Nukravõitu juubel ...
Eesti riik tervikuna on möödunud saja aasta jooksul mitu korda kaotanud tungi iseseisvuse järele ja selle lausa allaheitlikult ära kinkinud. Õiguslikult olime iseseisvad 1918-1940 ja 1991-2004.
Õnneks on täna alles inimesi, kes oma isade-emade maad kalliks peavad ja üha tugevamini on kestnud nendes salajane lootus, et hoolimata meile võõra ja vaenuliku Euroopa Liidu riikide-rahvaste vägivallavalitsusest veel kord ja õige ruttu Eestis aeg tuleb, mil „Kalev ikkagi jõuab koju surivoodil lamavat eestlust päästma”.
Nüüd on see aeg käes.
Ennekuulmata rahvaste heitlus alateadvuslikuks enesekaitseks on Euroopa Liidu pehastanud alustugesid purustama asunud. Üle Euroopa laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid ja rahvusi, kes Euroopa Liidu piirides asuvad. Aafrikast ja Aasiast on aastakümnete jooksul Euroopasse tulnud miljonid nn. pagulased ja iga päev saabuvad-maabuvad üha uued parema elu jahtijate õiguskuulmatud hordid, et Euroopa Liidu heaolust omale osa nõuda.
Sel saatuslikul tunnil on üks eesti patrioot kui maa ja rahva seaduslik esindaja, „rahvavalitsuse” alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega konsulteerimata, toetudes rahvuste enesemääramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti rahva saatuse määramisel järgmisi otsustavaid samme astuda:
Eestimaa tema ajaloolistes piirides, 1920.a. Tartu Rahulepingut aluseks võttes, loetakse Euroopa Liidust välja astunuks ja kuulutatakse tänasest peale uuesti iseseisvaks vabariigiks.
Kutsun kokku tuntud-tunnustatud-kõrgeltharitud vanade ja väärikate eesti patriootide koostöökogu, kes valib-määrab Eestimaa Päästmise Komitee, kelle esindajad üleminekuperioodil saavad olema ainsaks ja erakorraliseks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks kohtadel, kes korraldab uue Riigikogu (ehk rahvale alluva Rahvakogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub) valimised, selgitab kolme kuu jooksul välja endised ja praegused suuremad riigivargad ja-reeturid ning karistab karmilt.
Uus Riigikogu oma tegevuses peab hakkama järgmiste juhtmõtete järele käima:
Eesti kaitsevägi korraldatakse ümber, ta ei tohi alluda ühelegi ametile ega ametnikule, vaid peab teenima rahvast.
Elukorralduse alused tuleb rahval hääletada otse, piirkondade ja valdkondade kaudu. Kui rahvas otsustab, siis valitsus peab seda otsust täitma ega saa seda moonutada "esindajate" kaudu. Pärast rahvahääletusi elukorralduse aluste üle tuleb koostada uus Põhiseadus. Aluseks praegune preambul.
Kõigi naabririikide ja rahvaste suhtes tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada ja loodab ühtlasi kindlasti, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.
Vabariigi piirides elavatele rahvuslikele vähemustele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.
Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa jälle vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu taas ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kodumaa teistkordse ülesehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisev demokraatlik Eesti vabariik!
Elagu rahvaste rahu!
Kambjas, 23. veebruaril 2018.a.
Manifesti koostas: Eesti Vabariigi parteitu pensionärist patrioot Heiki Kortspärn.
P.S.
Täna, 100-aastat tagasi, 23. veebruaril 1918, kell 20.00, toimus Pärnus Endla teatri rõdult Manifesti esimene avalik ettelugemine Maapäeva pärnakast saadiku Hugo Kuusneri poolt linnakodanikele ja Eesti pataljoni sõduritele.
Täna, 23. veebruaril 2018.a. kell 20.00 lugesin Manifesti nr.2 ette oma kodutalu nurmel asuva vabadussõjalastele püstitatud mälestusmärgi juures. Üksinda ja usku kaotades … vox clamantis in deserto.
_______________
Kaaskiri Manifesti nr.2 juurde:
Head kamraadid! Täna, 100 aastat tagasi, 23. veebruaril 1918.a., kell kaheksa õhtul, toimus Pärnus Endla teatri rõdult Manifesti esimene avalik ettelugemine linnakodanikele ja Eesti pataljoni sõduritele Maapäeva pärnakast saadiku Hugo Kuusneri poolt. Täna, 23. veebruaril 2018.a. kell kaheksa õhtul pidi toimuma Tallinnas Nõmme Raadios Margus Lepa esituses Manifesti nr.2 esimene avalik ettelugemine eesti rahvale. Viimasel hetkel Lepa loobus ja teatas täna kell 14.31 meili teel:”Kell 8 õhtul on inimestel muudki teha kui raadiot kuulata”.
Koputasin Marguse südametunnistusele ja ütlesin, et veel pole hilja üritust päästa. Margus valis vaikimise tee. Argpüksluse ja alatuse vahel on õhkõrn piir. Sain eluõhtul järjekordse õpetliku kogemuse … Viimases hädas sõitsin Krista tallu endapüstitatud mälestusmärgi juurde ja lugesin kell 20.00 Manifesti nr.2 ikkagi ette. Kellele? Ju vist iseendale… ja vabadussõjalaste hingedele. Sai natuke kergem … Õige natuke. … Tean-tunnetan nukralt, et ma pole Hugo Kuusner ega Riigikogu liige, isegi enam mitte Kambja vallavolikogu liige. Olen tavaline tänastele riigivalitsejatele risuks jalus olev üks sadadest tuhandetest pensionäridest, kes kõik elavad paremini, kui mina. Kes elavad paremini, kui eestlased iial elanud on ... Nii väidavad meie valitsejad. Kas pimedusega löödud vanurite vägi väärib täna paremat? Ei vääri! Kas tõesti olen minagi rumal, et hästi elavaid ja enesega rahulolevaid aidata püüan?
Minu seljatagust ei olnud täna kindlustamas Päästekomiteed ja Asutavat Kogu, ei olnud Eesti Polku koos patriootlike koolinoorte, relvade ja lahingumoonaga, ei olnud juristide-ärimeeste-kultuuritegelaste “armeed”, nagu oli Hugo Kuusneri selja taga100 aastat tagasi. Isegi Vanemuise teatri rõdu jäi mulle kättesaamatuks. Konsulteerisin erinevatel aastatel erinevate (ca 30 patriooti) kamraadidega, et aitab molutamisest ja “teeme õige midagi ära! Kasvõi natukenegi!” Lõpuks hüppasid kõik must eemale. Justkui olnuksin katkutõbine. Et ega ikka pole mõtet jamada jne. Ja ometi ma ei kutsunud veel relvi haarama ega võimu kukutama. Kuid … … 100 aastat tagasi taheti luua oma riiki ja ka täna tahtsin ma luua (taastada, tagasi pöörata jne.) oma riiki. Sisuliselt korraldada rahumeelset riigipööret. Kasvõi vaimusilmaski. Olin jäänud täiesti üksi. Aga säärase saatusega leppida ei tahtnud. Nii tuligi idee korraldada “Manifest nr.2” ja viia see läbi võimalikult täpsel ajaloolisel tasemel. Kellaajad, kõne tekst läbi põimitud 100-aasta tagusega, tänapäevased nõudmised ja hädalisemad lahendusteed. Mis see siis tegelikult oli? Tegelikult oli see torm veeklaasis. Mõni kriitik taob vastu rindu ja karjub, et näete, ajalugu kordaski ennast farsina. On temalgi õigus. Suure avansina lootsin(loodan) tõmmata mingi koguse patriootide, lihtrahva ja isegi haritlaste tähelepanu. Ehk hakkavad rohkem mõtlema? Naiivne, nagu ma olen … Miks ma just teid välja valisin? Tahate ausalt? Olgu siis pealegi: teie, minu poolt välja valitud, tundute mulle kuidagi lähedastena. Teie teod, väljaütlemised, hoiakud, arusaamad ja kinderstubed on minus tekitanud mõningast uudishimu ja nii olengi viimasel ajal enda üllitisi (kasvõi avalikud kirjad meie presidendile) esimesena teiega jaganud. Ja vastukajad on reeglina olnud kahesed: kas pooldavad või sundviisakad. Eriti sel juhul, kui minuga mõnes asjas nõus ei oldud. Täiesti normaalne ju!? Samas olen piisavalt elu näinud ja kõrvetada saanud, et suhteliselt hõlpsasti üle elada kõikvõimalikud poriloopimised ja mõnitused. Siinkohal meenub mulle üks ütlemine, et “sadas nii kõvasti, et kõik sead said puhtaks ja inimesed poriseks”. Kus siin seosed on ja kas neid üldse on, - ei tea! Lasen lihtsalt mõttel rännata …
Konsulteerisin eelnevalt ühe kamraadist juristiga ja samasuguse poliitikuga. Mõlemad kinnitasid erinevatel aegadel justkui kooris: “Sa teed ennast vanas eas naerualuseks!” Aga idee olevat hää!? Et polevat üldsegi vahet, kas manifesti teeb üks inimene või 50 või 500. Ja ette loeb selle manifesti ikka üks inimene korraga. Tähtis olevat see, mis saab pärast ettelugemist. Kas ja kuipalju jõudu ja mõistust jagub, et saavutatud võimu hoida ja kindlustada!? Kui võidus kindlad ei olda, polevat tõepoolest mõtet jamada. Andke, kamraadid, mulle andeks, et ma siiski “jamasin” … Lihtsalt ei saanud ega tahtnudki teisiti. Ja väike uba pidi asjal ikka olema. See on pretsedendi loomine. Kõik on kokku pandud ja maha hõigatud täisesti tsiviliseeritud ja üleilmselt arusaadaval tasemel. Ja siin on juristidel edaspidi küllalt, millest veelgi hullemas olukorras kinni hakata. Põhimõtteliselt sinnamaani, et “vupsti”,- ongi Euroopa Liidust välja astutud ja järjekordne Eesti Vabariik moodustatud. Või vana taastatud. Kui ei oleks seda manifesti, poleks ka kõige võimekamatel paragrahviväänajatel midagi olulist Eesti kasuks kokku panna… Vaat, kui ilus unistadagi ….
… Manifestist nr. 2 on juttu ka minu uues raamatus (milles on kokku 320 lk.): Eestivaba riik-100. ÄREVAD MÕTTED EESTLUSE SURIVOODIL Raamatus on muudki huvitavat ja lausa plahvatuslikku. Head lugemist! Raamatuesitlus Tartus kolmapäeval, 28.02.18. kell 18.00 EKRE kontoris Lai tn. 6 Tallinnas ehk kunagi märtsis. Lugu raamatu tagakaanelt:
Mure. Poliitikud A ja B Riigikogu puhveti kohvilauas. A: “Sa näed viimasel ajal kuidagi Kaaskiri Manifesti nr.2 juurde:
Head kamraadid! Täna, 100 aastat tagasi, 23. veebruaril 1918.a., kell kaheksa õhtul, toimus Pärnus Endla teatri rõdult Manifesti esimene avalik ettelugemine linnakodanikele ja Eesti pataljoni sõduritele Maapäeva pärnakast saadiku Hugo Kuusneri poolt. Täna, 23. veebruaril 2018.a. kell kaheksa õhtul pidi toimuma Tallinnas Nõmme Raadios Margus Lepa esituses Manifesti nr.2 esimene avalik ettelugemine eesti rahvale. Viimasel hetkel Lepa loobus ja teatas täna kell 14.31 meili teel:”Kell 8 õhtul on inimestel muudki teha kui raadiot kuulata”.
Koputasin Marguse südametunnistusele ja ütlesin, et veel pole hilja üritust päästa. Margus valis vaikimise tee. Argpüksluse ja alatuse vahel on õhkõrn piir. Sain eluõhtul järjekordse õpetliku kogemuse … Viimases hädas sõitsin Krista tallu endapüstitatud mälestusmärgi juurde ja lugesin kell 20.00 Manifesti nr.2 ikkagi ette. Kellele? Ju vist iseendale… ja vabadussõjalaste hingedele. Sai natuke kergem … Õige natuke. … Tean-tunnetan nukralt, et ma pole Hugo Kuusner ega Riigikogu liige, isegi enam mitte Kambja vallavolikogu liige. Olen tavaline tänastele riigivalitsejatele risuks jalus olev üks sadadest tuhandetest pensionäridest, kes kõik elavad paremini, kui mina. Kes elavad paremini, kui eestlased iial elanud on ... Nii väidavad meie valitsejad. Kas pimedusega löödud vanurite vägi väärib täna paremat? Ei vääri! Kas tõesti olen minagi rumal, et hästi elavaid ja enesega rahulolevaid aidata püüan? Minu seljatagust ei olnud täna kindlustamas Päästekomiteed ja Asutavat Kogu, ei olnud Eesti Polku koos patriootlike koolinoorte, relvade ja lahingumoonaga, ei olnud juristide-ärimeeste-kultuuritegelaste “armeed”, nagu oli Hugo Kuusneri selja taga100 aastat tagasi. Isegi Vanemuise teatri rõdu jäi mulle kättesaamatuks. Konsulteerisin erinevatel aastatel erinevate (ca 30 patriooti) kamraadidega, et aitab molutamisest ja “teeme õige midagi ära! Kasvõi natukenegi!” Lõpuks hüppasid kõik must eemale. Justkui olnuksin katkutõbine. Et ega ikka pole mõtet jamada jne. Ja ometi ma ei kutsunud veel relvi haarama ega võimu kukutama. Kuid … … 100 aastat tagasi taheti luua oma riiki ja ka täna tahtsin ma luua (taastada, tagasi pöörata jne.) oma riiki. Sisuliselt korraldada rahumeelset riigipööret. Kasvõi vaimusilmaski. Olin jäänud täiesti üksi. Aga säärase saatusega leppida ei tahtnud. Nii tuligi idee korraldada “Manifest nr.2” ja viia see läbi võimalikult täpsel ajaloolisel tasemel. Kellaajad, kõne tekst läbi põimitud 100-aasta tagusega, tänapäevased nõudmised ja hädalisemad lahendusteed. Mis see siis tegelikult oli? Tegelikult oli see torm veeklaasis. Mõni kriitik taob vastu rindu ja karjub, et näete, ajalugu kordaski ennast farsina. On temalgi õigus. Suure avansina lootsin(loodan) tõmmata mingi koguse patriootide, lihtrahva ja isegi haritlaste tähelepanu. Ehk hakkavad rohkem mõtlema? Naiivne, nagu ma olen … Miks ma just teid välja valisin?
Tahate ausalt? Olgu siis pealegi: teie, minu poolt välja valitud, tundute mulle kuidagi lähedastena. Teie teod, väljaütlemised, hoiakud, arusaamad ja kinderstubed on minus tekitanud mõningast uudishimu ja nii olengi viimasel ajal enda üllitisi (kasvõi avalikud kirjad meie presidendile) esimesena teiega jaganud. Ja vastukajad on reeglina olnud kahesed: kas pooldavad või sundviisakad. Eriti sel juhul, kui minuga mõnes asjas nõus ei oldud. Täiesti normaalne ju!? Samas olen piisavalt elu näinud ja kõrvetada saanud, et suhteliselt hõlpsasti üle elada kõikvõimalikud poriloopimised ja mõnitused. Siinkohal meenub mulle üks ütlemine, et “sadas nii kõvasti, et kõik sead said puhtaks ja inimesed poriseks”. Kus siin seosed on ja kas neid üldse on, - ei tea! Lasen lihtsalt mõttel rännata … Konsulteerisin eelnevalt ühe kamraadist juristiga ja samasuguse poliitikuga. Mõlemad kinnitasid erinevatel aegadel justkui kooris: “Sa teed ennast vanas eas naerualuseks!” Aga idee olevat hää!? Et polevat üldsegi vahet, kas manifesti teeb üks inimene või 50 või 500. Ja ette loeb selle manifesti ikka üks inimene korraga. Tähtis olevat see, mis saab pärast ettelugemist. Kas ja kuipalju jõudu ja mõistust jagub, et saavutatud võimu hoida ja kindlustada!? Kui võidus kindlad ei olda, polevat tõepoolest mõtet jamada. Andke, kamraadid, mulle andeks, et ma siiski “jamasin” … Lihtsalt ei saanud ega tahtnudki teisiti. Ja väike uba pidi asjal ikka olema. See on pretsedendi loomine. Kõik on kokku pandud ja maha hõigatud täisesti tsiviliseeritud ja üleilmselt arusaadaval tasemel. Ja siin on juristidel edaspidi küllalt, millest veelgi hullemas olukorras kinni hakata. Põhimõtteliselt sinnamaani, et “vupsti”,- ongi Euroopa Liidust välja astutud ja järjekordne Eesti Vabariik moodustatud. Või vana taastatud. Kui ei oleks seda manifesti, poleks ka kõige võimekamatel paragrahviväänajatel midagi olulist Eesti kasuks kokku panna… Vaat, kui ilus unistadagi …. … Manifestist nr. 2 on juttu ka minu uues raamatus (milles on kokku 320 lk.): Eestivaba riik-100. ÄREVAD MÕTTED EESTLUSE SURIVOODIL Raamatus on muudki huvitavat ja lausa plahvatuslikku. Head lugemist! Raamatuesitlus Tartus kolmapäeval, 28.02.18. kell 18.00 EKRE kontoris Lai tn. 6 Tallinnas ehk kunagi märtsis. Lugu raamatu tagakaanelt:
Mure. Poliitikud A ja B Riigikogu puhveti kohvilauas. A: “Sa näed viimasel ajal kuidagi murelik välja. Kas tervisega on midagi halvasti?” B: “Olen terve ja tugev nagu härg!” A: “Kas perega on midagi halba juhtunud?” B: “Kõik on hästi. Naisega lahutasime. Sõbralikult. Andsin talle 25 miljonit eurot sulas ja keelasin tal seda avalikult laristada. Nüüd elan18-aastase eestlannast kaunitariga. Poeg lõpetas gümnaasiumi ja panin ta kaitseministeeriumisse kantsleri nõunikuks. Las õpib ametit. Mõne
aasta pärast sebin talle vajalike kõrgkoolide diplomid,- ja varsti ongi minister valmis. Tütre panin mehele siinse Rootsi panga ühele omanikule, ta sünnitas hiljuti poja, kuid tahab hirmasti tööle minna, et ise ausa tööga raha teenida. Sai äsja 20 aastat vanaks. Nõuab minult viie aasta pärast TÜ arstiteaduskonna diplomit. Temast saab tulevane sotsiaalminister või Tartu Ülikooli Kliinikumi peaarst või juhataja. Pole probleemi.” A: “Rahaga tuled ikka välja?” B: “ Mida sa, kurat, uurid? Oleme ju ühes paadis ja tead isegi, et rahamured on köki-möki. Mäletad, et ainuüksi energeetika pealt saime sinuga ju kumbki 10 miljonit eurot sulana diplomaadikohvris. Selle kohvri vahetasin tasapisi kullaks ja peitsin kindlatesse kohtadesse. Raha muudkui tuleb, kuid kulutamisega peab olema ettevaatlik. Eesti ühiskondlikus elus liikujana peame hoidma madalat profiili. Et oma rahva seas mitte vihkamist ja kadedust,- vaid hoopis kaastunnet või isegi poolehoidu tekitada.” A: “Kas sa Jõulutunneli saates lastehaigla vastsündinute aparaadi jaoks annetasid?” B: “Otse loomulikult! 5 eurot! Võinuksin isegi 25 annetada, aga need kuradi ajakirjanikud tuhnivad igal pool ja oleksid järeldanud, et elan laia elu …” A: “ Aga miks sa ikkagi kogu aeg nii mureliku või lausa kannataja näoga oled?” B: “ Mul on tõsine mure oma rahva pärast! Vaata, kui viletsasti eestlased elavad! Veerand rahvast sügavas vaesuses, pooled on ränkades pangavõlgades. Paljud lapsed nälgivad. Selle kõige nägemine teeb mulle tõsist muret ja laastab tervist. Ma ei suuda seda kõike enam siin, Eestis, pealt vaadata. Ostsin äsja vahendajate kaudu Monte Carlosse ühe väikese lossi ja lähen oma kaunitariga sinna elama. Ja Brüsselist pakuti mulle päris prestiižset ametit. Kuna ma Eestit üksinda päästa ei suuda, siis jälgin arenguid eemalt ja tunnen oma isade-emade maale ja rahvale südamest kaasa…” A: “Keegi Kortspärn tahab hakata meiesuguste üle omakohut mõistma!” B: “Ah tean teda küll. Muidu tubli ja tülikas vanamees. Ja kui aus olla, siis õigust räägib. Kuid on juba hilja: viimaste eestlastest patriootide-sauruste väljasuremine on lõpusirgel… Küllap me neile kunagi ja kuhugi lepituse märgiks ehk mälestustahvligi püsti paneme… kui on lootust, et meie erakonna reiting seetõttu mõne punkti võrra tõusta võiks …” 01.01.2018.
Head kamraadid! Kui vähegi võimalik (ja te seda õgeks peate!), siis paljundage ja levitage Manifesti nr. 2 endi sõprade-tuttavate ja kamraadide seas! Manifest nr. 2 pole mõeldud otsese riigipööramiskatsena. Kaugel sellest! Ta on mõeldud aja mahavõtmiseks, peatumiseks, taha- ja ettevaatamiseks, arutlemiseks-analüüsimiseks. Ja tuleb tõsiselt ja kiiresti valmistuda Manifestiks nr.3, mis alguses vägeva verbaalkosena lööks Eesti räpase poliitika Augeiase tallid puhtaks või lausa särama, (igal juhul ja tingimata) karistaks väga karmilt meie endiseid ja praeguseid riigivargaid ja –reetureid ning pööraks Eesti Vabariigi kõigepealt ellujäämise kursile.
Juba täna olnuks tegelikult (tõenäoliselt) õige aeg tegeleda eestluse surivoodilt päästmisega, kuid … ei olnud meil siin “revolutsioonilist situatsiooni” ja rahvas on suuremas osas pehmelt öeldes kottloll! Iga normaalne(?) eestlane löönuks käega ja sättinuks elu nagu muiste: tuule ja paremate olude suuna järgi. Aga ju ma siis pole normaalne, sest ma näen, et Vanajumala poolt meile antud armuaeg meeleparanduse jaoks ja targemaks saamise jaoks hakkab ümber saama… Head (vähesed valgustatud) kamraadid! Püüdke rumalaid eestlasi natukenegi targemaks teha! Ja kui siis ikka midagi ei muutu, saate kunagi, kui tuleb aeg, ise väärikamalt surra, kuna tegite kõik, mida suutsite ….
Minu uues raamatus on kirjas üks tõdemus (paljudest): … Andke mulle Gräzin, Estam, Kunnas, 300 isamaalist kaitseliitlast ja ma olen võimeline-suuteline 3-päevase ettevalmistusaja jooksul mõne tunniga praeguse Eesti valitsuse kukutama, riigikogulased koduaresti panema, riigivargaid ja – reetureid karmilt karistama ning ülemineku-perioodi juhid määrama. Hoopis keerulisem on uut võimu säilitada-kindlustada. Vaat seda ma tõenäoliselt ei suuda. Eriti veel siis, kui minu rahvas endistviisi tahab rumalaks jääda ega püüagi targemaks saada … Kui nii, siis mida kuradit ma oma rahvast hoolin?! … Mida Teie kostaksite? Ootan teilt tagasisidet. Kui vastate, siis vastake ainult minule, mitte “suurele ringile”, keda on siin sadakond ja kelledele ma korraga Manifestid saatsin …
Teist kõikidest lugu pidades Heiki Kortspärn 23.02.2018. kl.21.17 perega on midagi halba juhtunud?” B: “Kõik on hästi. Naisega lahutasime. Sõbralikult. Andsin talle 25 miljonit eurot sulas ja keelasin tal seda avalikult laristada. Nüüd elan18-aastase eestlannast kaunitariga. Poeg lõpetas gümnaasiumi ja panin ta kaitseministeeriumisse kantsleri nõunikuks. Las õpib ametit. Mõne
aasta pärast sebin talle vajalike kõrgkoolide diplomid,- ja varsti ongi minister valmis. Tütre panin mehele siinse Rootsi panga ühele omanikule, ta sünnitas hiljuti poja, kuid tahab hirmasti tööle minna, et ise ausa tööga raha teenida. Sai äsja 20 aastat vanaks. Nõuab minult viie aasta pärast TÜ arstiteaduskonna diplomit. Temast saab tulevane sotsiaalminister või Tartu Ülikooli Kliinikumi peaarst või juhataja. Pole probleemi.” A: “Rahaga tuled ikka välja?” B: “ Mida sa, kurat, uurid? Oleme ju ühes paadis ja tead isegi, et rahamured on köki-möki. Mäletad, et ainuüksi energeetika pealt saime sinuga ju kumbki 10 miljonit eurot sulana diplomaadikohvris. Selle kohvri vahetasin tasapisi kullaks ja peitsin kindlatesse kohtadesse. Raha muudkui tuleb, kuid kulutamisega peab olema ettevaatlik. Eesti ühiskondlikus elus liikujana peame hoidma madalat profiili. Et oma rahva seas mitte vihkamist ja kadedust,- vaid hoopis kaastunnet või isegi poolehoidu tekitada.” A: “Kas sa Jõulutunneli saates lastehaigla vastsündinute aparaadi jaoks annetasid?” B: “Otse loomulikult! 5 eurot! Võinuksin isegi 25 annetada, aga need kuradi ajakirjanikud tuhnivad igal pool ja oleksid järeldanud, et elan laia elu …” A: “ Aga miks sa ikkagi kogu aeg nii mureliku või lausa kannataja näoga oled?” B: “ Mul on tõsine mure oma rahva pärast! Vaata, kui viletsasti eestlased elavad! Veerand rahvast sügavas vaesuses, pooled on ränkades pangavõlgades. Paljud lapsed nälgivad. Selle kõige nägemine teeb mulle tõsist muret ja laastab tervist. Ma ei suuda seda kõike enam siin, Eestis, pealt vaadata. Ostsin äsja vahendajate kaudu Monte Carlosse ühe väikese lossi ja lähen oma kaunitariga sinna elama. Ja Brüsselist pakuti mulle päris prestiižset ametit. Kuna ma Eestit üksinda päästa ei suuda, siis jälgin arenguid eemalt ja tunnen oma isade-emade maale ja rahvale südamest kaasa…” A: “Keegi Kortspärn tahab hakata meiesuguste üle omakohut mõistma!” B: “Ah tean teda küll. Muidu tubli ja tülikas vanamees. Ja kui aus olla, siis õigust räägib. Kuid on juba hilja: viimaste eestlastest patriootide-sauruste väljasuremine on lõpusirgel… Küllap me neile kunagi ja kuhugi lepituse märgiks ehk mälestustahvligi püsti paneme… kui on lootust, et meie erakonna reiting seetõttu mõne punkti võrra tõusta võiks …” 01.01.2018.
Head kamraadid! Kui vähegi võimalik (ja te seda õgeks peate!), siis paljundage ja levitage Manifesti nr. 2 endi sõprade-tuttavate ja kamraadide seas! Manifest nr. 2 pole mõeldud otsese riigipööramiskatsena. Kaugel sellest! Ta on mõeldud aja mahavõtmiseks, peatumiseks, taha- ja ettevaatamiseks, arutlemiseks-analüüsimiseks. Ja tuleb tõsiselt ja kiiresti valmistuda Manifestiks nr.3, mis alguses vägeva verbaalkosena lööks Eesti räpase poliitika Augeiase tallid puhtaks või lausa särama, (igal juhul ja tingimata) karistaks väga karmilt meie endiseid ja praeguseid riigivargaid ja –reetureid ning pööraks Eesti Vabariigi kõigepealt ellujäämise kursile.
Juba täna olnuks tegelikult (tõenäoliselt) õige aeg tegeleda eestluse surivoodilt päästmisega, kuid … ei olnud meil siin “revolutsioonilist situatsiooni” ja rahvas on suuremas osas pehmelt öeldes kottloll! Iga normaalne(?) eestlane löönuks käega ja sättinuks elu nagu muiste: tuule ja paremate olude suuna järgi. Aga ju ma siis pole normaalne, sest ma näen, et Vanajumala poolt meile antud armuaeg meeleparanduse jaoks ja targemaks saamise jaoks hakkab ümber saama… Head (vähesed valgustatud) kamraadid! Püüdke rumalaid eestlasi natukenegi targemaks teha! Ja kui siis ikka midagi ei muutu, saate kunagi, kui tuleb aeg, ise väärikamalt surra, kuna tegite kõik, mida suutsite ….
Minu uues raamatus on kirjas üks tõdemus (paljudest): … Andke mulle Gräzin, Estam, Kunnas, 300 isamaalist kaitseliitlast ja ma olen võimeline-suuteline 3-päevase ettevalmistusaja jooksul mõne tunniga praeguse Eesti valitsuse kukutama, riigikogulased koduaresti panema, riigivargaid ja – reetureid karmilt karistama ning ülemineku-perioodi juhid määrama. Hoopis keerulisem on uut võimu säilitada-kindlustada. Vaat seda ma tõenäoliselt ei suuda. Eriti veel siis, kui minu rahvas endistviisi tahab rumalaks jääda ega püüagi targemaks saada … Kui nii, siis mida kuradit ma oma rahvast hoolin?! … Mida Teie kostaksite? Ootan teilt tagasisidet. Kui vastate, siis vastake ainult minule, mitte “suurele ringile”, keda on siin sadakond ja kelledele ma korraga Manifestid saatsin …
Teist kõikidest lugu pidades Heiki Kortspärn 23.02.2018. kl.21.17
0 kommentaari:
Postita kommentaar