Tiit Madisson: praeguse võimu teod mulle ei sobi

Fotod: Sven Arbet
                               Argo Ideon

Nii Nõukogude Liidus kui hiljem poliitilise süüdistusega kinni istunud Tiit Madisson (65) leiab, et tänapäeva Eestis ei julge inimesed enda eest seista ja kodanikujulgust pole sendi eestki.

Kaua juba Eestis tagasi olete?

26. juulist peale.
Hispaaniasse naasta ei igatse?

Asi ei ole ju ilmas. Mul abikaasa haigestus, nüüd ajame talle töövõimetuspensioni. Aga küll ma jõuan sinna ka. Mu elamine on seal alles ja kui tahtmine tuleb, saab minna. Ma olin Andaluusias, lõunarannikul. Malaga provintsis.
Kui vaatate otsa siinsele Eesti elule, oleks meil midagi sealtkandist üle võtta?

Selleks peaks olema meie rahva mentaliteet pisut teistmoodi. Isegi rohkem kui pisut. Tuleb arvestada seda, et hispaanlased on olnud aastasadu vaba rahvas, omariiklusega rahvas.

Eesti rahvas kahjuks riigirahvas ei ole. Igaüks mõtleb enda peale. Kui võtta arvesse 1940. aastatel toimunud genotsiidi, mis tähendas paremate inimeste tapmist või nende lahkumist Eestist, ei ole ju midagi tahtagi, et oleme sellised, nagu oleme. Me ei julge enda eest seista ja kodanikujulgust pole sendi eestki. Siis valitsevadki meid need, kes mõtlevad ainult enda peale ja millegi eest ei vastuta.
Järgmisel suvel möödub juba 30 aastat kuulsast Hirvepargi kogunemisest 1987. Ma isegi ei tea, kuivõrd teie nimi Eestis enne seda tuntud oli, aga selle järel saite ikka väga tuntuks.

Enne tõepoolest suurt ei olnud – kui mind kinni pandi, siis nõukogude ajal sellest infot ei levitatud ja sellest ei kirjutatud mitte kusagil. Ühes Hirvepargiga oli esimene kord, kus mind tabas suur avalik sõimulaviin.
Kuidas selle MRP-AEG ürituse organiseerimine käis? Seda tuli ilmselt ju salajas hoida, et ei võetaks võimude poolt n-ö rajalt maha?

See hirm meil natuke oli. Seetõttu olin MRP-AEG ainuke avalik liige mina, kellega ka võimud suhtlesid.

Kuid oli juba Gorbatšovi aeg, enam kedagi ei represseeritud ja poliitvangid lasti pool aastat varem laagritest välja. Jäid ainult nn retsidivistid, Mart Niklus ja Enn Tarto, kes said välja hiljem.

Nõukogude Liit juba vaatas lääne poole ja oodati sealt raha. Mõjus ilmselt ka USA senaatorite kiri, mis tänu väliseestlaste pingutustele saadeti Gorbatšovile Moskvasse, et ta suhtuks demonstratsioonidesse demokraatlikult. Mingit otsest ohtu enam ei olnud. Aga meie seda muidugi ei teadnud.

Kui mind hiljem välja saadeti või anti võimalus läände minna, siis öeldi mulle, et meil on kriminaalkoodeksis ka teisi paragrahve, ei tarvitse ju poliitiliselt karistada. Siis oligi selline poliitika, et saadeti pigem välja, lisaks mulle veel paar-kolmkümmend inimest. Arvati, et kui n-ö juhid kõrvaldada, siis enam midagi ei toimu. Aga see protsess oli muidugi juba pöördumatu. Me tabasime õige aja ja koha.
Molotovi–Ribbentropi pakti, mille avalikustamine oli MRP-AEG eesmärk, ei saanud siis ka enam maha vaikida.

Jah, sõimati ja laimati meid, kuid aasta pärast see juba avalikustati ka Moskva poolt juba.
Kas tollel Hirvepargi ürituse päeval mingeid väiksemaid takistusi siiski tehti?

Mina tulin Pärnust Tallinna juba mõni päev varem, siis oli loomulikult saba järel ja meid jälgiti. Ma olin Pääskülas oma vanade sõprade, kunstnikupaar Henno Arraku ja Iiris Uuki pool. Nende majas me siis maalisime öösel loosungeid ja mina valmistasin oma kõnet ette. KGB oli ümber maja ja pimedas ragistas seal põõsastes.

Aga hirm oli juba läinud. Nad ei julgenud enam teha midagi, ainult ähvardasid. Minister Marko Tibar helistas minu isale ja ütles, et pidagu ma end mõõdukalt ülal. Meie kõige suurem “kuritegu” oli ju loosungitega välja tulemine. Loosungeid ei saa varjata. Pärast öeldi, et meil ei olnud sellist kokkulepet teiega, et tulete loosungitega. Aga tegelikult ei olnud sellest üldse juttu – miks me siis pidanuks nende tegemisest loobuma.
Mida loosungitele kirjutasite?

“Stalinlikud timukad kohtu alla” ja “Molotovi–Ribbentropi pakt avalikuks”, seda tüüpi loosungid.
Tänapäeval see väga radikaalselt ei kõla, kuid tolleaegsetes oludes küll.

Oligi nii. Meie üritus oli suunatud Molotovi–Ribbentropi pakti olemasolu avalikustamisele. See oli okupatsiooni alus. Rohkem me ei julgenud nõuda, ega me ka sinimustvalgeid lippe välja toonud. Võru sõltumatu noortekolonn tuli alles mõni kuu hiljem sinimustvalgega välja. Meie ei rääkinud Hirvepargis veel Eesti iseseisvusest, kuid see oli mõistetav, tegu oli esimese sammuga. Seda sammu ei saanud liiga suurelt võtta – niigi oli võimude reageering üpris hüsteeriline. Isegi laagris istuvad Mart Niklus ja Enn Tarto said selle ürituse pärast sõimata, ma küll et taipa, mille eest.
Kui te hiljem juba Eesti Vaba­riigis vangis istusite, kas siis tuletasite ka Hirveparki meelde ja mõtlesite, et oli teil vaja sellise riigi nimel sõimata saada?

Eks see oli mõru tunne. Hir­ve­parki pandi tol ajal just üles mä­lestustahvel, Tallinna linnapea oli Ivi Eenmaa ja mina istusin kinni. Toimus ka meeleavaldus Hirvepargi kohtumise 10. aastapäeva puhul, sinna ma saatsin oma kõne teksti, et see ette loetaks. See õnnestus vanglast välja toimetada, kuid ette loeti üksnes algus ja lõpp. Põhisisu jäi lugemata – ilmselt kardeti, et see käib valitsejate pihta.
Kummas oli kehvem meeleolu – kas Nõukogude Liidu vangilaagris või Eesti Vabariigi vanglas?

Neid tegelikult ei saa võrrelda. Minu istumine Eestis oli suhteliselt liberaalne. Vangla­võimud suhtusid minusse väga hästi, vanglaülem laskis mind kolm korda puhkusele. Töö oli ka selline, mis konti ei rikkunud. Põhiliselt ma päevitasin seal, ja kui tulin juuni alguses teist korda vanglast puhkusele, olin täiesti pruun. Tulin Pärnusse koju, kõik imestasid: kuidas sa nii pruuniks said? Vangimajas!

Ka mitmed ajakirjanikud käisid minuga kohtumas. Vangla­võimud ja kapo ei käinud ühe ministeeriumi alla, seepärast toimetas vangla sedasi, kuidas neile meeldis, ja eks kõik said ju aru, mida see protsess endast kujutas.

Ega mind muidu oleks ka amnestiaga välja lastud. Taheti küll, et ma armuandmispalve kirjutaks. Kuulsin ühe oma puhkuse ajal läbi mitme inimese, et Lennart Meri olla öelnud: kui ta kas või kaks rida kirjutaks, siis ta ei tarvitseks üldse vanglasse tagasi minna. Aga mulle ei sobinud armu paluda. Mille eest? Ma ei olnud midagi teinud.
On üks paljutsiteeritud lause...

Lollilt pandi kinni ja veel lollimalt lasti lahti?
Seda ma isegi ei teadnud. Teid vabastati ju Riigikogu eraldi otsusega, mis on täiesti enneolematu.

Ühele inimesele tehtud amnestiaseadus.
Aga mis siis tegelikult toimus seal Nehatu putkas, kus teie justkui pidite kohtuma oma sidemehega ning parooliks oli “Tere, minu nimi on Nataša. Kas teie olete proua Hirve Pullapää?”?

Täpselt enam ei mäleta, aga see oli ilmselt seotud minu kirjutisega “Eesti saatus”, mida peeti mu tegevuses kõige kuritegelikumaks, kuid mis kohtuotsusesse sisse ei läinudki, kuna see oli minu nägemus Eesti tulevikust. Muud midagi seal polnudki.
Kuivõrd teil praegu on tahtmist poliitikaga tegelda, või olete sellest etapist juba väljas?

Ma olen ju Edgar Savisaarest neli päeva noorem, nii et juba vana mees. Minu aeg on möödas.
Savisaar küll seevastu möllab veel edasi, nii et vähe pole.

Savisaar on võitleja. Ega nad temast niisama jagu saa, kuigi mõtlevad teda nüüd maha võtta. Ma tunnen Savisaart veidi ja tema ei ole allaandja tüüp, ehkki ühe jalaga.
Teil on Savisaare vastu siis mingi austus?

Kahtlemata on ta olnud Eesti kõige võimekam poliitik. Kõik see, kuidas temast on tahetud lahti saada, kuidas on sõimatud ja laimatud, kuid sellegipoolest on ta püsti jäänud. Kuigi ma ei ütleks, et tema suur poolehoidja olen – ma olen samast ajast Eesti poliitikas kui temagi ja ega me algul väga hästi läbi ei saanud. Me olime eri liinidel, tema nullkodakondsuse poolehoidja Rahvarindes ja mina Eesti Komitee liinil.
Kuidas te praegusesse Eesti riigivõimu suhtute?

Pean ma selle kohta midagi ütlema? See on rohkem naerukoht.
Kui te eluaeg iga võimu ajal olete olnud dissident, kuidas siis mitte nüüd?

Ma olen hästi puhanud ja võin seepärast totrusi taluda veel tükk aega, ilma et hakkaks vihastama.

Ma ei ole dissident. Ma olen lihtsalt oma põhimõtteid järginud. Kui võimu teod mulle ei sobi, ma olen selle otse välja ütelnud. Praeguse võimu teod mulle ei sobi. See valitsemiskord, kus keegi mitte millegi eest ei vastuta, sadu miljoneid lastakse lihtsalt tuulde ja samal ajal ei leita koolilaste lõuna jaoks paarikümmend senti juurde. See on masendav. Võim ise arvab, et nad on hirmus tublid valitsejad, aga mina ei ole sellega nõus. Selle juurde ma ka jään.
Teie Eestist ära käimise põhjuseks ongi rahulolematus siinse võimuga, soov näha midagi teistsugust?

Põhimõtteliselt küll. Kui ma 2010. aastal Eestist lahkusin, ega ma päris vabatahtlikult läinud. Mu elu oli üsna kibedaks tehtud, kuigi sellest kusagil kirjutatud pole. Mu abikaasa ei saanud kusagile tööle seetõttu, et ta on minu naine. Tööintervjuul öeldi esimene kord, et kõik on tore ja tulge homme, aga homme enam ei olnud tore ja öeldi, et kohta pole. Ta võttis isegi oma neiupõlvenime tagasi, et selliseid asju vältida. Aga samas – kui lööd selle nime kusagile Google’is sisse, siis ikka leiad vana nime ka. Kui nelja võõrkeelt valdav inimene ei saanud isegi Jüri spordihoone basseinipuhastajaks, mida sa siis veel tahad. Minust rääkimata, et mind oleks kusagile tööle võetud. Siis tuligi ära sõita.

Aga ma ei kahetse midagi. Esiteks olen ma hästi puhanud ja võin seepärast totrusi taluda veel tükk aega, ilma et hakkaks vihastama. Maailma on ka nähtud. Kreekasse me küll elama ei jõudnud, kuid käisime seal päris palju, naine oli ka kolm kuud seal tööl. Kui aga Kreekat ja Hispaaniat võrrelda, siis on tegelikult hea, et me Kreekasse ei jäänud. Kreeklased on väikerahvas, nende mentaliteet on teistsugune ja võõral ei ole seal kerge olla. Hispaanlased on aga väga tolerantsed ja hästi tore rahvas. Ma läheksin sinna iga hetk tagasi, kui oleks võimalus või kui siin muutub asi väljakannatamatuks.

Aga praegu on Eestis põnev ja mina küll kusagile siit ei kiirusta.

Pilt: Tiit Madisson mõtleb, kas kandideerida järgmisel aastal kohalikel valimistel Tallinnas

Mis siin põnevat on?

On vähemalt mingisugunegi lootus tekkinud pärast seda, kui EKRE sai parlamenti. Võrreldes 2010. aastaga on nagu öö ja päev. Kuigi ma siin ei elanud, olen toimuvat kogu aeg jälginud ja see ei ole üllatav. Rahva meeleolud on tükk maad paremad.
Kui EKREst rääkida, siis presidendivalimistel Mart Helmel küll ei läinud hästi. Ta ei saanud nendegi hääli, kes teda üles seadsid.

Seda ei olnud lootagi. Mina tema asemel poleks sinna pürginudki, kuna oli ette näha, et sellest midagi ei tule. 2013. aasta valimiste tulemus mõjutas seda, mil EKREt sisuliselt veel ei olnudki olemas.

Praeguses Eesti ühiskonnas polegi Mart Helme taolisel võimalik presidendiks saada. Enne peab ühiskonnas valdavaks saama teistsugune mentaliteet.
Hispaanias olles kohalikku poliitikat ka jälgisite? Seal on ju vasakpoolsetel väga tugev positsioon. Noorte tööpuudus on väga kõrge jne.

See on siiamaani, kuigi on paremaks läinud. Hispaania on suur riik ja seal ei toimu muutused väga kiiresti. Tööpuudus ei ole selles mõttes siinsega võrreldav, et sealsed töötud elavad tükk maad paremini kui siin. Hispaanlased ja lõunamaade inimesed üldse suhtuvad asjadesse teistmoodi.

Praegu on Eestis põnev ja mina küll kusagile siit ei kiirusta.

Oma linnakeses me vaatasime näiteks, et kohaliku kaupluse personal pidevalt muutus. Aga siis saime aru, milles asi. Kolmeks kuuks võetakse inimene tööle, siis lastakse ta lahti ja saab töötu abiraha. Võetakse teised, ja nii käib see kogu aeg, roteerub. Leitakse selliseid nippe. Antakse näiteks 15 000 eurot äri alustamiseks. Mingi pood alustab tegevust, peab pool aastat või aasta vastu ja siis võib pankrotti minna. Sai raha kätte, elas selle maha ja pani poe kinni.

Hispaania on hästi sotsiaalne ühiskond. Poodides varusid organisatsioonid toitu, inimesed hoolisid üksteisest. See mulle väga meeldis. Lisaks heale kliimale oli ka hea õhkkond.
Soome pensionärid kolivad sinna juba ammu, kuid Eestist siiski väga paljud ei lähe.

Seal elab tegelikult pensionäripaar kahekesi ära. Ühe pension läheb üüriks, teise pensioni eest elavad mõlemad lahedalt ära. Meie elasime naisega minu pensioni eest täiesti ära, sai veinigi juua ja ei olnud mingit probleemi. Jäi raha üle hädavajalike tarvete jaoks.
Mis tööd te Eestis teeksite, kui tööle võetaks?

Ma olen pensionär, mis mul enam. Aga käin aeg-ajalt abiks ühel sõbral, kes on pottsepp. Midagi peab ju tegema, päris koju istuma ei taha ka jääda.
Kohalikud valimised tulevad ja teie elate Jüris. Kandideerite ka?

Ma elan seal, aga võib-olla registreerin end Tallinna sisse. Kunagi ei tea, mis toimub. Eelmisteks Riigikogu valimisteks taheti mind kandideerima rääkida, kuid ütlesin ära. Aga võib-olla nüüd jään nõusse.

Allikas: http://digileht.maaleht.delfi.ee/uudised/tiit-madisson-praeguse-voimu-teod-mulle-ei-sobi?id=76114247&products=ml