RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 19. juuli 2016

Olev Teder: Koos keeleteadlase Johannes Aavikuga rahvustundest läbi lähiajaloo

Keeleteadlane J. Aavik on 1927. aastal öelnud.: Ühekülgselt sotsiaalne maailmavaade (sotsialism, marksism jne.) lõhub ja killustab ühiskonda ja elanikkonda samas riigis, õhutades inimeste vahel vaenu ja antagonismi…”

Euroopa kultuuriruumis vohav vasakpoolne maailmavaade on täna avalikult heisanud sõjalipu oma igipõlise vaenlase rahvusluse vastu. Kui läänepoolne vaba maailm ei ole varem oma  turjal marksistliku ideoloogia reaalseid piitsalööke kuigi palju kogenud, siis Ida Euroopa rahvad, kuhu kuulub ka Eesti, on sellega ammu tuttavad. Ka salakavalalt parempoolseks tituleeritud liberaalne maailmavaade ehk uhke nimega “Euroopalikud väärtused”  toetub täna, nii idas kui läänes varjatult marksistlikule alustalale. Ainult marksistide põhjustatud kannatusi talunud rahvad mõistavad, kuivõrd kokkulangevad on need “väärtused” endise Nõukogude Liidu omadega.

Viimase 100 aasta jooksul on ainuüksi Euroopa mandril rahvusluse vastast sõjapasunat puhutud kümneid kordi. Meie rahumeelset rahvusriiki rünnati 1918.a. sügisel ning algas Vabadussõda. Võit marksismi üle oli nõnda võimas, et rahu tingimustes saadeti laiali isegi Kaitseliit. Eesti igapäevaelus tegutses aga täiel tuuril marksistlik õõnestusagentuur – 1920-1924 vangistati riigis üle 300 vene agendi. Nende õnnestunud lobitöö ning kaasalöömise näitena võiks nimetada sotsidest rahvasaadikute jultumust esitada Riigikogus valitsusele arupärimine “kodanike seadusevastasest relvastumisest”. Seda vaid paar päeva enne 1.detsembri kommunistlikku mässu.  Ainult tänu rahvuslike jõudude omaalgatusele asutada kohtadel salajased kütisalgad (nt. Tartumaal 800 meest), suudeti kiirkorras taastada Kaitseliidu struktuurid mõni päev enne mässu algust. Kordame üle: kütisalgad relvastusid tollal 20-date alguses Eestis salaja ning seadusevastaselt. Vasakjõudude mäss suruti organiseeritult maha seekord ainult tänu rahvustunnet omavatele Eesti ohvitseridele ja haritlaskonnale ning Eesti pääses napilt marksistlikust riigikorraldusest. 

1933 alanud Pätsi vaikiv ajastu surus Eesti rahvusluse taas nurka ning avas ukse 1939 käivitunud sündmustele. Tulemusena võitis marksistlik-kommunistlik režiim, mis massimõrvade ning küüditamiste toel algatas ulatuslikku rahvustunde hävitamise kampaania. Vene ajal oli rahvuslik ideoloogia hukka mõistetud ning suurt osa eestlasi kõnetati alandavalt kas “kodanliku natsionalisti” või koguni “fašistina”. 

Kui esimesele iseseisvumisele järgnes ka sõda – Vabadussõda, sest marksism ei leppinud rahvusriigi sünniga, siis teise iseseisvumise järel jäigi see füüsiliselt praktiliselt toimumata. Või siiski ? 80-date lõpus vaikis märkimisväärne osa okupatsioonivõime teeninud intelligentsist oma kommunistlik-marksistliku olemuse kiiresti maha ning eitas ka “vene kultuuri haputaigna mõjusid” (J. Aaviku termin). Tollasest ärkamiseajast pärit liberaalid ja vasakpoolsed maskeerusid kiiresti rahvusvärvide alla, sest Eesti ühiskonna hetkeseis kaldus ülekaalukalt Laulvast Revolutsioonist inspireeritud rahvuslikule vaistule, avaliku arvamuse rahvuslikule survele ja terve mõistuse ülekaalule. Vasakpoolsed heitsid Marxi “Kapital” ajutiselt nurka, ületasid punaideoloogiaga seatud piirid ning Piibel ühes käes, lubadused teises, astusid vastu valimistele. Vanemad inimesed veel mäletavad, kuidas iga tollase Riigikogu kandidaat pidi ilmtingimata nimetama lemmikraamatuna Piiblit. Kuna olemasolev, sotsilistliku kallakuga võimuhierarhia tuli kindlasti säilitada, lubati pudrukausi juurde vaid loetud sõrmede jagu uusi tulijaid, et just nende kogenematute tulipeade eestvedamisel teostada Lääne teoreetiku ja liberaali Milton Friedmanni “vabaduse edendamist”. 

Algas rahvusliku majanduse hävitamine rahumeelsel teel, mille tulemusena müüdi paljud Eesti ettevõtted odavalt välismaalastele, laostati maaelu ning tulud viidi ja viiakse tänaseni riigist maksuvabalt välja. Lüüasaanud marksistlik ideoloogia leidis sellisel moel talle sobiliku tee rahvusriigi nõrgestamiseks.

Rahvusriiklikud ideaalid toimisid Eestis vabamalt kuni 2010-ni, mil tollane Euroopa Liidu nõukogu president Herman Van Rompuy viimaks rahvustunnete kasvu tõttu kannatuse kaotas. Euroopa Liidu rahvaste poolt valimata juht teatas, et rahvusluse kasv viib sõjani:
Euroopa suurim vaenlane tänapäeval on hirm. Hirm viib egoismini, egoism viib natsionalismini ja natsionalism viib sõjani”. Samuti leidis Van Rompuy, et rahvustunne ei ole „uhkus oma identiteedi üle, vaid negatiivne tunne teiste vastu…” (vt. Delfi, 11.11.2010.). Lahtiseletatult ütles ta otse välja : armastades oma maad ja rahvast vihkad marksismi? Uusmarksism on aga väga kättemaksuhimuline ning olles kogunud jõudu määras ta oma ulatusliku pealetungi XXI sajandisse.
Vasakpoolsed ja parempoolsete maskide taha peitunud marksistlikud liberaalid algatasid protsessi tohutu põgenikearmee sissevooluks Euroopasse, et muuta järsult rahvusriikide elukorraldust ning mis peamine: muuta valimistulemused lähemas tulevikus võõraste kasuks. Brexit hääletustulemuste põhjal hääletas võõraste (immigrandid ja võõrtöötajad) suure kontsentratsiooniga London ülekaalukalt (60%) Euroopa Liitu jäämise poolt, samal ajal kui “tavalised korralikud inimesed” (UKIP esimehe Nigel Farage väljend võitjate kohta), hääletasid 51,9% ulatuses Euroopa Liidust lahkumise, iseseisva riigi ja rahvuslike traditsioonide poolt.

Eesti keeleteadlane J. Aavik muretses juba 90 aastat tagasi: “Degenereerugu rahvas, rännaku välja, mingu Eesti hukka, see kõik ei liiguta.” Kas tuleb tuttav ette? Ka täna keelduvad paljud eestlased andmast allkirja massiimmigratsiooni petitsioonile või traditsioonilise perekonna eelistamiseks. Põhjusena tuuakse: “Ahh, mis see annab!”,  Mis sest ikka kasu on!”. Kuigi näidakse enesekindlatena, paistab sellest tegelikult läbi kas ükskõiksus või hirm. Aavik tõi rahvustunde nõrkuse põhjustena välja oma ajastu eestlaste iseloomu peamised puudused:

1) pealiskaudsuse ja ükskõiksuse

J. Aavik: “See pealiskaudsus toob kaasa veel palju reaalsemaid ja tõsisemaid halbusi. Üks on vigade ja eksimuste tegemise tõbi, sest see on Eestis võtnud tõesti mingi tõve iseloomu. Nii on meil otsatu palju vigu tehtud nii poliitilistel, sotsiaalsel ja majanduslikul ala kui ka vaimlikel aladel, näit. rahvahariduse korraldusis. Näib, et eestlane peab esiti ikka vea ära tegema, alles siis hakkab ta taipama õiget suunda. Tal tuleks paremale poole minna, aga ta läheb nagu enne kiuste esiteks vasakule, ja alles siis kui ta näeb, et on eksind, hakkab tagasi paremale poole rühkima.”

2) peenusepuudus: labasus, jämedus, kirvetöömaiguline lohakus, nõrk kohusetunne, tõusiklik edvistamine.

J. Aavik: “Eesti hing on nagu liig jäme sõel või harvade piidega reha, mis peenemad asjad läbi laseb”
Maailma ajaloost on teada, et rahvaid ühendanud impeeriumid ja liidud on varem või hiljem hävinenud, sest juhid seadsid ja seavad endiselt eesmärgiks naeruvääristada alamate rahvaste rahvuslikku identiteeti ja konservatiivseid väärtusi. Alavääristamise tõttu väheneb rahvustel huvi oma riigi edukusse ning jõudsalt kasvab ka ükskõiksuse tunne. J.Aavik: “Mida kangemat ja pinevamat huvi evitakse oma rahvuse, tema tõusu ning edu vastu ja mida enam võetakse kõike oma rahvuse seisukohalt, seda enam püütakse selle heaks töötada, seda rohkem võidelda kõiksugu pahede ja takistuste vastu, mis rahvust ühel või teisel viisil kahjustavad, olgu majanduslikult, tervislikult, kõlbeliselt, hariduslikult, poliitiliselt.”

Lähim tulevik näitab, kas Euroopas jäävad valitsema neomarksistlik ideoloogia või selle vastand: rahvuslikest tunnetest ja huvidest lähtuv poliitika. Rahvad peavad täna valima poole ja Euroopas liigutakse jõudsalt rahvusliku ärkamise suunas. Ka šotlased, vaatamata soovile jääda Euroopa Liitu, leidsid jälle uue võimaluse ja põhjuse iseseisvumise kasuks. Marksism seisab täna justkui dilemma ees: kas tõesti tuleb hakata toetama (ajutiselt) šotlaste pürgimist iseseisvusele ja rahvusluse tõusule? 
J. Aavik: “Rahvuslik maailmavaade seob ja lepitab, sest rahvuslasele on tähtis iga üksiku ühiskonnaklassi hüvang, kõik nad on nagu ühe ühise organismi tarvilised liikmed. Iga liikme vigastus või haigus oleks kahjuks ja nõrgestuseks kogu organismile.”

Johannes Aaviku kogumikku “Rahvustunde nõrkusest Eestis” (Loomingu Raamatukogu 1988) sirvis Olev Teder

FOTOL: “Sind Tõnisson on jumal oma vihas loonud nuhtluseks eestlaste võõraviha pattude pärast!”
(parafraseering Köstri lausele filmist “Kevade”)

Allikas: http://uueduudised.ee/olev-teder-koos-keeleteadlase-johannes-aavikuga-rahvustundest-labi-lahiajaloo/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP