RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 14. veebruar 2016

KIRIKLIK VAATLEJA: Valge liha seksi-džihaadile

Aleksandr Maistrovoi 


Nagu tihti juhtub, võib ka kõige puhtam ja õilsaim idee muutuda iseenda täielikuks paroodiaks, nendib Aleksandr Maistrovoi, ja kirjutab sellest, kuidas poliitiline korrektsus ja rassismi-süüdistuse kartus kammitseb lääne inimesi kõnelemast jõhkratest seksuaalkuritegudest, mille on toime pannud immigrantidest moslemid.

Ühendriikide asutaja-isad, liberaalse demokraatia tänapäevased sümbolid, pööraksid end hauas ringi, kui saaksid teada, et praeguses tõlgenduses tähendavad inimõigused muuseas moslemitest immigrantide õigust vägistada lapsi ja naisi.
Sellest eelistatakse Euroopas mitte kirjutada ega rääkida, sest sellistel juttudel on rassismi ja islamofoobia mekk manu. Ometigi ujub perioodiliselt infokanalite, blogide ja väheste publikatsioonide kaudu pinnale teateid meie elu tõelisusest, tuues meieni sellest õõvastava pildi.
Hiljuti toimus Londonis kohus immigrantide bande üle, mis koosnes pakistanlastest ja eritrealastest ja tegutses Oxfordis, kunagises Briti ja maailma hariduselu keskuses. Seitset pedofiili süüdistati alaealiste tüdrukute vägistamises, seksiorjastamises, sugulise kire rahuldamises väärastunud moel ja ohvrite mõnitamises erinevatel viisidel. Kohtuasi, mida kestis 18 nädalat, vaikiti juhtivates meediakanalites maha. Sellest kas ei kirjutatud sõnagi või kujutati seda vähetähtsa kriminaalkuriteona, ent kohtunikud ei varjanud oma šokki, mis tulenes faktidest.

Peakohtunik Peter Rook tunnistas, et teda valdas pedofiilide ülestunnistuste järel õudus. “Nendel jäledustel, mis nad sooritasid, ei ole piire,” ütles ta. Tema sõnul olid tüdrukud kergeks saagiks. Nad olid kaitsetud, haavatavad, kergelt sõltuvuse sattuvad. Vennad Bassam ja Mohammed Karrar sundisid oma 11-aastase ohvri prostitutsioonile. Bassam laskis tema kehale tätoveerida tähe “M”. Nagu ta ise tunnistas, tuleneb see prohvet Mohammadi nimest. Tüdruk oli 12 aastat vana, kui nad sundisid teda tegema aborti.
Ka ühest teisest tüdrukust tehti prostituut. Mohammad Karrar kasseeris klientidelt teenuse eest 50 naela. Kui kliente ei olnud, lõbustas ta end koos sõpradega, sundides tüdrukut täitma nende perversseid soove. Tüdruk langes eriti jõhkra grupiviisilise vägistamise ohvriks, pärast mida jäeti ta veritsevana iseenda hooleks. Ühel korral, kui tüdruk haaras enesekaitseks noa, peksis Karrar ta pesapallikurikaga läbi. Tema vend Bassam hoidis enda juures vangistuses 14-aastast tüdrukut, vägistas ja uimastas teda narkootikumidega.

Mohammad sai 20 aasta pikkuse vanglakaristuse, Bassad läks trellide taha 15 aastaks. Nende kaasosalised said karistatud 7–12 aasta pikkuste vangistustega. Seda peetakse Suurbritannias karmiks karistuseks.
Kõik ohvrid oli 11–15 aastased. Kõik nad olid inglased. Kõik nende piinajad olid moslemid. Ohvriteks said nad eelkõige sellepärast, et kuulusid valgesse rassi. Sellises valguses nägi juhtunut Oxfordi islamikoguduse imaam Taj Hargey. Hargey, autoriteetne ja mõõdukas jutlustaja, tunnistas kurvastusega ajalehe Daily Mail veergudel, et juhtum ei ole seotud vaid pedofiiliaga, vaid kvalifitseerub rassi- ja usuviha pinnal sündinud kuritegudeks. Valgete tüdrukute mõnitamine on tema sõnul demonstratiivne valge rassi kui teisejärguliste inimeste, “uskmatute” ja seetõttu põlastusväärsete alandamine.
“Peale õuduse ja vastikuse, mille Oxfordi bande tegevus esile kutsub, on fakt seegi, et nende jäledused on segatud rassi- ja religioonivihaga. Usuga – sest kõik süüdimõistetud, sõltumata nende päritolumaast, on moslemid. Rassiga – sest nad valisid teadlikult ohvriteks valgeid tüdrukuid, keda nad nimetasid “valgeks lihaks”. Seega on tegemist ilmselgelt rassivihal põhinevate kuritegudega,” kirjutab Hargey ning süüdistab juhtunus põliselanikke inglasi.
Tema arvates segab nende poliitiline korrektsus võtta reaalsust vastu sellisena nagu see on. “Kaasaegsed, ärahirmutatud, poliitkorrektsed britid kardavad üle kõige süüdistusi rassismis,” kirjutab ta raevunult. “Kõik riiklikud struktuurid, kaasa arvatud politsei ja sotsiaalasutused, ignoreerisid nende silme all toimuvat jäledat alaealiste seksuaalset ärakasutamist nende õuduste pärast, mis tulevad inimese ellu koos rassismisüüdistustega.”

Mitte ükski meediaväljaanne ei nimetanud (kohtuistungi ajal) asju oma nimega. Igati välditi vihjeid kahtlustatavate päritolu ja religiooni kohta ning pedofiile nimetati “Aasia päritolu inimesteks.”
“Ent see väljend on mõttetu ning ei anna selgust. Need ei olnud ei hiinlased ega Sri-Lanka inimesed. Need lurjused tulid Pakistanist ja Eritreast, kusjuures Eritreal ei ole Aasiaga mitte midagi pistmist,” kirjutab imaam. Olukord on täiesti kafkalik. Kõigile on kõik teada. Tüdrukuid ei röövitud – nad elasid oma kodudes ja suundudes iga päev kooli või kohtuma oma sõpradega sattusid nad põrandaalustesse bordellidesse. Neid hirmutati tapmisega ja arveteõiendamisega nende lähedastega. Mõned lapsevanematest teadsid või aimasid, et midagi halba on toimumas ja nad pöördusid politseisse, lastekaitseorganisatsiooni või sotsiaalametnike poole. Nad kuulati ära ja soovitati mitte tekitada teravaid olukordi ning mitte näha ohte seal, kus neid ei ole.
“Ma pöördusin lõputult kõikvõimalikesse kohtadesse abi järele ega leidnud kusagil adekvaatset reaktsiooni olukorrale,” räägib ühe tüdruku ema.
Teise ohvri ema ütleb, et anus politseid tuua ta tütar kurjategijate küüsist ära, ent sai vaid põiklevaid ja sisutuid vastuseid.

Paljud tüdrukud pöördusid ise korrakaitsjate poole, vahel mitmeid kordi. Kaebused jäid tähelepanuta. Kellel oli võimalus, kolis teise linna, teised kulutasid tulutult kõikvõimalike institutsioonide lävepakke.
See õudus kestis kaheksa aastat, alates aastast 2004 kuni 2012. aastani. Võimud teatasid, et neil ei ole pedofiilide süü kohta piisavalt tõendeid. Hirm saada süüdistatud rassismis osutus tugevamaks seadusest, vastutusest, moraalist ja lihtsalt kaastundest õnnetute laste suhtes.
See lugu ei ole erand, vaid jäämäe tipp. 2012. aasta mais arutas Liverpooli kohus 9 moslemi süüasja. Süüdistatavad vägistasid järjepidevalt valgeid tüdrukuid ja neide Põhja-Inglismaal. Jõugu ohvriteks said 40 inimest Rochdale’is, Liverpooli eeslinnas. Nagu sai teatavaks, oli Briti politsei teadlik “seksi-džihadistide” tegevusest, ent kartis avada nende kohta toimikut. Hirm saada süüdistus islamofoobias rippus Damoklese mõõgana korravalvurite peade kohal, sundides unustama vastutuse ühiskonna ees.
Siin oli kõik täpselt samamoodi nagu Oxfordis. 12–13-aastastest tüdrukutest said grupiviisiliste vägistamiste ohvrid, neid anti käest kätte nagu kaupa, toimetati bordellidesse, uimastati alkoholi ja narkootikumidega, sunniti rahuldama oma orjastajate seksuaalseid fantaasiaid. Neid sunniti teenindama taksojuhte, ööklubisid ja kebabirestoranide omanikke.

