RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 18. november 2016

Deutsche Banki ja “tulevikupartei” tõetund

Deutsche Banki peakorter Frankfurtis. Foto: Kai Pfaffenbach, Reuters/Scanpix

Enam kui sajakolmekümne aastane pank, mida kunagi töö ja usinusega rajati, on hävitatud. Kontrollijad ei kontrollinud, kiskjad kiskusid. Nüüd, kui oleks aeg otsida üles süüdlased, pole neid enam kusagil, kirjutab Timo Vihavainen Deutsche Bankist.

Need, kes on Frankfurtis käinud, mäletavad kindlasti trobikonda pilvelõhkujaid, mis mingil põhjusel on kokku klopsitud üsna keskuse lähedale. Põhjuseks tundub olevat pigem oma positsiooni rõhutamine kui ruumipuudus. Nende jalamile mahub mõnusalt pidama kasvõi viinamarjalaata.
Igatahes, ühel tornil on lihtne logo, milles nelinurga keskele tõmmatud paks joon kõõrutab 45 kraadise nurga all paremale. See tähendab, et nagu kindel kasv või nii. Tahaks küsida, ons tegemist kasumimäära ehk MEC-kõveraga.

Aga ei, too kõver tegelikult kaardub ja räägib just sellest, et ei ole võimalik kihutada otse stratosfääri ja veel kõrgemalegi, lõputult. Erinevalt Soome immigratsioonipoliitikas ja majanduses eeldatust on kõigel on vältimatult oma piir. Seepärast läheb MEC-kõver teise suunda, laskudes kaarega paremale.
Deutsche, Saksa, suure algustähega, nagu seda on nimetatud, on jätnud turvalise mulje. Lõunamaiste kehkenpükstega on alati kahtlus, et kui asjad lähevad keeruliseks, siis nad ei saa hakkama, mitte iialgi aga sakslaste puhul. Usinus ja korralikkus, tüchtigkeit, on seevastu alati olnud sakslaste kaubamärk.
Kokkuhoidlikkuse ja tööga on see riik saanud selleks, mis ta on. Ka meie oleme meeleldi sakslaste sarnased, suure usaldusväärsuse ja krediidikõlblikkusega. Raha on saadud madala intressiga ja laenud on alati makstud.

Saksamaal võisid jääda isegi sõjakahjud maksmata, aga meie maksime isegi Ameerikale maailmasõdade vahel, ehkki keegi teine seda ei teinud…
Seega ei ole me sakslastest kehvemad ning on suur kiusatus öelda, et oleme isegi paremad, aga siis tulid meelde 1980-ndate pangandustobedused, millega taheti kogu meie riik põhja lasta. Igatahes on nüüd tulnud ka sakslaste tõetund.

Der Spiegel avaldas suure artikli Deutsche Banki kaasusest pealkirjaga “Heimatlos” – kodutu. “Kui ahnus läks moodi,” tahtis ka Deutsche saada globaalseks tegijaks või isegi niiditõmbajaks. Eemaldudes kodumaa “provintslikust” kultuurist sai pank selle karikatuuriks. Nüüd on see hukatuse äärel. Meie finantssangarid said tuule tiibadesse juba 1980-ndatel, kui Tom Wolfe avaldas Der Spiegeli artikliski nimetatud satiirilise loo “Tühisuste tuleriit”. Mehed, kes olid lihtsalt börsipetturid, pidasid end maailma valitsejateks – masters of the universe. Spiegeli artikkel kirjeldab suurepäraselt, kuidas auväärsest, sakslaslikkusele rajatud ja isegi pisut provintslikust pangast hakati 1990-ndate keskel tegema globaalset ja kiire käibega investeerimispanka.
Tegelikult ei olnud asi kaugeltki investeeringutest sõna tavapärases mõttes, vaid loterii rahastamisest väärtusena iseeneseses.
Sharefolder value – aktsiaväärtus – oli see võlusõna, mis otsustas kõik. Tegelikult sai vist veelgi olulisemaks nende mängurite, või peaks neid nimetama hoopis börsipetisteks, isiklik huvi, kes seda uuetüübilist bisnist juhtisid.

Pangal oli veel 2015. aastal 100 000 töötajat, kellest 756 sai palka või tulusid rohkem kui miljon aastas. Pank oli üldse suur, 2007. aastal oli selle bilansi väärtus 2,2 triljonit eurot. Triljon tähendab siinkohal tõesti triljonit ehk miljonit miljonit ning mitte miljardit, nagu nendes maades, kus Prantsuse suur revolutsioon ei ole veel täit mõju omandanud.
Ükspuha. Pank oli traditsiooniliselt olnud edukas ja kandnud klientide eest hoolt, kas nad elasid siis Karlsruhes, Wismaris või Gelsenkirches. Seal räägiti saksa keelt ja oldi nii viksid kui pangas peabki. Karriere macht, wer gute Manieren hat, öeldi.
Siis kõik muutus. Juhtkond vahetus ning sinna värvati välismaalasi, peamiselt anglosakse. Ka töökeeleks sai inglise keel ning juhte kannustati ühe pöörasematele operatsioonidele futuuride ja igatsugu “finantstoodetega”, mille väärtus oli peamiselt fiktiivne.
Nüüd oli “tulevikupartei” tund, kui tsiteerida üht Soome prohvetit (autor viitab Soome poliitik Alexander Stubbile, kes nimetas oma parteid Kokoomus’t ehk Rahvuslikku Koonderakonda tulevikuparteiks – tõlk). Postmodernses vaimus olid olulised mõtted ja kujutlused, mitte reaalmajandus.

Töö, ehk käesoleval juhtumil sahkerdamine vääris palka. Mõni uus juht ütles, et peab luuseriteks kõiki, kes neljakümnesena ei ole veel kokku saanud sadat miljonit. Mõned teenisid niipalju ühe aastaga.
Elu oli magus, kirjutab Spiegel. Hispaanias peetud peole toodi maailmastaare, ükskord isegi Rolling Stones (!) ning jet set elustiil vastas arusaamale “õnnest”. Frankfurti peakontorit nimetati isekeskis “Kremliks” ning oldi nii globaalsed kui suudeti.
Mingeid “sigadusi” ei kardetud, röögatab Spiegel. Oma klientidele müüdi aktsiaid, mille kohta teati, et need oli väärtusetud. Panga tegevuse kirjeldus sarnanes politseiraportile. Saksa korralikkus oli unustatud, ehkki arvatavasti just see pani inimesed usaldama Deutschet, suure algustähega.
Nüüd on teised ajad. Panga väärtus on kahanenud murdosani varasemast. Aktsionäride koosolekutel räägitakse saksa keeles.
Mida saaks sellise asjaga veel ette võtta? Selliseid investeerimispanku, nagu Deutsche oli, Euroopas enam ei taheta ega ka vajata. Panga päästmine maksumaksja rahaga oleks väga ebapopulaarne ettevõtmine. Kui intressid on nulli lähedal pole tavaline pangandus enam kulla kokkukühveldamine
Lugu on räbal ning selle lõpp on teadmata. Enam kui sajakolmekümne aastane pank, mida kunagi töö ja usinusega rajati, on hävitatud. Kontrollijad ei kontrollinud, kiskjad kiskusid. Nüüd, kui oleks aeg otsida üles süüdlased, pole neid enam kusagil.

Küllap oleks revolutsiooniline nõuda raha tagasi neilt, kes said teenimatut tulu ning kohustada hüvitisi maksma neid, kes lasksid juhtuda sellel, mis juhtus. Kunagi ennemuiste võibolla isegi mõeldi, et kõrget palka anti suure vastutuse eest. Nüüd oleks siis aeg vastutada.
Läheb, kuidas läheb. Sellest võiks saada huvitav pretsedent. On selge, et Soome maksumaksja avab usinalt oma kukru. Aga teised?
Minu teada Deutsche Bank ongi juba saanud maksumaksjalt suuri hüvitisi Lõuna-Euroopa rämpslaenude eest, eks siis jätkame samamoodi. See õnnestub, kui “tulevikuparteil” õnnestub veelkord inimesi lollitada. Ega see pole ennegi keeruline olnud.

Autori blogist tõlkinud Illimar Toomet

Allikas: http://objektiiv.ee/deutsche-banki-ja-tulevikupartei-toetund/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP