RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 23. veebruar 2016

Jaak Valge: Kui poliitiline eliit ei järgi meie põhiseadust vaid kusagilt mujalt tulevad soovitusi, siis on see provintsistumine

Ajaloodoktor Jaak Valge ettekanne Eesti suveräänsuse arutelul Riigikogus 19.novembril 2015

Mina olen elukutselt ajaloolane ja minu erialane vaade on ehk õigustuseks sellele, et nüüd 15 minutiks teie kõrge kogu tähelepanu püüan. Nimelt näevad ajaloolased protsesse pikemas vaates ja tänases poliitikas mängib ajalugu sellist kummaliselt ambivalentset rolli. Ühelt poolt tundub, et minevik pole mitte kunagi olnud nii palju poliitiline ja kirgi kiskuv kui täna, aga teisalt peetakse meie ühiskondi just lääne tsivilisatsiooni kõige tänapäevakesksemaks, st vähem ajalookeskseks.

On üsna loogiline, et see kummaline ambivalentsus võtab aeg-ajalt ka kummalisi vorme. Me kaldume kohati üsna meelevaldselt seostama mineviku ideoloogiaid tänase poliitikaga, aga samas on meie president korduvalt hoiatanud selle eest, et me ei tohiks minevikku kinni jääda. Tõsi, nende hoiatuste sõnum on teistsugune – manitsus, et endist aega enam tagasi ei saa. Mina ajaloolase, kodaniku ja valijana oleksin selle sõnumiga nii kaua nõus, kuni see ei laiene mõtekäiguks, et meil, eestlastel ei tohikski nüüdsel globaliseerunud ajajärgul olla oma ideaale ega üleajalisi eesmärke, justkui kõik sõnastataks täna meile kusagilt mujalt eest ära.

Kõigepealt tuleks märkida, et ajaloolises perspektiivis ei pruugi tänases üleilmastumises olla üldse midagi uut. Esimese maailmasõja eelne maailm oli paljude näitajate järgi globaliseerunum kui tänane maailm ja see on lihtsalt tehnoloogia, aga võib olla ka poliittehnoloogia. Igatahes, tegelikult pealispind, mis eksitab meid mõtlema, et oleme jõudnud ajajärku, mil inimolemuse püüdlused on muutunud. Noh, rahvad on alati – või vähemalt alates rahvuslikust tärkamisest alates – püüelnud suveräänusele. Ka globaliseerumise ajal pole rahvaste suveräänsuspüüete ja suveräänsete riikide arv maailmas vähenenud, Vastupidi, see on kasvanud. Ja ka meie siin oma vanas Euroopas võime jälgida uhkeid katalaane ja šotlasi, kes on pikka aega iseseisvusele püüelnud ning kelle eesmärgid võivad just meie ajal täide minna.

Eesmärk või ideaal on aga ühiskonna ja riigi identiteediks olulisem osa, selle puudumine tähendaks pikemas perspektiivis ühiskonna lagunemist ja riigi puhul suveräänsuse kaotust. Lühemas perspektiivis tähendab ideaali puudumine aga üha uute ja uute õigusaktide vajadust, sest ühtse identiteedita ühiskonnaliikmed ei tea ilma täpsete instruktsioonideta, kuidas mingites olukordades käituda. Aga tuleb möönda, et tõsi on see, et raamid, milles oma eesmärki ellu viia, on eri aegadel erinevad. Aga raamid võivad ikkagi mõjutada meetodeid, kuidas eesmärke ellu viia, mitte eesmärki endid. Ning kui raamid on kitsad, siis tähendab eesmärgistatus neis raamides maksimumi saavutamist. Ja oma konkreetseid eesmärke peame sõnastama ikka ise – oma eeltingimustest, oma potentsiaalist ja iseloomust lähtudes. Aga kahtlemata saame oma eesmärkide sõnastamiseks leida inspiratsiooni ning ka mingi valdkonna otseseid eeskujusid nii kaasaegsest maailmast kui ka ajaloolisest vertikaalsest ruumist. Mõne eeskuju leiame ühest kohast, teise teisest kohast. Ja meie riigi aegadeülene eesmärk, nagu Martin Helme juba mitu korda märkis, on sõnastatud meie konstitutsiooni preambulis, see on Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on olnud kõigis meie neljas põhiseaduses fikseeritud, sõnastatud peaaegu 100 aastat tagasi. Loomulikult ei arva ka mina, et kirjatähte tuleks igaveseks ajaks kivisse raiuda. Aga jälle, me elame demokraatlikus ühiskonnas, kus kõigil on õigus algatada diskussioon, ka meie konstitutsiooni üle. Ja kui ühiskonna enamus peaks leidma, et seda on vaja muuta, siis seda tuleb ka muuta. Teisalt aga, nii kaua, kuni see kehtib, tuleb seda täita, seepärast et vastasel korral oleks see osa ühiskonnaliikmete petmine. Põhjusel, et kes seda täidavad, elavad Eesti tuleviku nimel ja teevad selleks tänases olevikus ka ohverdusi. Lisaks tahame me ju olla euroopalik seadusriik ja ka seetõttu me peame oma põhiseadust täitma.

Kui poliitiline eliit ei järgi meie põhiseadust vaid kusagilt mujalt tulevad soovitusi, siis on see ka provintsistumine. Provintsistumist võikski pidada suveräänsuse kaotuse, aga võib-olla ka ühiskonna lagunemise esinemiseks faasiks. Provintsistumise ulatust ei saa kahtlemata mõõta metropoli suunduvate raudteede või lennuühenduste tihedusega. Provints on, nagu Maarja Vaino on tabavalt märkinud: “vaimne seisund, mitte geograafiline asend.” See avaldub siis, kui arvatakse, et ollakse milleski maha jäänud, ollakse maakas, tuntakse alaväärsust. Loomulikult ei saa provintsil olla omaette eesmärke, sest provintsile sõnastatakse ju eesmärgid mujalt – kas riiklikust metropolist või siis vaimse provintsistumise korral sealt, mida metropoliks peetakse. Tihti on selle vaimse metropoli nimi meie provintslase suus Euroopa. Aga sisult ei tähenda see provintslase Euroopa rikaste vaimu ja pluralistlikku demokraatlikku kultuuri, vaid tegelikult ühte rahvusluse vastast poliitilist suunda. Ja eriti halenaljakas on aga see, kui võimule tullakse loosungiga “Uhke Eesti üle”, aga võimul olles teatatakse, et oma Eesti rahva pärast on häbi.

Mu arvates võiks siis tihendada sidet võimulolijate ja ühiskonna vahel rahvaalgatusõiguse sisseseadmine rahvahääletuse korraldamiseks. Meenutan, et kahe maailmasõja vahel oli meil selleks õigus olemas, kuni Konstantin Päts teostas riigipöörde ja kehtestas ebademokraatlikul teel uue konstitutsiooni. Ja ma ei usu mitte mingil tingimusel, et meie ühiskond oleks täna vähem küps otsedemokraatiaks kui toona. Kui aga mingi poliitilise sammu ainsaks argumendiks on see, et kusagil mujal ehk on niimoodi ning meie peame sarnaselt välja nägema, jälle hoolimata oma eeltingimustest ja võimalustest, või siis jätma mingi vajaliku sammu astumata, põhjendades, et kusagil mujal nii ei ole või et see pole euroopalik või meie maine kellegi silmis langeb, siis minu arvates ongi need klassikalise provintslase argumendid. Näiteks, välispäritolu rahvastiku integratsioonikogemusi võiksime meie ise Lääne-Euroopa riikidele jagada, sest meil algas massiimmigratsioon varem ja välispäritolu rahvastiku osakaal on suurem. Loomulikult on diskussioonis vajalikud ka taustateadmised teiste riikide kohta. Aga valiku puhul ei saa argumendiks olla väide, et kusagil mujal selles kujuteldavas metropolis on palju teise nahavärviga uusimmigrante.

Eesti ajaloost on niisugune hoiak ja käitumine, kus imetletakse teisi ja tahetakse ise olla keegi teine, tuntud kadakasakslusena. Vabatahtliku vaimse provintsistumise korral püütakse tihti olla ise progressiivsem või agressiivsemalt poliitkorrektsem kui metropol ise. Tõsi, enamasti kukub see haledalt välja nii ühelt kui ka teiselt poolt vaadatuna. Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamatu järgi on kadakasakslane mitte ainult poolsakslane, vaid ka lollpea. Sama mõttetu kui tunda nostalgiat selle üle või selle vastu, mida kunagi pole olnud, st idealiseerida oma ajalugu, on tegelikult oma rahva põlguse pinnalt hakata meie juunikommunistide kombel idealiseerima teisi ühiskondi, olgu need idas või läänes, st tunda nostalgiat selle vastu, mida ei ole praegu.

Ma koostan Eesti Vabariigi eelmise iseseisvuse aja parlamendi ajalugu ja pean ütlema, et see oli väga dünaamiline aeg, meie rahvasaadikutel tuli teha iseseisvalt väga vastutusrikkaid otsuseid. Uskuge mind, tolleaegse parlamendi liikmed olid suures plaanis teiega väga sarnased. Oli imetlusväärset analüüsi- ja kõneoskust, selliseid ajaproovile vastupidavaid täpseid hinnanguid. Aga mis seal salata, oli ka sellist enesekindlat tühikargamist ja mõttetut intrigeerimist, paraku ka juhtudel, kus poliitilised eesmärgid olid samad. Praegust ja kahe maailmasõja vahelist Eesti Vabariiki eristavad vahepeal väga kiiresti muutunud poliitilised, majanduslikud ja tehnoloogilised olud. Muutunud olud teevad muidugi otsesed võrdlused paljudes ühiskonna tahkudes rasketeks, või kui need võrreldavad on, siis topeltvõrdlusena, nii et võrdleme omaaegset Eestit teiste riikidega ja tänast Eestit teise riikidega. Ja valdkondades, kus neid võrdlusi teha saab – on see siis majandus- ja rahvastiku näitajate põhjal –, selgub, et omaaegne Eesti oli siiski pigem edukam kui praegune. Ma küll ei näe, et selle teadvustamine või samasuguse edu taotlemine täna oleks kuidagi minevikku kinnijäämine või nostalgitsemine. Aga üks asi veel on küll otse võrreldav ehkki mitte arvnäitajatega, see on mentaliteet. Ja väidan, et täna on provintsistumise ulatus ehk kadakasakslus meil järsult suurem ning ühiskonna, aga eriti just poliitikute eneseusaldus järsult väiksem. Me oleme harjunud väitega, et meil puudub ühe või teise küsimuse lahendamiseks või selles valdkonnas seisukoha võtmiseks pädevus. Mina siis ajaloolasena alati tahaksin küsida, et kuhu see pädevus on kadunud vahepeal. Kui näiteks omaaegses Eestis tegi paarikümne töötajaga Eesti Pank väga keerukat rahapoliitikat, siis miks me nüüd arvame, et me sellega hakkama ei saaks.

Usun ka seda, et just provintsistumine on üks põhjus, miks praeguse iseseisvusaja saavutused on väiksemad kui maailmasõja vahelise Eesti omad. Provintslus või kadakasakslus võimendab poliitkorrektsus, toodab nähtust, mida Indrek Hargla on nimetatud oma rahva vihaks ja teeb ka teatavate küsimuste käsitlemise valulikuks, välistab alternatiivide otsimise võimaluse klaarida kõiki valikuid, välistab ka viljaka analüüsi.

Austatud rahvaesindajad! Ajaloolasena võiksin ma deklareerida, et rahvusühiskonnad oma märksa pikaealisemad kui poliitilised või majandusmudelid, millest ükski ei ole inimtsivilisatsiooni arengu kroon. Ja ma ei usu, et ma liialdan, kui väidan, et tänane maailm on ebastabiilsem, kui ta kunagi viimaste kümnendite vältel on olnud ning ebastabiilsuse ei näita mitte kahanemise, vaid kasvamise märke. Seega vajame täna sellist kainet otsustusvõimet ja provintslikkusest kammitsemata mõttevabadust rohkem kui lähiminevikus. Ühiseid eesmärke vajame me ka seepärast, et poliitikute puhul tähendab ühiseesmärgi puudumine ka võimetust diskussiooni kaudu paremate tulemusteni jõuda. Ja kui kellelgi tekib meie riigi peaeesmärgi suhtes kahtlusi, tuleb taas lugeda meie põhiseadust. Ma usun, et meie Eesti rahvus, kultuur ja keel on vajalikud ka Euroopale, sest Euroopa jõud ongi ju mitmekesisuses. Ärme muudame oma maad identiteedita provintsiks! Ma olen veendunud, et tuleviku ajaloolased kirjutavad teie tegevusest eesti keeles ja loodan, et nad saavad oma objekti hinnata vähemalt sama positiivselt kui mina kahe maailmasõja vahelist Eesti parlamenti.

Allikas: http://uueduudised.ee/jaak-valge-kui-poliitiline-liit-ei-jargi-meie-pohiseadust-vaid-kusagilt-mujalt-tulevad-soovitusi-siis-on-see-provintsistumine/

2 kommentaari:

Anonüümne 23. veebruar 2016 22:35  

Konstantin Päts ütles: Ma ei ole siin selleks et olla kellegile meelepärast, vaid Vabariigi Põhiseaduse täitmiseks.

maks 24. veebruar 2016 11:20  

Täna Eurolandis kuhu kuulub Eesti
ei järgita sinna kuuluvate riikide Põhiseadust juba paljudes riikides. Eurolandi seadused on ülimuslikud.
Lp. Jaak Valge kirjeldused on tõesed aga täna XXI sajandil on kehtestatud uus ideoloogia kogu Eurolandis ja seega põhiseadus on vaid illustratiivne dokument, ülev tekst aga mitte alus.
Suur eksitus on tänapäev otsida lahendusi minevikust, vajatakse sootuks teist teed.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP