RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 13. november 2016

Urmas Espenberg: Kriitilise pilguga koolide ühiskonnaõpetuse õpikutest

Hakatuseks tuleb kohe öelda, et suuremalt jaolt on põhikooli ja gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpikud igati asjalikud. Leidub peatükke, kus ühiskondlikke nähtusi või süsteeme käsitletakse objektiivselt, ilma päevselge ideoloogilise sekkumiseta. Ent niipea kui mängu tulevad ideoloogilised huvid, algab hämamine. Selliste õpikute tekstide lugejast üritatakse vormida kuulekas turuglobalismi tööriist ning liberalistliku ideoloogia kandja, kes on loobunud rahvuslikest ja väärtuspõhistest aadetest. Teisisõnu, haridusprodukt, kellega on valitseval neoliberaalsel klikil kerge oma huvides manipuleerida.

Eestlane kui maailma pooltald

On arvatud, et orjameelsus on meie rahva iseloomulikke jooni ja sinna pole midagi parata. 600 aastat saksa teoorjust, neist 200 viimast aastat koos Vene tsarismi viljastava mõjuga, ning kõige krooniks veel jube nõukogude aeg. Ime, et me üldse oma iseseisvuse ja riigi tagasi saime, aga näe saime. Ent selle asemel, et meie iseolemist tiivustada ja julgustada, tõtatakse ühiskonnaõpetuse õpikutes seda hoogsalt maha kraapima.
Tõnis Saartsi ja Liana Roosmaa „Ühiskonnaõpetuse õpik gümnaasiumidele“ (edaspidi ÜÕÕG), I osa lk. 129 kirjutatakse üsna otse: „Riigid on pidanud loovutama osa oma suveräänsusest rahvusvahelistele toimijatele – Euroopas ennekõike Euroopa Liidule. Niisiis pole rahvusriigid enam kaugeltki nüüdisaegse poliitika põhitoimijateks, vaid suur on kõikvõimalike rahvusvaheliste organisatsioonide ja regionaalsete ühenduste mõju (nt NATO, IMF, WTO, EL).“ Edasi jõutakse tõdemusele, et see on meie endi kätetöö. „Riigid pole osa oma suveräänsust loovutanud mitte ähvarduste mõjul, vaid vabatahtlikult. Tänapäeval on paljud olulised küsimuse muutunud piirideüleseks.“ Seda väidet täiendab peatükk üleilmastumisest (ÜÕÕG II osa lk.138-143), milles ei nähta peale positiivse paratamatuse ühtegi negatiivset külge.
Lahti kirjutamata jäetakse aga, kes need meie uued „peremehed“ ikkagi on. Vastame siis siin: need on transnatsionaalsed hargmaised korporatsioonid, Lääne suurpangad, suurärimehed ja poliitiline eliit Washingtonis ning Brüsselis. Ja neid toetav Hollywoodi massikultuur, koos burgerite, popkorni ja virtuaalmängudega, kõike seda õilistamas peavoolumeedia. Just nemad tegelevadki hoolega uue ideoloogia – neoliberalismi – levitamisega, mis surutakse sisse ka haridusprogrammidesse. Euroopas on see kõik kaunistatud mõjuvõimsa sotsiaaldemokraatliku retoorikaga, ikka selleks, et asi paistaks ilusam ja üllam.

Turumajandus ja ühiskonna kihistumine

Õpikus tehakse kiiresti selgeks, et maailm ei olegi elamiseks meeldiv paik ja siin toimib karm turumajandus, mis jaotab ühiskonna eliidiks ja massiks, kõrg-, kesk- ja alamklassiks, rikasteks ja üha arvukamateks vaesteks. Kokkuvõtlikult tõdetakse, et Eesti sarnaneb oma sotsiaalse kihistumise määralt kõige enam nii teiste Ida- Euroopa riikide, kui ka Lõuna–Euroopa riikidega ning USA ja Suurbritanniaga.
Edasi jõutakse termini ’heaoluriik’ juurde, mille näitlikustamiseks kasutatakse Põhjamaid (sotsiaaldemokraatlik võrdsuslik heaoluühiskond). Kuid jällegi, ilmselt on selles süüdi ka õpikute kiire vananemine, ei räägita sõnagi sellest, et migratsioonimasside meeletu surve all on heaoluriikide ümberjaotatavad sotsiaalabi eelarved kokku kuivamas ja niigi kõrge maksukoormusega riikides nagu Rootsi, Taani või Norra ei suuda töötajad enam nii suurt hulka inimesi üleval pidada. Tõsi, ära on toodud erinevad heaoluriigi mudelid, kus mainitakse, et sotsiaaldemokraatliku mudeli kõrval on veel konservatiivne ja liberaalne mudel, kus heaolu tekitamisel on ka inimesel endal kanda roll ja vastutus ning kus hoolitsetakse kõige väetimate, vanurite ja laste eest.
Õpik paneb ka südamele, et vaatamata oma rahva kehvale olukorrale tuleb olla kõigiti tolerantne kunagi rõhutud araabia ja aafrika rahvaste suhtes. Tuleb mõista nende kehva elu ja kui neil on kodusõjad, tuleb neid usinalt Euroopasse vastu võtta. Valge eurooplane on süüdi koloniaalkuritegudes ning selles peab kaasvastutaja olema ka euroliitu astunud eestlane. Nüüd peame ju jagama kõike, ka koloniaalpärandit! Seega peame olema sama tänulikud ja õnnistatud migrantide sissevoolu eest nagu on Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Holland, Belgia ning teised.
Seepärast räägivadki õpikud palju multikultuursusest ja multikultuursetest riikidest ja ühiskondadest. Ka Eesti olevat üks sellistest. Vundament multikultuursusele laoti juba nõukogude ajal ja nüüd lisandub sellele kolmanda maailma rahvas. Rahvusriike aga peetakse õpiku järgi möödaniku produktideks.

Õpiku autorite sellise hinnanguga ei saa nõustuda. Nii Euroopas kui ka USAs tõstavad pead rahvuslikud liikumised. Rahvusriik ehk moodsa nuriterminiga asendatud geograafiline identiteet oli, on ja jääb inimeste identiteedi üheks olulisemaks nurgakiviks. Alles selle järel tulevad varanduslikud ja muud sotsiaalsed identiteedid nagu usk, kultuur või seksuaalsus.
Silma hakkas ka see, et õpikutes on ületähtsustatud soolisi ja seksuaalseid identiteete. ÜÕÕG II osa lk.133 kirjutatakse: „Näiteks tunnevad Eestist ja Rootsist pärit geinoored Stockholmi geiparaadil omavahel rohkem kokkukuuluvust kui oma kodukoha elanikega.“ See on ilmne liialdus, sest pole tõestatud, et seksuaalne identiteet oleks tugevam kui rahvuslik.
Õpikutes torkab silma Euroopa riikide, sh ka Eesti, kujutamine abitute ja saamatute riikide või riikide kogumina. Küll räägitakse ühiskonna vananemisest, küll tööjõu nappusest, mida ei saavat kuidagi ületada, sest need on kaelas kui veskikivi ja paratamatud. Ja lahendust neile probleemidele nähakse ikka ainult selles, et sisse tuleb tuua võimalikult palju võõrtööjõudu kolmanda maailma riikidest. (ÜÕÕG I osa lk.125).
Sellega õigustatakse massimigratsiooni Euroopasse, kuigi mokaotsast mööndakse, et see võib kaasa tuua ka mõningaid probleeme. Tahtlikult või tahmatult (vahet pole) unustatakse, et nende inimeste vastuvõtule ja integratsioonile kulutatavad hiigelsummad ületavad kõikide teiste plaanide ja abinõude summad, mille abil saaks ju antud küsimusi lahendada (oma kaasmaalaste sündivuse kasv, põliselanike tagasimeelitamine teistest riikidest, automaatika, IT-lahendused ja robootika tootmises ning teeninduses, jne). Samuti viib selline olukord ühiskonnad olulisse konfliktiseisundisse, võimalik et isegi kodusõdadeni, sest põlisrahvad on end oma kodus ohustatuna tundes sunnitud lõpuks siiski end kaitsma (enesealalhoiuinstinkt).Viimast asjaolu pole õpikute autorid oluliseks pidanud, kuid nende õigustuseks võib öelda, et massimigratsiooni rünne ja kriis Euroopas sai alguse 2015. aastal, seega õpikute koostamisest tunduvalt hiljem. Nüüd aga saaks ja peaks lisama õpikutesse paljusid asju uue vaatevinkli alt, kui selleks vaid soovi jaguks.

Vabadused, väärtused ja inimõigused

Õpikud on praktilist laadi ja ei anna õpilastele üldistusvõimelist pilti ühiskonna toimimise kohta. See on osalt arusaadav, sest inimeste mõtlemine pole noores eas veel välja kujunenud ja praktilised teadmised ühiskonna toimimisest kuluvad mõistagi ära. Aga et filosoofiat pakutakse gümnaasiumides vaid valikainena, peaks ometigi püüdma kõnelda ühiskonnast ka veidi suurema üldistusastmega, abstraktsemalt ja laiemalt, kui seda on tehtud. Seda eeskätt selleks, et arendada inimeste mõtlemist ja nende arusaama ühiskonnast kui keerukast mehhanismist. Ühiskonna mõiste ise on nii põhikooli kui ka gümnaasiumide õpikutes lahti seletatud primitiivselt. Kokku on pandud üksteisega mittehaakuvad kategooriad (näiteks Anu Tootsi „Sootsiumis“ lk.5 jaotatakse ühiskond Riigiks ja valitsemiseks, Majanduseks, Kodanikuühiskonnaks ja Eraeluks). Ühiskondlik teadvus ja selle klassikalised vormid nagu teadus, kunst, moraal, religioon, filosoofia on jäetud sootuks mainimata, riivamisi räägitakse kultuurist, kuid mitte selle tagasimõjust ühiskonnale ja majandusele. Ka isiksuse kui ühiskonna tähtsaima kategooria käsitlus jääb puudulikuks.

See-eest pööratakse suurt tähelepanu erinevatele identiteetidele, vabadustele, väärtustele ja inimõigustele, kusjuures viimaseid peetakse eriti tähtsateks. Eesti on alla kirjutanud kõikidele inimõiguste alastele rahvusvahelistele konventsioonidele ja lepingutele, mis sunnib meid mõnikord tegema asju, mis pole Eesti julgeolekule ja kestmisel sugugi head, näiteks ajale jalgu jäänud Genfi pagulaste Konventsioon jt lepingud, ning nüüd on rahva demokraatlikku otsustusõigust selles osas maksma panna väga keeruline. Ungari ja Slovakkia on näiteks sunnitud kvoodipagulastest pääsemiseks kasutama referendumit, sest liikmesriigi ühe valitsuse keeldumine ei oma rahvusvahelist kaalu. Eestiski üritavad sama teha nii Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kui isegi Keskerakond, kuid rahvahääletusi migratsioonikvootide osas blokeeritakse valitsuste poolt. Kui Eesti kuulaks ÜRO, USA ja vanade Lääneriikide kõiki nõudmisi pagulaste vastuvõtu osas, kaoks meie riik maa pealt kiiremini, kui me arvata oskame. Sellele võimalusele vananenud õpikud paraku ei osunda.
On ära mainitud eneseväljenduslike väärtuste tugevnemine ja individuaalsete identiteetide teke. Inimesed soovivad oma eluvalikutes suuremat vabadust, eeldavad ühiskonnalt aina enam sallivust ja nõuavad suuremat võimalust osaleda poliitikas. „Lisaks muretsetakse vähemuste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse pärast ja pööratakse enam tähelepanu ülemaailmsetele keskkonnaprobleemidele.“ (ÜÕÕG I osa lk.128). Samas möönab õpik, et see on omane pigem Lääne-Euroopale ja vähem omane ellujäämismurede käes vaevalevale Ida-Euroopale.
Isiksuse rolli esile kerkimine ühiskonnas eristab Lääne kultuuri ka afro-araabia hõimukultuurist ja islami kogukonna umma õpetusest. Üksikindiviidile ja isiksuse õigustele toetuv Lääne tsivilisatsioon põrkub siin kogukonna huvidele allutatud sissetulijate traditsioonidega, kelle kollektiivne ühisvaim murrab varem või hiljem kõik teele sattuvad isiksused, ükskõik kui rikkad või mitmekesised nad on. Indiviid ei suuda ühtsele moslemikogukonnale vastu seista. Sestap on Läänes, ja ka meil, tarvis edendada kollektiivseid väärtusi ja ühistegevust – majanduses, riigikaitses, kodanikualgatuse tasandil. Totaalne individualism viib varem või hiljem tagasilangusesse ka väga kõrge arengutasemega ühiskonnad. Sellest ohust õpikud vaikivad.

Õpikute autorite sümpaatia kuulub kahtlemata neoliberalistlikule individualismile ja piiramatutele vabadustele. Kas need vabadused ka päriselt eksisteerivad, on küsimus omaette. Mõistete ’vabadus’ ja ’vabad valikud’ taga ei nähta paraku sadu ikestavaid kütkeid nagu raha, kaubad, meelemürgid, seks jne, mis teevad inimesest paljudes riikides kaasaegse võlaorja.
Muidugi pakub kaasaegne ühiskond veel teisigi võimalusi peale eduka karjääri, töö ja raha ning varanduse kokku ajamise. Elus saab kaasa rääkida paljude asjade kaudu: kultuuri nautimise, poliitikas kaasalöömise, usulise tegevuse, isamaa teenimise, sportimise, õnneliku armastuse ja abielu, laste arendamise ja veel paljude muude asjade kaudu, kuid sellest ei räägita õpikutes sõnagi. Tundub, et harmooniliselt arenenud inimese mõte ei sobi turuglobalismiga kokku ja siin on inimene enamasti lihtsalt kaubalis-rahaliste suhete mutter.
Kahepalgelisust inimõiguste vallas rõhutab aga see, et hoolides koloniaalrahvaste või homode inimõigustest ei omata mingit kaastunnet oma eesti inimeste suhtes, olgu siis tegu invaliidide, noorte perede, pensionäride või vaestega. Ikka tuleb eeskätt muretseda aafriklaste viljasaagi pärast või homoabielude õnne eest, muidu oleme ksenofoobid ja rassistid. Oma inimesed jätab riik tihti enda muredega üksi. Sada tuhat kodumaalt lahkunut ei ole samuti kõneaine, see näib olevat loomulik turuglobalismi tagajärg ja isikute vaba liikumise garant.
Riivamisi on mainitud, et väärtused on ka töökus ja haritus – see pole iseenesest ju sugugi paha. Ent hoopis käsitlemata on jäänud inimühiskonna klassikalised püsiväärtused nagu perekond, au, moraal, esteetika, armastus (see on ilmselt asendatud sallivusega!), patriotism, emakeel, isamaa, jne.
Seega küsin retooriliselt: väärtused, aga millised? õigused, aga kellele? Rõhutud on küll rassilisele ja soolise võrdsusele, küll keskkonnakaitsele, aga tihti jääbki mulje, nagu mõeldaks konnadele rohkem kui inimestele.

Poliitiliste ideoloogiate primitiivne käsitlus

Õpikute üks tugevaimaid osi on demokraatlike riikide poliitilise süsteemi kirjeldus, mis on tehtud õpilastele üsna hästi mõistetavaks, lisamata liigset subjektiivsust. Samas jäävad siinsed ideoloogiakäsitlused kaunis puudulikeks.
Kui liberalismi ja sotsialismi on määratletud veidigi põhjalikumalt, siis konservatism on saanud lühikese definitsiooni: ideoloogia, mis austab traditsioone ja tahab tugevat riiki. (ÜÕÕG I osa lk.136). Seevastu saavad tähelepanu kõikvõimalikud kõrvalvoolud nagu feminism ja rohelised.
Rahvuslus on taandatud üsna tähtsusetuks möödanikuvooluks ja omajagu tähelepanu saab ka äärmuslus, ikka see parempoolne, justkui vasakpoolset poleks olemaski. Samas on vasakäärmuslased märksa innukamad ja Lõuna–Euroopas üsna mõjukad. Tuntud paremäärmuslikest parteidest tuuakse esile Austria Vabaduspartei, Rahvusrinne Prantsusmaal, Põlissoomlaste Partei Soomes, Vlaams Belang Belgias ja Kuldne Koidik Kreekas. Samas teame, et mitmed neist erakondadest on praeguseks kas juba valitsuses või rahva enamuse hulgas hinnatud ning nende nimetamine äärmuslasteks on vasakpoolsete demagoogia.

Miks ühiskonnaõpetuse õpikutest nii pikalt üldse kirjutada? Aga seepärast, et kooliõpikud kujundavad peale kasvava põlvkonna meelsuse. Ühiskonna asi on hoolitseda, et noortes ei kultiveeritaks rahvuslikku alaväärsustunnet ja ideoloogiliselt kallutatud meelelaadi. Aeg uute ja paremate õpikute järele on käes.

Kasutatud kirjandus:
Anu Toots „Sootsium“ 9.klassi ühiskonnaõpetuse õpik (Koolibri 2013)
Tõnis Saarts, Liana Roosmaa, Maris Lauri, Heiko Pääbo, Rene Värk kaheosaline „Ühiskonnaõpetuse õpik gümnaasiumile“ (Maurus 2014)

Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/urmas-espenberg-kriitilise-pilguga-koolide-uhiskonnaopetuse-opikutest/
 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP