Sven Kivisildnik: Eesti Vabariik ei ole kapitalistide eraomand, pervertide bordell ega nomaadihõimude paradiis

Oled viimsele ajal kirjanikusulge rohkem poliitika teenistusse rakendanud, kas elu sunnib takka ja olukord Eestis on nii halb?

Oh jah, tegelikult selle kirjanikusule poliitika teenistusse rakendamisega on ikka pigem vastupidi, et mida edasi seda vähem. Kuidas sa ikka rakendad, kui tellimusi ei ole, ei ole enam need ajad, kus mul oli 3-4 kolumni nädalas kirjutada. Need ilusad ajad on jäänud minevikku. Mitte et ma neid tagasi igatseksin, pigem teha tasuta või halvasti tasustatud tööd kultuuri heaks kui meelelahutuseks.
Kultuuritöö on ju nähtamatu, kui kirjastad aastas 20 korralikku raamatut ja kirjutad ise ka paar tükki, ei näe ega kuule keegi, vaikus, vaakum, kui aga kirjutad aastas kümme valusat kolumi kommunaalteemadel, siis oled ikka pildil.
Samas on mul nende kolumnide kirjutamisega tore kogemus. Mu ilmavaade ei ole muutunud, samas kommentaarid on järjest positiivsemaks muutunud. Seega võib öelda, et lai mass on hakanud lähenema põhiseaduslikele seisukohtadele – eesti riik on eesti rahva, eesti kultuuri ja eesti keele jaoks. Eesti Vabariik ei ole kapitalistide eraomand, pervertide bordell ega nomaadihõimude paradiis.
Ma ei peagi enam nii palju kirjutama, lihtsad tõed hakkavad vaikselt kohale jõudma. Kahju on aga sellest, et lihtsad, kõige elementaarsemad ja sügavalt inimlikud tõed ei jõua kohale läbi mõtlemisaparaadi, üldistamise, prognoosimise ega olukorra analüüsi, isegi mitte läbi kultuuritraditsioonide, vaid läbi jalahoopide tagumikku. Mis on Kölni pikkade väntade öö ja Eesti majanduskollaps ning totalitaarne homoseksualism muud kui jalahobid tagumikku. Kahju, et nii loomalikul kombel peame me elama õppima, aga asi seegi.

Oled liikunud ka tegevpoliitikasse ja seda Iseseisvuspartei esimehena, kuidas läheb?

Tänan küsimast, hästi. Põhiseaduses sätestatud iseseisvuse ideedel on koht, kus edasi elada, olgugi pigem reservaadi tingimustes, aga siiski. Ma olen sõna otseses mõttes õnnelik, et meil veel on väärikaid ja põhimõttekindlaid inimesi, kes ei karda oma põhiseaduslikku meelsust väljendada. Põhiseaduses sätestatu avalikus ruumis väljaütlemisel on tänapäeval ettearvamatud tagajärjed, mis siis veel poliitilisest organiseerumisest rääkida, see on juba tõeline eksteermeluviis, teadagi. Samas on ka paar imimest parem kui kari mäletsevaid elukaid.

Sinu hinnang kuhu edasi, mida tuleks Eesti ja Euroopa päästmiseks ette võtta?

Euroopat, pean silmas vana Euroopat, ilmselt enam päästa ei saa, peamädanik on läinud liiga kaugele. Loomastumisel on hind ja nüüd tuleb neil dekadentidel ja korruptantidel seda maksta. Euroopa katkukoldest tuleb eemale hoida. Mis on meil Kölni vägistamistalgute või Malmöö postimeheku idülliga asja? Jälk.
Õnneks on meil lähedal terve mõistuse ja inimväärikuse säilitanud Kesk-Euroopa poolad-ungarid, seega lootus pole veel kadunud. Isegi Läti ja Leedu ilmutavad kohati ratsionaalse mõtlemise märke.
Öelgu lillaroosad limukad mida tahes, need riigid on õigel teel. Kui Eesti Vabariik tahab näha selle sajandi teist poolt, siis tuleb targematelt õppida, siiani ma riigiaparaadi poolt küll arukaid liigutusi ei näe, teatav osa valijatest on küll ärkamas, aga loodame, et see ärkamine ei tule liiga hilja. Kui puht objektiivselt on eestlased orjahinged, ja orjal on iga võimu all väga hea elada, mis siin saab siis halvemaks minna?

Ja ikkagi loomingust, see on olnud üsna mahukas, aga mis praegu teoksil, mis plaanis või on kavas asju ühendada, kunagi kirjutasid ju “Kirja Putinile“. Kas said sellele ka vastuse?

Putini kirjale on vastanud elu ise. Paraku, see mis sajandi alguses tundus haige fantaasia, sürrealismi ja sõgedusena, hakkab aega mööda, vaikselt vaikselt, lähenema realismile. See pole küll kompliment reaalsusele, aga tõsiasju ei saa eitada. Loetagu. Milleks meil raamatukogud on?!
Aga eks ajatus ongi suure kirjanduse esimene ja põhiline tunnus. Tore on see, et isegi mu vanu lehelugusid annab ka aastakümnete pärast üle lugeda ja nad töötavad paremini kui tubli ülekeskmise ilukirjandus. On sisu ja on vormi, mida sa veel oskad kirjanikult tahta. Raha ma lugejatele põhimõtteliselt ei anna.
Käsil on esseedekogu „(:)võõraviha sinu vannitoas“ ja luulekogu „(:)pariis 1911“ mõlemad ilmuvad kevadeks, hetkel kirjutan ulmejuttu „(:)õilis pedofiil sisepaguluses“, kirjutan jihaadiluulet, loodan luuleõpiku teise köitega maha saada, on ühe hirmsa apokalüptilise romaani kavatsus, kirjastan kümneid häid raamatuid. Ühesõnaga lõbutsen. Pole suuremat vaimset naudingut kui suur kirjandus.

Mida arvad kirjanikupalgast ja Tõnu Õnnepalu loobumisest?

Kas on raha liiga palju või pole ideid. Hea muidugi, kui meil on üks nii hästi majanduslikult kindlustatud kirjanik, kes võib mitmesajast eurist kuus kergekäeliselt loobuda, mina rohkem selliseid ei tea. Kahju oleks muidugi, kui taat enam kirjanikupalkagi välja kirjutada ei jaksaks. Õnneks on meil paar prosaisti ka varupingil, oleks ta ainus kirjanik, siis küll, siis tuleks kriisikoosolek kokku kutsuda.

Eesti kirjandus – mis see on? On sellel niiviisi jätkates lootust?

Totaalse kirjaoskamatuse tingimustes pole lootust millelgi muul kui õgimisel, seaduslikel meelemürkidel ja telekapuldil, kõige realistlikum tulevikuväljavaade on muidugi sõda. Ei teagi, mida eelistada, kas tapatalguid või süvenevat loomastumist – majandusele on mõlemad väga väga väga head.
Oludest meie kirjaoskuse rindel lähemalt:
https://www.hm.ee/sites/default/files/keeleoskuse_uuring.pdf

Veelgi raskem küsimus. Eesti luule, selle seis ja väljavaated?

Eesti luules valitseb täielik kuldaeg, sellist aega, kus ilmub aastas nii palju tehniliselt perfektse teostusega luuleraamatuid, pole kunagi varem olnud. Eesti ajaga pole siin midagi võrrelda, ütleme ausat, eelmisel aastal ilmus sama palju suurepäraseid luulekogusid kui kogu eesti ajal kokku. Veidi utreerin aga suurusjärkudega mööda ei pane. Midagi võrreldavat oli ehk 60ndate lõpus 70date alguses, aga mahud on tänapäeval ikka oluliselt suuremad. Kui 60ndatel ilmus aastas ehk viis head luuleraamatut, siis tänapäeval ilmub viisteist. Sellised on faktid.
Väljavaated on hiilgavad – anna luulele ainult võimalus. Kunagi olid meil ETVs luuleminutid, neid vaatas keskmiselt 119 000 inimest iga päev. Kõige müüdumad romaanid aga saavutasid meil nii 8000 müüki aastas. Millest me räägime?

Sinu suhtumine ja seisukohad, mis puutuvad kenderiaanasse?

Üks lollus viib teiseni.

Kivisildniku lemmikud luules, proosas, filosoofias, nii Eestis kui välismaal?

Filosoofe ma ei salli, need pläralõuad ei oska kirjutada. Pärast Nietzschet pole kedagi tulnud. See tüüp oli muidugi suur poeet oma parematel hetkedel. Proosa on sama udu mis filosoofia, pole millestki rääkida kui mõni üksik Kundera, Ehlvest, Dostojevski, PK Dick ja Gombrowicz välja arvata.
Luule on muidugi hoopis teine maailm, siin on ranged reeglid, kindel tehnoloogia, kõik on korralikult kodeeritud ja komponeeritud. Loll seda muidugi ei loe, aga mida on õnnetul lojusel aju jõusaali asja, mida luule kahtlemata on. Hea, kui armetu onkiloon vaevaliselt neljal jäsemel püsib.
Tangi ajastu luule on inimkonna vaimsete saavutuste absoluutne tipp, aga ega heade luuletajate puudust ei ole kuskil: Guillevic, Liiv, Bukowski… Samas pole meil mingit põhjust minna luulet laiast maailmast otsima, kui meil eelmisel aastal ilmusid oivalised luulekogud Jürgen Roostel, Jaan Pehkil, Jüri Kolkil, Marko Mägil, Mart Kanguril, Kalju Kruusal, Veiko Belialsil, Peeter Sauteril, Margo Vainol, Billeneevel, Kärt Hellermaal, Vahur Afanasjevil ja Kaarel B. Väljamäel. Siinjuures on ilge see, et kulka aasta parima luuleraamatu kuue nominendi hulka jõudis ainult Afanasjev. Need kes ekspertkomisjone koostavad, peaksid tagasi astuma või vähemalt vabandama. Ka luule rüvetamisel on ikkagi mingid mõistlikud piirid. Kes ei oska luulel ja vedelal väljaheitel vahet teha, sellel soovitan lugeda „(:) seda õiget luuleõpikut“. Lugeda korduvalt.

Millega tegeled vabal ajal, kui seda üldse on, hobid?

Vabal ajal vaatan paranoiakriitilisi unenägusid. Ainevahetus on mu hobi. Kui vähegi võimalik, siis lähen sisepagulusse iidsesse metsavahitallu ja loen seal puhast kulda – inimkonna vaimset pärandit. Keegi ju peab seda tegema, muidu saab inimkond vihaseks ja hakkab veelgi rohkem märatsema.
Ma tõesti soovitan koguda paar aastat raha ja võtta siis üks vaba päev, lülitada ennast tsivilisatsioonist välja, tungida vägivaldselt loodusesse, hingata sõõm puhast õhku ja kuulata midagi muud kui jõusaalimuusikat, vaadata midagi muud kui reklaame ja distantseerida kogus sellest värdjakarjast.
Paanikahoo kontrolli alla saamiseks võtke kaasa kanged ravimid.

Küsitles: Urmas Espenberg
Foto: Margit Peterson

Allikas: http://uueduudised.ee/sven-kivisildnik-eesti-vabariik-ei-ole-kapitalistide-eraomand-pervertide-bordell-ega-nomaadihoimude-paradiis/