Kalle Mälberg: Euroopa, katkenud pidu sinus eneses
Arvatakse, et oma
ohjeldamatu naeru poolest tuntud Francois Rabelais kuulutas Euroopa
uusaega kõige inimliku üle naermise kaudu. Ta kirjeldas inglast, kes
surus vasaku käe neli sõrme kokku ning asetas väljasirutatud põidla oma
ninajuurele, siis lisas parema käe ja keerutas seda vastupidi – nii
olevat sündinud „pika nina näitamine“. Käesuudlemine, meelekohale
koputamine, õhusuudlus, V- märk ja F- märk, häbi-häbi sõrmega
ringitamine, kaisutamine ja põsesuudlus, kübara kergitamine, kummardused
ja kohustuslik naeratamine kohtumisel – kogu see tänapäevane
euroopalik žestikultuur kui small talk, silmakirjatsev ja huvituseta How are you?.
Poola luuletaja Henrik Batowski võtab luigeks moondunud Zeusi Europe röövimislegendi kokku: „Kui Europe oli nümf, siis Napolis on tema sinisilmad ja Varssavisse maeti süda (tõepoolest, Chopini süda!). Sevastoopol, Aasovi meri, Peterburi ja Odessa on pinnud tema jalgades. Pariis on Europe pea, London tema kaelapalistus ja Roomas asub tema õlavöö“
Kui Vene tsaar saatis 15.sajandil esmakordselt oma saadikud Poola kuninga juurde, siis oli bojaaridel peas kaks kübarat. Ühega tervitasid kuningat, aga teine jäeti pähe – bütsantslik silmakirjatsev aines Glinka hümnile „Elu tsaari eest“.Voltaire tähendas, et Euroopas peavad kõik kõigiga sidet, aga sõdivad vahetevahel. Euroopa usk on üks, hoolimata tõlgendustest, arusaamad seadustest ja poliitikast on sarnasemad kui mujal maailmas. Euroopa kultuur on tõsine ja püha asi – kodus tarvitamiseks hea küll. Aga Hiinas, Indias, Araabias, Aafrikas paluks mitte järele teha!
Kuid midagi nii armetut ja haledat kui nüüd, pole varem Euroopas juhtunud. Eurooplased peavad täna noruspäi olema ja väga tasa käima või nurgas häbenema, et nad üldse olemas on. Tuleb maha salata oma usk, kombed, kultuur, söögitavad, rääkimata valge mehe väärikusest. Selle asemel peab Euroopa põliselanik rõõmsalt kebabi haukama, yumcha suppi luristama ning Vahemerel “inimkaupa” päästma. Kes kurat selle jama välja mõtles ja kas seda ennem ka rottide peal ei oleks võinud katsetada?
Venemaal anti tsaariajal peavarju hulkuritest „pühadele lollidele“ (jurodiv) – meil istuvad tohmanid lausa parlamendis ja lämisevad telesaadete arvamuspidudel. Kommunismiehitajad on küll surnud, aga uussotsialistid ja muud tolerastid on tänavatele imbunud haritust rüvetavatest nn Bologna tüüpi ülikoolidest, bakalaureusepaberid näpus, kui sedagi. Valgete käekestega, mis kunagi pole tõelist tööd teinud, müüb hariduse ja kultuurita võimuvertikaali haudejaam „avatuse ja sallivuse“ udunarratiivi rõvedat kaupa varjamatult ja avalikus ruumis. On see jumala karistus tuhandeaastase eurotsentrilise ülbuse ja kolonialistliku röövimise eest?
Keskaja usutõsidus ja kombeline pärsitus vabanesid uusajal iseenda köidikuist kuidagi loomulikult. Protestantism ja tööeetika levisid Euroopas – tõsi, kõige enam seal, kus rauamaaki ja sütt rohkem. Euroopa, valgete kristlastega asustatud poolsaar Euraasia mandril, visa, kasin ja töökas – toosama, kes ehitas üles parima võimaliku tsivilisatsiooni, mis põhines judokristlikel juurtel, antiikkreeka kultuurimüütidel ja rooma õigusel. Ent seesama jõudu kogunud Euroopa surus otsekohe purjedele, laadis kahurid ja asus teisi maid oma kommete ja usuga piinama, röövima ja koloniseerima. Maakaardid tehti eurotsentristlikud, „atlase“ nimi tugineb ühel Põhja-Aafrika mäeahelikul, millest allapoole jäeti tühi maa. Austraalias proklameeriti terra nullus 1788. aastal kui sunnitööliste ja sõduritega laaditud laevad Sydney Cove-is maandusid. Kogu maa, mida valge mees puudutas, kuulus otsekohe Briti kroonile. Teadmata midagi pühast eraomandist said taevatähtede unistuses rändavad aborigeenid tulivett ja kartetšituld. Lapsed rööviti ja saadeti kasvatuslaagritesse. Esimeses imperiaalsõjas buuride vastu Lõuna-Aafrikas 1900. aastal mürgitati kaevud. Londoni lähedalt Greenwichi observatooriumi juurest veeti põhja –lõuna suunas nullmeridiaan ja british arrogance ruulis täiega. Sakslastele see ei meedinud, sest lebensraumi oli neil vähevõitu. Esimene suur sõda süttis kui vahva sõduri Šveijki kärbsed olid kõrtsis täis sittunud keisrihärra pildi. Stefan Sweig ahastas Salzburgis „kadunud maailma“ pärast.
On teada, et 1913. aastal, vahetult enne esimest ilmasõda, elasid kaunis Viinis lähestiku ja tegutsesid üheaegselt samas kohas noor Stalin, Troski, Hitler ja ka hilisem Jugoslaavia marssal Jossif Broz Tito. Pole teada kas nad kohtasid kohvikus ka dr.Sigmund Freudi või nõjatusid Mozarti ja Straussi helide saatel ilusa sinise Doonau rinnatisele. Just need Viini kohvikutest võrsunud türannid uputasid oma egoismiga Euroopa verre – nii kergelt ja lihtsalt vallandus laviin. Kaks korda 20. sajandil!
Hiljuti väljastas Venemaa propaganda (NB! mitte juhuslikult) dokumendid, mis viitavad Hitleri väidetavale viimasele intervjuule ühele Šveitsi ajakirjanikule, päev enne hukku. Hitler ütleb seal: „Jah, Wehrmacht kaotas. Aga me langesime taevasse (fallen nach oben). Euroopa tulevik on pilusilmsete asiaatide päralt.“
Aleksandr Blok, vene sümbolismi paheline geenius, tõi pool sajandit varem Euroopa luulesse sküütide kujundi: „Kui tihkad, mõõtkem mõõku – vana ilm ja meie sküüdid, asiaadid, kel põsel pillub ablas pilusilm. Teid miljon on, meid müriaadid“
Pariisis on tänagi veel alles „Rotonde“ kohvik nagu Modigliani, Picasso ja Hemingway aegadel, ainsa erinevusega, et neil on nüüd anodeeritud aknad ja pakettklaasid ning menüü plastikust, needsamad kuulsad nimed peale trükitud. Ameerika ja Jaapani turistid, kaelad kookus salvestusmasinatest, hiivavad lihakered bussist kohustuslikku vaatamisväärsust pildistama. Araablasest carson pühib laisalt laudu.Turism kui maailmast vaimustamise konveier töötab ostetud erutuselt erutusele sammudes, pettes välja kohtumisi erakordsega, sisendades meile: Elu on fun ja alles ees- lennuki või bussiga saab otse Hemingway „Pidu sinus enesesse“ ning „Bloodymaryt“ rüübates surnud suurustele suhu sõita või otse kaksiktornidesse põrutada! Allahu akbar! Džihaad is cool! Aga veel pole pommivöö kinnitatud.
Tänane Euroopa meenutab 17. sajandil Hollandis laiskade vangide ümberkasvatamiseks kasutatud uputamiskongi, mis asus allpool veepinda. Sinna paigutatud süüalune pidi vahetpidamata pumpama, muidu uppunuks nii laiskelajas ise kui ka kogu ülejäänud Holland, ehk isegi Euroopa.
Meie, eestlased, oleme väga ja väga põlised eurooplased. Me peame kõigest väest jooksma ja ennastunustavalt püüdlema, soovitavalt muidugi õige sihi ja suunaga. Nii võime isegi kellegi „tuju rikkudes“ ellu jääda, sest sel hõiskaval narridelaeval nimega vana Euroopa ei suuda vist enam keegi naerda mujal kui reanimatsioonis.
Allikas: http://uueduudised.ee/kalle-malberg-euroopa-katkenud-pidu-sinus-eneses/
1 kommentaari:
Väga hea. Eriti neljas lõik.
Postita kommentaar