Üks vägistajatest oli 43-aastane viie lapse isa ja kohaliku mošee alaline külaline. Teisele meeldis seksida lastega oma kodus sõprade juuresolekul. Kõik nad on immigrandid Pakistanist ja Afganistanist. Kõik on vanuses 40 aastat ja rohkem. Kõik said reaalse vanglakaristuse 4–12 aastani õigusega edasikaebamisele.
Tuleme tagasi Taj Hargey juurde. “See on džihaad,” hoiatab ta, “seksi-džihaad, mida õhutavad tagant radikaalsed imaamid. Nende seisukohast vaadates on valged naised sellise suhtumise ära teeninud isegi siis, kui nad on veel lapsed. Põlgust naiste vastu üldse, eriti aga valge naise vastu, süstitakse meestesse paljudes mošeedes, sealhulgas Oxfordis tegutsevates. Seal pestakse inimajud läbi juba noorest peast ja õpetatakse, et naine ei ole midagi enamat kui mehe omand ja mehel on absoluutne võim naise üle.”
Mohammed Karrar pani oma ohvrile külge märgi. Nii märgistavad tema hõimukaaslased neile kuuluvaid lehmi.
Umbkaudse statistika järgi on Inglismaal ja Walesis sattunud seksi-džihadistide ohvriks umbes 2500 last. Oletatavalt on veel 20 000-st saanud seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise ohvrid. Ja seda riigis, mis kuulutas esimesena naiste emantsipatsiooni ja laste õigusi! Vaene hea Inglismaa… Muide, mitte ainult tema.
Seksi-džihaad eksisteerib jõudsasti ka Skandinaavias. Ka siin ei teavita ametlikud infokanalid sellistest “sangaritest” ja nende ohvritest. Mitteametlikud see-eest räägivad ning see tõde meenutab väga Herbert Wellsi kuulsat romaani.
Üks blogijatest, nimega Fjordman valgustab olukorda selles kõrgeima heaoluga Euroopa osas: “Veel mõni aastakümme tagasi olid Põhja-Euroopas grupiviisilised vägistamised ja muu seksuaalne vägivald erakordselt harvad. Täna on need tavalised, rutiinsed kuriteod. 28. mail 2011 lõpetas Trondheimis oma elu enesetapuga 14-aastane Eva Helgetun pärast seda, kui immigrandid ta grupiviisiliselt vägistasid. Tema saatus ei ole paraku üksikjuhtum.”

Veel paarkümmend aastat tagasi peeti Norrat täiesti turvaliseks maaks ja siinsetel elanikel ei olnud põhjust karta oma baaridesse või diskoteekidesse suunduvate laste pärast. Nüüd, pärast külaliste lainet Afganistanist, Pakistanist, Bosniast, Liibüast ja mujalt on olukord selline, et USA saatkond keelas oma töötegijatel Oslos viibida väljaspool hooneid õhtustel ja öötundidel.
Fjordman: “Naaberriik Rootsi on kolme aastakümnega üle ujutatud tänavakuritegevusega ning ta on üks kõrgeima seksuaalkuritegevusega riike maailmas. Noored blondid tüdrukud on juba harjunud sellega, et neid nimetatakse libudeks, paljud värvivad oma pea tumedaks, et vältida seksuaalset ahistamist oma kodulinnade tänavatel.”
Blogija räägib, kuidas 2011. aasta detsembris langes rootslanna, kahe lapse ema, illegaalselt Rootsis elavate afganistanlaste ohvriks. Grupiviisiline vägistamine kestis seitse tundi. Vägistajad vahetusid, turgutasid end narkootikumide ja sõjakate hüüetega. Kannatanu on nüüdseks psühhiaatriahaigla patsient, ta on aheldatud ratastooli siseorganite kahjustuste tõttu.
Bande pealik, muide, oli enne seda sooritanud neli sellesarnast kuritegu. Vaid seitse kurjategijat said erineva pikkusega vanglakaristused, kuigi osalejaid episoodis oli 11. Ja vanglad on Skandinaavias paremad kui Pakistani või Liibüa viietärni hotellid. Käesoleva aasta jaanuaris langes selle jõugu ohvriks Stockholmis 22-aastane neiu.

Sama toimub ka Prantsusmaal. Siin registreeritakse igal aastal 5000 vägistamist, seal hulgas grupiviisilisi ja erilise julmusega sooritatuid. Meedia ei teata kunagi kurjategijate päritolu, ametlikku statistikat ei peeta ja see ei ole ka võimalik.
“Rootsi ajalehed, näiteks Aftonbladet, varjavad järjekindlalt vägistajate etnilist tausta kui tegemist on immigrantidega. Fotosid avaldatakse massimeedias vaid juhul, kui kurjategija on valgenahaline,” kirjutab Fjordman. 1970. aastatel, kui immigrandid ei olnud veel täitnud Lääne-Euroopat, oli selliste kuritegude arv kümneid kordi väiksem.
Teemaga seondub ka küsimus: kuidas reageerivad sellele bakhanaalselt vohavale seksuaalvägivallale need, kes seisavad naiste õiguste kaitsel – feministid?
Väga erinevalt. Ühed teevad näo, et midagi ei toimu. Teised süüdistavad ohvreid selles, et nad ise käituvad provotseerivalt ning kaitsevad immigrante.

“2012. aasta oktoobris avaldas ajalehe VG Skarsbø juhtiv kommentaator, oma feministlike vaadete poolest kuulus ajakirjanik Moen liigutava artikli pealkirja all “Meie lapsed”, milles sildistas rassistlikuks Norra ühiskonna, kes ei andnud elamisluba Afganistanist pärit “lastele”. “Lapsed” aga olid igati täismeheikka jõudnud mehed seltskonnast, mis oli vägistanud Rootsi naisi,” kirjutab Fjordman.
Elina Gustafson, Rootsi sotsiaaldemokraatliku noorteorganisatsiooni liige, kes nimetab end “uhkeks feministiks”, protestis illegaalidest vägistajate deporteerimise vastu, sest tema arvates oli see rassismi ilming. Marksist ja feminist Gudrun Schumann teatas, et rootsi mehed ei ole sugugi vähem julmad naistega ümberkäimises kui talibid.

Nagu tihti juhtub, võib ka kõige puhtam ja õilsaim idee muutuda iseenda täielikuks paroodiaks… Kunagi oli Lääne liberaalse demokraatia suurimaks saavutuseks naistele, rahvuslikele ja usulistele vähemustele õiguste kätte võitmine. Sellega võisid vabaduse ja võrdsuse pooldajad rahulolevalt uhkeldada. Kahjuks ajad muutuvad. Nüüd on valgel naisel ja lapsel vaid üksainus õigus – olla džihadistide jaoks valgeks lihaks. Need, kes julgevad sellele vastu seista, kuulutatakse islamofoobideks. Sellest hullemat kohtuotsust kaasaegses poliitkorrektses ühiskonnas ei ole.

Tõlkinud Roland Tõnisson
Artikli avaldas esmalt portaal Objektiiv

Allikas: http://katolikuopetus.ee/kiriklikvaatleja/valge-liha-seksi-dzihaadile/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP