RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 4. november 2016

Toomas Haug. Ideoloogiline sõda. Hetkeseis.

Muutusi ideoloogilises sõjas on huvitav jälgida. Kui Euroopa rahvuslikud ja Euroskeptilised parteid olid väikese toetajaskonnaga, siis käsitleti neid nn. peavoolu poliitikas märksõnade „paremäärmuslus“ all, pluss mitmesugused konnotatsioonid natsidega. Nüüd, kui nende parteide toetus on kasvanud märgatavalt suuremaks, on võetud kasutusele silt „populism“. Iga mõtlev inimene saab aru, et 10–20% elanikkonnast äärmuslasteks tituleerida läheb natuke keeruliseks. Äär ei saa ju olla ülearu lai. Populism on kraad lahjem ja laialivalguvam määratlus, aga ka sellel on põhimõtteliselt samasugune diskvalifitseeriv tähendus. See märgistab midagi nii ehk teisiti alaväärtuslikku ja labast, mis ei küündi aktsepteeritud tasemele. Viiendikku elanikkonnast äärmuslasteks tituleerida on riskantne, aga rumalateks võib neid nimetada küll. Sest jah, eks (poliitiliselt) rumalad inimesed on ju ikka olemas olnud, ja kes siis teab nende täpset määra.

Eesti on selle arengu kiiresti läbi teinud ja praegu olemegi niisuguses faasis. Möödunud aasta märtsis saime Riigikokku „paremäärmusliku“ partei esinduse. Tuletagem meelde: kui peavooluväline EKRE tuli pärast valimisi poliitikapilti, siis kaunistati ta juba järgmisel päeval ootuspäraselt natsisildiga. Nüüd on erakonnal kuni 15% toetajaid ja süümekamad liberaalid justkui mõistavad, et sellise hulga natsistamine ja äärmustamine läheks üle usutavuse piiri. Isegi kurikuulsas tõrvikurongkäigus osaleb juba liiga palju inimesi igast vanuserühmast, et neid natsidena möödaminnes üle parda heita. Rahvusluse vastases ideoloogiasõjas on seepärast nüüd ka meil aktiivselt kasutusse võetud populism, rõhuasetusega rumalusel, sest, nagu öeldud, (poliitiliselt) rumalaid inimesi ja neid manipuleerivaid poliitikuid võib igas riigis vabalt ette kujutada. Pole ime, kui meediafrondilt tuleb hirmuäratavaid fantaasiaid selle kohta, mida niisugused rahvuslased kavatsevad ette võtta, kui nad võimule pääsevad. Esimesest, „natsikaevikust“ mõnevõrra taganenud peavooluvägi on võtnud sisse tugeva positsiooni teisel kaitseliinil, populismi kindlusrajatises. Ilmselt tundub paljudele uue Euroopa ehitajatele, et siit neid minevikust jälitav vastane enam edasi ei pääse, kontrarünnakud toimivad ja sõjategevust on võimalik hoida talutavates piirides. Eks hiljem paistab, mis tulevik toob.

Aga võimalikust tulevikust ja selle ideoloogilise sõja järgmisest etapist olemegi vahepeal natuke aimu saanud. Austria presidendivalimistel kogus „populistliku“ partei kandidaat ligi 50%  hääli. Tundub, et kindlusrajatisse on sellega löödud esimesed mõrad. Ja see toob ilmselt kaasa ka teatud muutusi sõjapidamistaktikas. On nimelt tekkinud olukord, kus rumalaks tuleks hakata pidama juba poolt riigi elanikkonnast. Ja see ei ole enam kerge, kuigi automaatreaktsioonina on ka seda  tehtud, viidates valijaskonna vaimsele piiratusele jms.  (Meie kogemuses on olukord ehk pisut võrreldav sellega, kuidas algul Hirvepargis kogunenud väike rühm harimatuid, kurjasid ja äärmuslikke inimesi moondus ühel päeval terveks lauluväljakutäieks rahvaks, kes – oo õudust – rääkis sama juttu.)
Ometi on raske uskuda, et peavooluline establishment tahaks (või üldse saakski) juhtida riiki, mille iga teine elanik on tema enda teooria seisukohalt loll (st populismi ohver). Lisaks ollakse liikumas demokraatia vaatenurgast absurdsesse paradoksi, kus partei populaarsus on pöördvõrdeline tema usaldusväärsusega. (Sellesse Maelstrõmi on meil laskunud IRL, kes püüab sisendada, et just väike toetus tähistabki suurt tööd. Tõepoolest, neljaprotsendilise toetusega erakonda ei hakka keegi naljalt süüdistama populismis, selles mõttes ollakse võidumehed.) Ühesõnaga, tuleb teha mööndusi. Ja seepärast oleme kuulnud Austria valitsuselt, kes Reutersi vaatleja sõnul oli valimistulemustest „rabatud“, uusi häälekõlasid. Olevat vaja hakata tõsiselt tegelema inimeste hirmudega. Olevat vaja anda inimestele tagasi turvatunne. Kultuurilise identiteedi kindlus. Rakendada koguni sellekohast poliitikat. Ja isegi üle noatera valitud vasakpresident ei alustanud oma ametiaega rahva hurjutamisega, mis olnuks ootuspärane mõnes teises riigis, vaid kõneles midagi rahva ühendamisest.

Arvan, et ka Eestis võiks mõnigi langustrendiga heitlev erakond rahva sügavamate muredega avameelselt tegelda – võiksin ennustada sellele erakonnale edu. Poole suuga asjaajamise, segaste suurideede väljapakkumise ja kahel toolil istumise palk ei ole tingimata väga magus – kui mõelda kas või IRL-i heitlikule käekäigule. Aga mis parata, kui Brüsseli-hirmus ei söandata rahvuslikke muresid isegi kõva häälega välja öelda. Julgem ja õilsam on püsida kindlusrajatises ja anda tuld „populismi“ pihta.
Sõda jätkub ja rindekorrespondentidel on edaspidigi tööd.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP