sirk poliitilist varjupaika ja selle ta ka sai, kuid tingimusel, et ta Soomes poliitikaga ei tegele. Kuni 8. detsembrini 1935 elas Sirk Helsingi lähistel Lohjas, kus erilist sooja külalislahkust näitas üles Vilho Helaneni perekond. Sirku külastasid vabadussõjalased nii Soomest kui ka Eestist, Eesti salapolitsei omakorda püüdis neil silma peal hoida.
Pärast vabadussõjalaste plaanitavat vägivaldset kehtiva põhiseaduse vastase riigikorra kukutamise kava (milles suurt osa mängis Eenpalu ja Eesti Poliitilise Politsei provokatsioon) avastamist pidi Sirk Soomest lahkuma, rännates läbi mitmed Euroopa riigid. Niinimetatud 8. detsembri mässu likvideerimisega suutsid valitsejad lõplikult lüüa vabadussõjalasi ja neist aktiivsemad kuni 20 aastaks sunnitööle mõista.
Juba 8. detsembri õhtul ületas Sirk Soome-Rootsi piirijõe Tornios. Kuna ta oli 5. detsembril saanud Soome võimudelt Nanseni diplomaatilise passi, võis ta teekonda jätkata legaalselt. Nii jõudiski ta Stockholmi, kust edasi viis teekond Londonisse. Londonis märkas ta taas, et teda jälitatakse: tema ära olles oli ta hotellitoas tehtud läbiotsimine. Samuti tungiti talle tänaval kallale. Seepeale lahkus Sirk Inglismaalt Rotterdami, kuhu ta jõudis 17. veebruaril. Siin jälitati teda juba avalikult. Samuti nõudis Eesti valitsus Sirgu vahistamist ja Eestile väljaandmist. Hollandi võimud arreteerisidki Sirgu ja panid ta vanglasse. Samal ajal nõudis Eesti valitsus ka Saksamaalt, et see keelduks Sirku riiki lubamast. Seda Saksamaa ka lubas.
Eesti välisesindused olid mobiliseeritud Sirgu jälitamiseks ja väljanõudmiseks. Selle teostamiseks raha kokku ei hoitud. Üheks Sirgu jälitajaks oli ka president Lennart Meri isa diplomaat Georg Meri.
Ent Hollandi kohus tegi 13. märtsil Hollandi valitsusele esildise tagasi lükata nõudmine A. Sirgu väljaandmise asjus ja 20. märtsil vabastati ta vanglast. Edasi siirdus Sirk üle Belgia 18. maiks Luksemburgi, et lõpuks leida üks rahulik paik. Selleks tundus väike ja turvaline Echternachi linn Saksamaa piiri lähedal igati sobilik olevat. Kuid see esmamulje oli petlik.
Maikuus külastas Sirk Hiiumaa kirikuõpetajat Boris Aarendit, kellel oli andmeid, et Sirgu vastu plaanitakse vägivallategusid korda saata. Hoiatust tõsiselt võttes siirdus Sirk vaiksesse ja väikesesse Johan Wengleri pansionaati, elades täiesti vaikset ja apoliitilist elu. Kuni sellele tuli järsk ja traagiline lõpp…

Vägivaldne surm
31. juuli õhtul 1937 kella 11 ajal kostis pansionaadi kivisillutisel tume mütsatus. Kohale saabunud pansionaadi omanikud leidsid maas meelemärkuseta Artur Sirgu. Ta oli kukkunud, hüpanud või alla visatud oma teise korruse aknast (9 meetri kõrguselt). Sirk viidi haiglasse, kus ta meelemärkusele tulemata 2. augustil suri.
Kummaline on, et uurimine teostati väga lohakalt ja hoolimatult, laipa isegi ei lahatud. Väga kiiresti jõuti seisukohale, et tegu on enesetapuga. Selline versioon sobis ideaalselt Eesti tollastele juhtidele, samuti ka Luksemburgi võimudele, kes ei tahtnud oma stabiilse ja rahuliku riigi mainet rikkuda mingi poliitilise mõrvaga.
Loogikat Sirgu väidetavas enesetapus pole. Ei olnud ühtki pealtnägijat, hüvastijätukirja ega teadet Sirgu eelnevast kalduvusest suitsiidsusele. Vastupidi, Sirk kirjutas oma naisele, et ta tahab 1938. aastal, kui vabadussõjalased saavad amnestia, tulla tagasi Eestisse. Mõelgem siinjuures, kellele selline plaan kõige rohkem vastukarva oli?
Samuti olevat Sirgu ruumidest kaduma läinud mahukas käsikiri Eesti poliitikutest ja nende mahhinatsioonidest, mille Sirk pagulusaastatega oli koostanud. Mis seal kirjas võis olla? Poliitilised tuuled on kiiresti muutuvad, seda teadis Sirk väga hästi. Kes täna pukis, võib homme olla vangis ja vastupidi.
Nii et enesetapuversiooni võiks kohe välistada. Samas, ajaloolane A. Kasekamp on arvanud, et Sirk hüppas kellegi reaalse või kujuteldava tagaajaja eest ise aknast välja, et põgeneda. Mõrvariteks on pakutud ka Gestapo või NKVD agente. Surma asjaolusid me kahjuks täpselt ei tea, kuid me teame, kes teda jälitada lasid – need olid Eesti toonased juhid.
Soome uurimine paljastas vale
Arturi Soomes peatuv abikaasa Hilda Sirk ega ka keegi teine Sirku tundnutest ei uskunud hetkekski enesetapu versiooni.
Siis otsustas Soome Isamaaline Rahvaliikumine (IKL) saata Luksemburgi oma esindajad. Moodustati komisjon koosseisuga Säila, Syvari ja Arnover, kes viibisid Echternachis üle nädala, septembri lõpust oktoobri alguseni 1937. Luksemburgi saabunud komisjonile asus kohalik võim kohe kõikvõimalikke takistusi tegema, kuni see saadeti lõpuks sootuks maalt välja.
Siiski jõudis komisjon küsitleda pansionaadi omanikke-töölisi ja haigla arste-õdesid. Pansionaadi personal iseloomustas Sirku kui rahuliku, vaikse ja sõbraliku olekuga meest. Ka nemad ei uskunud enesetappu. Haigla õde aga meenutas, et Sirk meelemärkusele ei tulnud, kuid sonis kaks ööpäeva tundmatus keeles. Samuti selgus, et Sirgu haiglas olles ei avatud mingit ravilehte.
Dr W. Speck, kes Sirku ravis, on aastaid hiljem (1960) kirjalikult kinnitanud, et Sirk ei tulnud kordagi meelemärkusele ega rääkinud midagi. Kuid Eesti lehtedest võib 7. oktoobril 1937 lugeda järgmist: „Arst Specki seletuses märgitakse, et Artur Sirk olnud ühe silmapilgu meelemärkusel, mil avaldanud temale ja dr Schmidtile, et ta olevat elust tüdinenud ja mõlemad arstid on veendumusel, et Sirgu vigastused on tingitud ainult aknast alla hüppamisest.“
Komisjoni korraldusel kaevati nimetusse hauda maetud Sirgu põrm välja ning toodi Soome. Soomes tehti laibale meditsiiniline ülevaatus kohtupatoloog prof. Ehrnroothi ja kohtukeemiku dr R. Hämäläineni poolt.
Luksemburgi arstide dokumentides oli kirjas, et Sirgu pealuu põhilagi ja põlveliikmed on murdunud. Ehrnrooth kinnitas aga, et mingeid luumurde ta laiba juures ei tuvastanud. Kuna laip oli lagunemas, ei saadud lahkamist toime panna.
Kas laibal oli ka mingeid pindmisi vigastusi, seda enam kindlaks teha ei õnnestunud, sest pehmed koed olid juba kadunud. Hämäläinen võttis laibast proove, et sealt leida mürgi jälgi. Arturi abikaasa Hilda on oma 28. detsembri 1954. aasta kirjas (J. Remmelgasele) kinnitanud, et: „…leiti laiba maos veidi arseenikumi…“.
9. oktoobril 1937 toimusid Sirgu rahvarohked matused. Matuse korraldasid Akadeemiline Karjala Selts, Sinimusta toimetus, Soome Naisüliõpilaste Selts ja teised organisatsioonid. Ta maeti Helsingi Hietaniemi kalmistule. Samale kalmistule, kuhu on maetud paljud Soome sõdade kangelased, ja kus leidis oma viimse puhkepaiga ka Soome vabaduse sümbol marssal Carl Gustaf Mannerheim.
Sirk vääriks rohkem mälestamist
Olgu Artur Sirgu surmaga, kuidas on, üks on siiski kindel: ta ei valinud vabatahtlikult tagaaetava lindprii rolli, kes kodutult pidi tagaajajate eest põgenema, et lõpuks paratamatult nende lõksu langeda.
Õieti kannatas tol ajal kogu rahvas, kes oli võimumeeste poolt „haigeks“ tunnistatud ja poliitika tegemisest eemale tõrjutud. Rahvale pakuti võimumeeste poolt igasuguseid muid „huvitavaid” asendustegevusi nagu kodukaunistamise kampaaniad jms.

Sirk ja vabadussõjalased on endiselt põlu all, kui mitte otseselt nagu Pätsi „vaikival ajastul“ või nõukogude ajal, siis seda enam varjatult. Seda teemat välditakse lõpuni käsitlemast. Lõpuniminek tähendaks ka lõpliku ja ausa hinnangu andmist toonastele võimumeestele. Ehk tähendaks see isegi meie põhiseaduse seaduselevastavuse küsimuse ülestõstmist (põhiseaduse vastaselt kehtestatud põhiseadus!).
Me ootame Venemaalt tehtud ülekohtu tunnistamist. Aga kas meie poliitikuil on nii palju julgust ja väärikust, et nad endi eelkäijate kunagi tehtud ülekohut tunnistaksid? Nii võiks alustuseks kasvõi süüdimõistetud vabadussõjalased ja EVL-i postuumselt rehabiliteerida.

Allikas: http://kes-kus.ee/ajaloo-kallutamine-artur-sirk-julge-poliitiku-traagiline-lugu/

1 kommentaari:

Anonüümne 19. mai 2017 17:33  

artur röhm oli che guevara

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP