RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 6. veebruar 2018

Siin ajalugu noorte jaoks, kes veel ei tea kommunistide metsikustest Eestis

Pilt: Vene okupatsiooinisõdureid austav Oudekki Loone

Siin ajalugu noorte jaoks, kes veel ei tea kommunistide metsikustest Eestis ja laulavad nagu linnukesed natside hirmutegudest ja koletis Hitlerist. Oudekki Loone sugused vasakpoolsed peaksid ennast maa alla häbenema. Kellele nad lilli ausambale viisid ja mida unustada soovitasid?

Kristjan Baumer:

Siin proovime kombineerida "laulu ja tantsu". Ehk refereering vatnikute/vabastajate/Loone iidolite heategudest!
------------------

"Kõiki mõrvatuid oli enne tapmist piinatud. Kõikidel mõrvatutel olid enamikus silmad välja lõigatud. Tääkidega oli purustatud kaelasooned ja kõhukoopad. "
------------------

1940. - 1941. AASTA NÕUKOGUDE
HÄVITUSTÖÖST EESTIS

INIMKAOTUSED.

Kõige rängemaks kaotuseks nõukogude võimu aastatel 1940-41 olid kahtlemata meie inimkaotused. Ühe nõukogude võimu aastaga kaotas eesti rahvas oma tütreid ja poegi rohkem kui kogu eelnenud saja aasta jooksul kokku.

Kohe pärast nõukogude režiimi alt vabanemist moodustati Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) organisatsioon ja selle juurde 1. septembril 1941 ära viidud ja mobiliseeritud eestlaste registreerimise ja otsimise keskus. Selle keskuse poolt 1943. aastal avaldatud andmete põhjal oli selleks ajaks registreeritud Venemaale viiduid ja mõrvatuid kokku 60988 inimest. Selle arvu moodustasid arreteeritud, küüditatud, mobiliseeritud, kutsealustena ja tegevväelastena Venemaale viidud, mõrvatud ning teadmata kadunud isikud. Nagu hiljem on selgunud, oli see arv tegelikult veelgi suurem. Teadmata kadunuid registreeriti 1943. aastal 1390 isikut, kelledest nagu hiljem selgus, oli enamus t?ekistide poolt tapetud.

Hävitustööd meie rahva hulgas alustasid nõukogude tšekistid kohe pärast Punaarmee sissemarssi Eestisse. Esimestena arreteeriti Eesti riigiasutustes, Kaitseliidus ja mitmesugustesse organisatsioonidesse kuulunud isikud. Seejärel hakati arreteerima kõikvõimalikel elualadel töötanud isikuid. Eriti aktiivseks muutusid inimeste vangistamised pärast sõja puhkemist Saksamaaga.

Kõige rängemini tabasid repressioonid Harjumaad, kus kaotati kokku 30 365 inimest, s.o. sama palju, kui kõigis teistes maakondades kokku, kusjuures pearaskus lasus siin Tallinnal. Kõige vähem said kannatada lõunapoolsed maakonnad, mis metsavendade poolt alustatud Suvesõja käigus ja Eestisse jõudnud Saksa armee poolt põhjapoolsetest maakondadest varem nõukogude režiimi alt vabastati.

Seni teadaolevatel andmetel arreteeriti 1940. juunist kuni 1941. aasta oktoobrini Eestis 7691 inimest, kellest umbes 5700 viidi Venemaale sunnitööle. Neist 540 olid alla 20 aasta vanad. Kindlaks on tehtud 2378 isiku mõrvamine, kuid nende tegelik arv on suurem. Tuvastatud mõrvatute hulgas oli 82 alaealist ja last. Noorim neist oli 8 päeva vana. Teada on 2089 mõrvatu elukoht.

Kommunistide poolt massiliselt mõrvatute haudu leiti peale Eesti nõukogude võimu alt vabastamist üle kogu maa. Tallinna linna ümbruskonnas leiti neid mitmes kohas Valdeku laskeplatsi maa-alal, Liival, Sakus, Harkus ja Pirita-Kosel. Kõik need mõrvad olid sooritatud erilise toorusega ja ohvrite piinamisega.

Suurim massimõrv pandi 8. juulil 1941 toime Tartu vanglas, kus hukati kokku 193 inimest, neist 173 meest ja 20 naist. Arvulisel järgmine massimõrv toimus Kuressaares, kus ühis- ja üksikhaudadest leiti kokku 90 mõrvatut (87 meest ja 3 naist). Saaremaalt Iide külast leiti 20 ja Salme vallast 25 mõrvatut. Viljandi vanglas lasti 8. juulil 1941 maha 12 inimest, kelledest üks oli 14 aastane poisike. Üks mõrvatu jäi imekombel ellu ja pääses hauast.

Üheks vangistatute ülekuulamise ja piinamise paigaks oli NKVD staap Lihulas, mis asus endises Loidapi majas (Tallinna mnt. 10). 8. juulil ööl vastu 9. juulit toimus seal tapatöö, mis oli üks jõhkramaid. 1941. a. 20. detsembri ajalehes "Postimees" ilmunud artiklis "Tapatöö Lihula keldris", kirjeldas doktor Mikk, kes tegi tapetute arstliku ekspertiisi, seda järgmiselt:

"Kõiki mõrvatuid oli enne tapmist piinatud. Kõikidel mõrvatutel olid enamikus silmad välja lõigatud. Tääkidega oli purustatud kaelasooned ja kõhukoopad. 78-aastasel vanakesel Jüri Frool oli purustatud töögilöögiga kukal, püssipäraga lõualuu, selja taha seotud mõlemad käsivarreluud olid murtud, samuti ka sõrmed. Kubemesse olid mõrvarid löönud kaks suurt ja sügavat täägihaava, kust sooled olid välja tulnud. Richard Paulbergil oli täägi- ja püssipärahoopidega purustatud jalad, käed, rinnakorv, kust paistsid välja süda ja kops. Georg Tammel oli püssipäraga enne mõrvamist purustatud nina ja parempoolne põseluu. Täägitorkeid leidus ka kõhus. Jaan Uritammel, Mihkel Vastupääl ja Johannes Kaljustel oli purustatud vaagnaluud ja kaelasooned. Enne mõrvamist olid ka veel mõrvarid oma ohvreid kantsikuga peksnud paljale ihule, sest mõrvatute kehadel olid hästi säilinud kantsikute vorbid."

Üks õudsemaid ohvrite piinamisi oli aset leidnud Pirita-Kosel Klaus Scheeli villa ja Ajakirjanike Kodu lähedal NKVD poolt mõrvatud inimeste juures. Nii leiti ühes hauas 14 mehe ja ühe naise laibad, kes olid sinna maetud elusalt. Ohvrite käed olid selja taha kinni seotud ja selleks, et ohvrid ei saaks karjuda, suhu topitud suur riidetropp. Kuna mahalaskmisel relvade paugud võinuks äratada ümbruskonnas tähelepanu, maeti inimesed hauda elusalt.

Dr. Lindeberg, kes haudade avamisel laibad üle vaatas ja lahkas, leidis nende hingetorudes ja kopsus liiva ning konstateeris, et mõrvatuil peale lämbumise teisi surmapõhjusi ei olnud. Laipadel oli küll peksmise ja piinamise jälgi, kuid need ei põhjustanud surma. See ennekuulmatult toores inimeste mõrvamine Eestis äratas tähelepanu ka lääneriikides ja see on avaldatud Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja vastavas protokollis, kus on avaldatud selle kuriteo avastamisel kodanik K. Romppaneni vande all antud tunnistus [“Lest we forget! A Pictorial Summary of Communism in Action. Commitee on UN-American Activities. House of Representatives.” Washington 1960. Lhk. 9-16] Raamatus on ära toodud ka veel palju teisi nõukogude režiimi poolt Eestis ja teistes okupeeritud riikides toime pandud kuritegusid.

Metsikutest küüditatute kallal räägib 1941. a. sügisel, peale punaarmee taandumist, Pihkva kaubajaamast leitud loomavagun küüditatud lätlastega. Läbi vaguni seinte oli avatud vagunis olijate pihta automaatrelvadest tuli ja selles olnud küüditatud naised ja lapsed olid metsikult mõrvatud. Juba Eesti Vabadussõja ajal mõrvasid punavägede sõdurid Eestis palju süütuid tsiviilisikuid. Samasugune mõrvategevus jätkus ka 1940/41. okupatsiooniaastatel. See oli ka üheks põhjuseks, miks eesti sõjamees 1944. aasta suvel meeleheitlikult punaste hordide tagasituleku vastu võitles.

Ka see, et ligi 70 000 eestlast jätsid 1944. aasta sügisel maha oma kodud ja põgenesid läände, oli 1941. a. juuniküüditamisest ja repressioonidest põhjustatud hirmu tulemus. Kui suures ulatuses punane terror ühe aastaga meie elanikkonna üksikuid ühiskonnakihte ja kutsealasid laastas, ei ole veel nüüdki täpselt teada.

MÕRVATUD RIIGIJUHID

Enne nõukogude okupatsiooni oli Eesti 25 valitsuses kokku 25 peaministrit (riigivanemat) ja 106 ministrit. Et esimene löök tuleb suunata rahva juhtide ja eliidi pihta, seda teadsid bolševikud juba oma praktikast Venemaal ja 1940. hakati seda ka otsekohe Eestis ellu viima. Kes kätte saadi, see represseeriti.

Eesti riigijuhtidest lasti maha või hukkus vangistuses 9 riigivanemat ja president Konstantin Päts.
Personaalselt:

Otto Strandman - peaminister ja riigivanem 1919. ja 1929./30. aastal. Saanud 1940. aasta kutse ilmuda NKVD-sse, lasi end maha.
Jaan Tõnisson (VR III/1.) - oli korduvalt peaminister ja riigivanem. Arreteeriti 1940. aastal. Hukkamiskoht teadmata.
Aado-Avdi (Ado) Birk - peaminister ja kahes valitsuses välisminister. Suri 1942. aastal Sosva vangilaagris enne surmaotsuse täideviimist.
Ants Piip - peaminister ja riigivanem, korduvalt välisminister. Suri 1941. aastal Permi vangilaagris.
Juhan Kukk - riigivanem, mitmes valitsuses rahandus- ja majandusminister. Suri 1945. aastal vangilaagris.
Friedrich Akel - riigivanem ja korduvalt välisminister. Lasti 1941. aastal Tallinnas maha.
Jüri Jaakson - riigivanem, Eesti panga president. Lasti 1942. aastal Sosva laagris maha.
Jaan Teemant - korduvalt riigivanem. Arreteeriti 1940. aastal. Edasi andmed puuduvad. Tõenäoliselt lasti 1941. aastal Tallinnas maha.
Kaarel Eenpalu - riigivanem, sise- ja peaminister. Suri 1942. aastal Vjatka vangilaagris.
August Rei - riigivanem, välisminister, Eesti saadik Moskvas. Põgenes Rootsi, kus ta 1963. aastal suri.

Kokku arreteeriti 61 endist ministrit, kellest enamus surid vangilaagrites või hukati Venemaa vanglates. Th. Rõuk sooritas arreteerimisel enesetapu. Seitse ministrit, nende hulgas viimane peaminister Jüri Uluots põgenes läände. Ainult kolmel ministrist, kes jäid kodumaale, õnnestus repressioonidest kõrvale hoida.

61-st vangistatud valitsusliikmest tulid eluga tagasi kodumaale vaid kolm - haridusminister prof. dr. Paul Kogerman, haridusminister Aleksander Veiderma ja rahandusminister Peeter Kurvits,

1941. aastal juulis ähvardas Patarei vanglas olnud vange sõjale jalgu jäämine. Pole kahtlust, et Tallinnas oleks kordunud Tartu ja Kuressaare tragöödia, kus kõik vangid ilma igasuguse kohtuta maha lasti. Kuid Patarei vangide õnneks rinne takerdus ja 4. juulil 1941 asus Tallinnast teele vangide laev, millega nõukogude surmalaagritesse etapeeriti üle tuhande mees- ja üle kahesaja naisvangi. Nende seas oli ohvitsere, riigitegelasi, valitsusametnikke ja teiste elualade esindaijaid. Laeval olid endised kaitseministrid Nikolai Reek ja Jaan Soots, kolonel Jaan Kurvits, major Heino Onni, kapten Johannes Holland, admiral Joh. Pitka kolm poega, allveelaeva Lembitu komandör kaptenmajor Ferdinand Schmidhelm, politseiülem Johan Sooman ja paljud teised tuntud isikud. Kõik nad toimetati Usollagi surmalaagrisse.

Kuid represseerimine jätkus ka laagris. Vangidele vabritseeriti uusi süüdistusi, kusjuures t?ekistide lemmikvõtteks oli "vangide vandenõude" paljastamine. Kartes rindele saatmist, püüdsid laagriametnikud tõestada oma vajalikkust ja nad "avastasid üha suuremaid ja ohtlikemaid" vangide vandenõusid. Usollagi vandenõu juhiks tembeldati kindralleitnant Nikolai Reek ja tema salaorganisatsiooni liikmeteks ligi sada silmapaistvat vangi, nende hulgas ka politseidirektor Johan Sooman. Neist 59 lasti maha, 22 vangi surid nälga ja 12 vangi süüasi, keda polnud nende tervislise seisundi tõttu enam võimalik üle kuulata, eraldati sellest süüasjast

Suured olid kaotused meie omavalitsustegelaste ridades, kuna kohalike omavalitsuste lammutamine oli nõukogude re?iimi üheks esmaseks ülesandeks. Kauaaegsed vilunud omavalitsustegelased kas hukati kohapeal, arreteeriti või küüditati Siberisse. 21. juunini 1940 ametis olnud 11 maavanemast oli pärast nõukogude lahkumist järel vaid 5 ja 33 linnapeast 15. Vallavanemate arvukast perest represseeriti umbes 35%.

114 Eesti politsei juhtivtöötajatest arreteeriti 13.-14 juunil 82. Osa neist mõrvati kohapeal. Nende perekonnad küüditati. Kokku represseeriti Eesti politsei ametkonnast umbes 50% töötajaist.

Suured olid kaotused ka haridustöötajate hulgas. Üldse kaotas Eesti ca 15% oma haridustöötajatest. Puutumata ei jäänud ka kooliõpilased. Näiteks Jakob Vestholmi nimelise gümnaasiumi VI b klassi 24 õpilasest represseeriti 16, s.o. 67%.

Vaimulikest mõrvati kohapeal 6 ja arreteeriti ning küüditati 31.

Vaimulikest mõrvati kohapeal 6 ja arreteeriti ning küüditati 31. Eesti politsei ametkonnast represseeriti umbes 50%. Politsei juhtivtöötajatest aga umbes 80%.

"PLEERI SURMARONG"

Tallinn-Pärnu kitsarööpalisel raudteel tegutses 1941. aasta juunis-juulis nn. "Pleeri surmarong", mis mõrvas raudteelasi ja terroriseeris külade elanikke. Viluvere jaamas toimunu tunnistajaks oli tollane Viluvere jaamakorraldaja Eduard Pirsi:

"Olin 5. juulil Viluvere jaamas valvekorras, kui Tallinna poolt saabus jaama nn. "Pleeri surmarong", kus oli peal umbes 70-80-hävituspatljoni meest. Selle rongiga tuli sinna ka NKVD major Beljajev, kellega oli kaasas Kilingi-Nõmme miilits Tammik. Samal hetkel sõitsid jalgratastel jaamahoone juurde kaks 9-10 aastast poisikest. Poisid võeti kinni ja neid süüdistati, et nad on "spioonid" ning suleti jaama sideruumi. Seejärel lahkus rong Vändra suunas, et maha suruda seal alanud metsavendade ülestõus. Beljajev koos miilitsaga jäid Viluveresse.

Õhtu eel saabus sinna viimane reisrong Pärnust evakueeritavate punategelastega. Selle sappa oli haagitud 9 kinnist kaubavagunit, mis olid täis Sindi vabriku kalevirulle. Kui rong hakkas jaamast Tallinna poole liikuma, algas tulistamine ja varsti sõitis rong jaama tagasi. Kohe tulid sinna ka valgete käesidemetega metsavennad, kes tõid jaamahoonesse rongis kinni võetud punaväelasi. Major Biljajev koos miilitsaga põgenesid, jõudes aga kutsuda telefoni teel tagasi Luuri jaamas peatunud "Pleeri surmarongi". See sõitis kiiresti kohale ja algas lahing, kus osa metsavendi kinni võeti. Peale lahingut käsutati mind koos jaama valvurite ja kahe vangistatud poisikesega jaamahoone ette, kus rongi ülem Pleer kuklalaskudega mõlemad poisid maha laskis."

Viluveres toimunu kohta on selles NKVD rongis olnud Tallinna hävituspataljoni liige Valter Krull hiljem ülekuulamisel tunnistanud:

"Viluvere jaama lähedal tekkis meil kokkupõrge metsavendadega, kes olid kallale tunginud Pärnust Tallinna poole sõitvale rongile. Meie kätte langes 20 valge käesidemega meest. Järvakandi ümbruses tabasime neile lisaks veel 3 meest, kes kuuldavasti olid endised kaitseliitlased. Need lasksime kohapeal maha, neid enne mahalaskmist sel teel piinates, et ajasime neil okastraadi kätest läbi ja sidusime nad nii üksteise külge.

Viluvere jaamas juures tabatud 20 meest tõime veoautodel Tallinna 7. hävutuspataljoni staapi. Sealt viisime nad peale ülekuulamist Liiva metsa mahalaskmisele. Enne mahalaskmist sidusime nad jälle okastraadiga kokku. Samuti lõikasime neil ära kõrvad."

Rahva poolt kutsutud "Pleeri surmarong" koosnes endise Tallinn-Viljandi - "Mulgi expressiks" kutsutud rongi kahest liivakottidega vooderdatud mootorvagunist, kuhu oli paigutatud kuus raskekuulipildujat. Rongi meeskond koosnes hävituspaljoni kuulunud punaarmeelastest, miilitsameestest ja raudteelastet, kes terroriseerisid 1941. aasta juulis-augustis kitsarööpalise raudtee ääres olnud asulate elanikke, põletasid raudteejaamade hooneid ja mõrvasid raudteelasi.

Rongi ülemaks oli Pärnust pärit Türi raudtee NKVD osakonna ülem Pleer, kes rahvuselt oli lätlane. Noormehena oli Pleer Pärnus tuntud vargapoiss ja jõhker pussitaja. Kommunistide võimuletulekul määrati ta Pärnu poliitilise politsei assistendiks. Sõja puhkemise järel aga Türi raudtee NKVD osakonna ülemaks.

Hävitusrongi ülemana mõrvas Pleer oma käega kümneid raudteetöötajaid, kusjuures ta hukatavaid enne metsikult piinas. Tema käsutuses olnud rongi meeskonna poolt mõrvatute arv aga ulatus kaugelt üle saja inimese. Ka lasi Pleer mineerida Türi raadiomasti, paberivabriku, meierei ja jaamahoone ning süütas enne sakslaste saabumist oma käega süütenöörid. Salapäraselt hukkunud Pleeri laip leiti hiljem Maarjamäel.

1941. AASTA KÜÜDITAMINE

Stalinil oli kavas küüditada kogu eesti rahvas.

Stalinliku genotsiidi tagajärjel likvideeriti Venemaal üle 40 väikerahva. Arvestades Eesti geopoliitilist asendit oleks sama saatus tabanud ka Eestit. Pärast Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu algas nende maade elanike massiline arreteerimine ja deporteerimine Siberisse.

Baltimaade rahvaste küüditamiseks oli olemas Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku rahvakomissariaadi poolt aegsasti välja töötatud kava, milline dokument riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Serovi allkirjaga leiti 1941. aastal Riiast. Nagu sellest dokumendist nähtub, peeti Balti riikide kodanike maalt väljasaatmist suure poliitilise tähtsusega ülesandeks. Samuti kinnitab see N. Liidu juhtivate tegelaste väidet, et Balti maade vallutamisel ei tohi korrata Peeter I viga ja jätta maa pärisrahvad kohale. Kompartei häälekandja Pravda kirjutas 1941. aasta kevadel: "Peeter I tegi sellega suure vea, et ta jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse".

1941. aastal otsustasid nõukogude julgeolekuorganid selle vea parandada ja alustasid kohe peale Baltimaade okupeerimist ette valmistama suurejoonelist elanike ümberasustamist. Nagu hiljem leitud materjalidest selgub, oleks 1941. aastal nõukogude korra kestma jäämine viinud Siberi-teele kogu eesti rahva. Ainult ajaloo suurima inkvisiitori surm 1953. aastal päästis eesti rahva sellest hävingust. Kuid ikkagi hukkus järgnenud 50 okupatsiooniaasta vältel 274 260 eestimaalast, seega umbes 23% endise Eesti Vabariigi elanikkonnast, mis on suhteliselt mitu korda rohkem, kui hukkus juute natside holokausti tagajärjel.

Küüditamist korraldasid eesti tippkommunistid.

Korraldused ja instruktsioonid küüditamise läbiviimiseks andis Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat. Nende täitmine oli pandud kohalikele võimumeestele. Eesti rahva küüditamist korraldas ja juhtis "troika" (kolmik), kelle eesotsas oli ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm ja kuhu kuulusid veel Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar A. Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Karl Säre. Maakondades korraldasid küüditamist kohtadel moodustatud "kolmikud" ja operatiivstaabid, kes võtsid arvele "kontrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi" ja koostasid küüditatavate nimekirjad. Andmete kogumist ja nimekirjade koostamist alustati juba 1940/41. a. talvel.

Materjalide kogumist nõukogudevaenulike kodanike suhtes teostas NKVD oma agentide võrgu kaudu. Linnad ja maakonnad olid jaotatud sektoriteks, kus NKVD agendid hankisid kompromiteerivaid andmeid isikute kohta, keda arvasid olevat ohtlikud nõukogude võimule. Määravaks olid samuti kommunistide, komnoorte ja teiste nõikogude võimu pooldajate kaebtused.

Elanikke kompromiteeriva materjali hankimisel kasutas NKVD ka n.n. "salajaste kaastöötajate" abi. Selliseid kaastöötajaid püüdis NKVD värvata kõigi kutseala töötajte hulgast, kaasa arvatud endised Eesti Vabariigi poliitilised tegelased. Eriti püüti värvata neid isikuid, keda süüdistati nõukogude korra vastastena. Nende värbamisel kasutati survemeetodeid, ähvardades värvatava perekond kas arreteerida või välja saata. Sellest pääseda oli võimalik ainult NKVD kaastöötajaks hakkamise teel. Peale sõja lõppu kasutas taasokupeeritud Eestis üsna sageli samasugust meetodit ka tollane KGB.

Julgeolekuorganite määruste, instruktsioonide ja korralduste kohaselt kuulusid väljasaatmisele:
natsionalistlike kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide nagu Kaitseliit, Isamaaliit j.t. aktiivsed liikmed koos perekondadega.
endised kaitsepolitseinikud ja politseinikud ning vanglatöötajad.
endised suurmaaomanikud, vabrikandid ja riigiaparaadi teenistujad.
endised ohnitserid, kelle kohta olid olema kompromiteerivad materjalid.
nende kontrevolutsionääride perekonnaliikmed, kellele oli mõistetud kõrgeim karistusmäär.
Saksamaalt repatrieerunud isikud käigus. Samuti sakslased, kes olid Saksamaale sõitjate nimekirjas ja kelle kohta olid olemas kompromiteerivad materjalid.
põgenikud endisest Poolast, kes keeldusid võtmast Nõukogude kodakondsust.
kuritegelik element.
prostituudid, kes olid varem registreeritud politseis ja jätkasid tegelemist prostitutsiooniga.

Küüditamise läbiviija oli NKVD.

Küüditamise – või nagu seda ametlikult nimetati - sundevakueerimise läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni öösel. Kõikidele asutustele oli antud korraldus - saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed, usaldusväärsed kommunistliku partei liikmed, komnoored ja töölised, kellest moodustati vahetult küüditamist teostavad rühmad. Salastatuse tagamiseks lülitati välja kõik telefonid.

Ometi imbus teade lähenevast küüditamisest siin-seal ikkagi läbi. Ühtesid muutis valvsaks autode koondamine, teisi pikad rongiešelonid jaamades. Oli ka juhuseid, kus mõned küüditamisest teada saanud kohaliku võimu esindajad jõudsid rahvast hoiatada ja inimesed läksid pakku. Enamik ei osanud aga midagi karta, kuna nende endi teada polnud ju keegi neist midagi seadusevastast teinud.

13. juuni õhtul täitusid linnade ja maakeskuste suuremad saalid meestega, kellest suur osa ei osanud aimatagi, mis eesmärgil nad kohale olid kutsutud. Kui see selgus, püüdsid mõned vargsi lahkuda, kuid paraku olid Punaarmee sõdurid hooned selleks ajaks sisse piiranud.

Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised "brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms. Paraku jäi aga sageli kõik instruktsioonides toodu paberile, kuna tegelikult sõltus kõik julgeolekutöötaja suhtumisest ja hoiakust.

14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid rühmad tegevust. Õhtul paha aimamata magama läinud pered äratati ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituiks või kodumaalt välja saadetavaiks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid otsiti läbi, kusjuures nii mõnigi väärisese läbiotsija taskusse rändas. Ka ei mainitud, et perekonnapead naistest-lastest hiljem eraldatakse. Mõnel pool aitasid sõdurid inimestel asju pakkida, teisal aga viidi inimesed ära kaks kätt taskus.

13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Puuduliku organiseerimise tõttu see tšekistide plaan aga ei õnnestunud ja küüditamine venis kuni 16. juuni õhtuni. Tänu sellele õnnestus paljudel nimekirjas olnutel pakku minna.

Kokku jõuti küüditada 10 205 inimest, kusjuures vähemalt 112 inimest võeti kinni nimekirjaväliselt. Ükski küüditatuist polnud kohtulikult süüdi mõistetud. Perekondadest eraldati 2819 meest, kes viidi arreteeritutena Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus 606 neist hiljem maha lasti. 1194 neist surid nälga ja kurnatusse ning ainult 539 meest tuli hiljem invaliididena Eestisse tagasi. Küüditatute hulgast lasti maha ka 12 naist.

Operatsiooni läbiviimiseks oli varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Pärnus, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Peagi hakkasid vagunid täituma. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Narva kaudu suunati Venemaale kolm ešeloni kokku 148 vaguniga ning Petseri kaudu seitse ešeloni 342 vaguniga. 233 vagunit oli suunatud Novosibirskisse, 120 vagunit Kirovi oblastisse, 57 vagunit Babõbinosse ja 80 vagunit Lõuna-Venemaale - Starobelskisse.

17. juunil veeresid rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja. Instruktsioonide kohaselt oli vagunisse lubatud panna 30 inimest, kuid tegelikkuses suruti neid sinna üle 50 kuni 60 inimest. Täistuubitud vagunites oli õhk kuumusest raske ja läppunud. Inimesi vaevas janu. Vett ei olnud. Käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Paljud vanemad ja nõrgemad inimesed surid juba teel olles.

1941. aasta juuniküüditamine pani aluse metsavendlusele ning järgnevatele Suvesõja sündmustele, mis lõppkokkuvõttes viis hiljem hauda ja Venemaa vangilaagritesse veel tuhandeid eesti mehi ja naisi.

Vaata pilte küüditatutest

1941. AASTA MOBILISATSIOON

Suurt laastamistööd meie rahvaarvu vägivaldsel vähendamisel tegi 1941. aastal kommunistliku režiimi poolt läbi viidud mobilisatsioon. Kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest. Neist jõudis nõukogude tagalasse umbes 36 000 - 37 500 meest.

Osa mobiliseerituid hukkus juba teel Tallinnast Leningradi. 1941. aasta juulis lahkus Tallinna sadamast mobiliseeritute ja evakueeritavatega kokku ligi 200 mitmesugust laeva. Laevad liikusid äärmiselt ohtlikes tingimustes - läbi miiniväljade ja õhurünnakute tule all. Juminda miinilahingus läks põhja 53 laeva ja hukkus 4767 inimest. Tekkinud segadustes õnnestus osal laevadel pärast raskeid vintsutusi kodusadamatesse tagasi pöörduda. "Eestirand" koos 2672 mehega saabus Prangli saarele. Laev "Helge" jõudis Saaremaale. Tagasi tulid ka laevad "Mihkel" ja "Pärnumaa", mille mõlema pealt pääses umbes 2500 meest. Laev "Õrne" aga sattus Hankosse, kust enamus mehi vaid õnneliku juhuse tõttu tagasi kodumaale pääses.

Valdav enamus mobiliseerituid saadeti teenima tööpataljonidesse, kus elutingimused olid kohutavalt viletsad. Järgnenud aasta jooksul hukkus seal nälja ja haiguste tagajärjel ligi 6600 meest. 18. detsembril 1941 ilmus Riikliku Kaitsekomitee määrus, mille alusel hakati 7. eesti laskurdiviisi formeerima. Selle isikkoosesisu suuruseks oli ette nähtud 11 618 meest ja formeerimine pidi olema lõpetatud 10. veebruariks 1942. Diviisi koosseisu suunatavate meeste valiku tegemiseks moodustati komisjon, mille ülesandeks oli välja selgitada varem Kaitseliitu ja Isamaaliitu kuulunud isikud ning ettevõtete, kaupluste ja suurte talude omanikud. Aga samuti moraalselt laostunud ja poliitiliselt ebakindlad inimesed. Kõigist väljapraagituist informeeris komisjon NKVD-d ja need arreteeriti. Paljud neist lasti hiljem maha.

Paljud mobiliseeritud üritasid veel ka tööpataljonidest põgeneda, et omal käel tagasi Eestisse tulla. Valdav enamus neist võeti aga kinni ja lasti maha. Sageli määrati surmaotsus ka neile, kes polnud küll veel väeosast lahkunud, kuid olid oma kavatsusest teistele rääkinud. Oli ka juhuseis, kus mehed avalikult teatasid, et nad ei soovi nõukogude riigikorra eest võidelda. Mõned näited:

20. augustil 1941 arreteeriti Kotlase ehituspataljonis Johannes Alev, kes oli pärit Järvamaalt Esna vallast. Neli päeva varem oli ta kirjutanud oma jaokomandörile avalduse:

Teatan Teile, et mul ei ole võimalik teenida punaarmees. Põhjus: Olen oma ilmavaatelt praeguse NSVL riigikorra vastane ja sellepärast ei saa ma selle eest võidelda.
Austusega Joh. Alev
8. oktoobril 1941 lasti Johannes Alev maha.

Paljudele sai saatuslikuks mobiliseeritute hulgas olnud pealekaebajad, kes meeste omavahelised jutud juhtkonnale või NKVD-le ette kandsid. Tallinnast pärit Georg Rebane ja Georg Grossberg teatasid omal algatusel NKVD seersant Vedernikovile:
"Kui alustasime sõitu laeval Tallinnast Leningradi, laulis Ralf Uusorg eesti fašistlikku hümni ja teisi eesti laule. Ta kõneles, et Nõukogude Liit on vaene, siin pole leiba ja et ega me enam koju pääse. Eduar Ruusa laimas Nõukogude Liitu juba teisel sõidupäeval ja ütles: Meid viiakse Siberisse, seal sureme nälga. Ralf Uusorg kõneles, et kapitalistlikes riikides elavad töölised hästi. Edgar Ruusa ütles, et sakslased on harjunud sõdima ja võidavad sõja."

19 aastased Ralf Uusorg ja Edgar Ruusa arreteeriti ja mõrvati 1. detsembril 1941 Sõzrani vanglas.

24. juulil 1941 arreteeriti oma päevikusse tööpataljonis valitsenud halvast olukorrast kirjutanud Evald Tammpuu. Sellest kandis ette mobiliseeritu Nikolai Podgurski, kes rääkis uurijale:
Töötasin koos Evald Tammpuuga abitöölisena Sitsis 1941. aasta algusest. Tollal ta ütles: "Venelased tulid ja kiitlevad, et neil on kõike palju. Aga tegelikult pole neil midagi. On paljad ja näljased. Tulevad sakslased ja kihutavad nad siit minema." 5. juulil, kui olime laeval teel Leningradi, ütles Evald Tammpuu: "Kui meid rindele saadetakse, nagunii pöörame täägid venelaste vastu."

3. jaanuaril 1942 lasti Evald Tammpuu maha.

7. septembril 1941 alustasid Krasnoborski 6. ehituspataljonist teekonda koju Alfred Aun, Valfred Hinnom, Kristjan Palusalu, Alfred Paunel, August Põldmer, Nikolai Rikson ja Alfred Savi. Nende vaba põli kestis aga ainult kolm päeva. Tribunal määras kõigile kõrgeima karistusmäära, kuid NSVL Ülemnõukogu Presiidium muutis otsuse ja saatis mehed kümneks aastaks töölaagrisse ja rindele. Kahekordsel olümpiavõitjal Kristjan Palusalul õnnestus hiljem läbi rinde soomlaste juurde põgeneda, teiste saatus on teadmata.

Analoogilisi põgenemisjuhtumeid esines tööpataljonides väga palju, kuid valdavas enamuses põgenikud tabati ja lasti hiljem maha või mõisteti aastateks vangi.

5515 meest viidi Venemaale Eesti tegevväeosade koosseisus. Kuna nad aga kohe rindele saadeti, õnnestus umbes 4500 mehel rindel sakslaste poole üle tulla ja tulid hiljem Eestisse tagasi, kus enamus neist eesti üksustesse teenima asus.

NÕUKOGUDE VÕIMU POOLT TEKITATUD AINELINE KAHJU

Üks aasta nõukogude võimu tõi Eestimaale peale inimkaotuste kaasa veel suure ainelise kahju. Pärast sõja puhkemist hakkasid Punaarmee ja hävituspataljon täitma Stalini "puhtaks põletatud maa" käsku. Kuigi taganevad nõukogude üksused jõudsid teostada ainult väikese osa oma hävitamisplaanidest, märkisid nende taganemisteed sellegipärast tuhanded ahervaremed.

Punaarmee ja hävituspataljonide hävitustöö tagajärjel hävis 1941. aastal Eestis kokku 13 054 majapidamishoonet ja elamut. Siingi said enam kannatada Põhja-Eesti maakonnad, kuna Lõuna-Eesti aladel oli kahjustusi vähem. Piiri raskesti ja vähem kannatanud piirkondade vahel võib tinglikult tõmmata Pärnust üle Viljandi Tartuni ja sealt edasi mööda Emajõge Peipsini. Vähem said kannatad need alad, mis vabastati Suvesõja käigus enne Saksa relvajõdude Eestisse jõudmist nõukogude võimu alt.

Kõige enam kannatas nõukogude hävitustegevuse tõttu Virumaa, linnadest Tartu ja valdadest Särevere vald Järvamaal.

1941. sõjasuvel hävitasid Punaarmee ja hävituspataljon kas täielikult või osaliselt 3247 talu. Kõige rohkem - 808 talu hävitati Virumaal. Suhteliselt talude üldarvuga sai aga kõige rohkem kannatada Saaremaa, kus täielikult või osaliselt põletati maha 491 talu.

Eesti tööstus kaotas hävituspataljoni ja Punaarmee hävitustöö tulemusel kokku 324 tööstushoonet. Neist hävis täielikult 152 ja osaliselt 172 tehast ja vabrikut. Neist suuremad olid Põhja paberi ja puupapivabrik, Balti puuvillavabrik, masinaehitustehas "Ilmarine", J. Puhk & Pojad veskid, O. Kilgase ja Toferi tekstiilivabrikud, Tallinna elektrijaam, Ratniku põllutöömasinate tehas, "Estonia" villavabrik ja paljud teised. Venemaale viidi Krulli masinatehase, "Volta" elektrotehnika ja masinaehituse vabriku, riiklike sadamatehaste ning mitme tekstiilitööstuse masinad ja seadmed.

Omavalitsushoonetest langesid hävitustöö ohvriks 42 maja, kusjuures täielikult põletati maha 21 vallamaja. Vallamajades hävisid ka arhiivid.

Ei säästetud ka koolimaju. Kokku sai kannatada 79 koolimaja. Neist põletati täielikult maha 18. Raskesti tabas nõukogude hävitustöö ka Eesti kirikuid, kusjuures 17 kirikut hävitati täielikult, 25 muutusid kasutamiskõlbmatuks.

Põllumajandusele tekitas nõukogude režiim samuti suurt kahju. Venemaale aeti umbes 3000-pealine tõukari. Veised hävitati lausa plaanikindlalt. Mida ei jõutud tappa lihaloomadena, hävitati kuulipildujatulega või valati petrooleumiga üle ja põletati. Kokku hävitasid punaväed 225 500 veist ehk 32,2% nende üldarvust. Lambaid hävitati 283 600 (40,9%), hobuseid 52 363 (23,8%), ning 125 900 siga (29,1%). Peale nende hävitati hulgaliselt kodulinde ja mesilasperesid.

Tegelikult oli loomapidamisele tekitatud kahju hoopis suurem, kui seda näitab hävitatud ja alles jäänud loomade suhe. Eestist lahkuvad punaväeüksused võtsid talupidajatelt ära kõige paremad hobused ja veised, nii et alles jäänud loomade keskmine väärtus oli tunduvalt väiksem kui hävitatud ja kaasa viidud loomade väärtus.

Taganemisel Eestist purustasid punaväed kokku 197 maanteesilda, millest 120 tuli täielikult uuesti ehitada. Kaasa viidi või hävitati ca 800 teedeehitusmasinat.

Eestis oli enne nõukogude võimu kehtestamist kokku 289 autobussi, 3618 sõiduautot ja 2476 veoautot. Neist hävitati või viidi kaasa 85%. Eesti meretranspordist, kuhu kuulus kokku 352 laeva, kas uputati või viidi kaasa 95% mere- ja Peipsi laevastikust. Raudteetranspordi osas olid kahjud väiksemad, kuna taanduv punavägi suutis hävitada vaid 10% veerevkoosseisust.

Enne 1940. aastat tegutses Eestis umbes 14 000 kaubandusettevõtet, kuhu oli mahutatud kapitali 110 miljoni krooni väärtuses. Kaubandusega tegutses ja leidis seal tööd umbes 32000 inimest.

Pärast kaubandusettevõtete natsionaliseerimist seisnes nõukogude kaubanduse tegevus põhiliselt vaid olemasolevate tagavarade realiseerimises. Uusi kaupu valmistati ainult seni, kuni jätkus toorainet. Täielikult rüüstati kaubalaod 1941. aasta suvel, kusjuures ladudes olnud kaupa hakati Venemaale vedama juba 1941.aasta jaanuaris.

Eestist veeti minema või hävitati kohapeal suurem osa 55 000 tonnist rukkist ja nisust koosnenud viljatagavaradest, millega oleks eesti linnade elanikke saanud 3-4 aastat toita.

NÕUKOGUDE HÄVITUSTÖÖST SÕJAJÄRGSETEL AASTATEL

Hävitustöö eesti rahva kallal jätkus ka sõjajärgsetel aastatel, sest julm ja hoolimatu massiline terror oli juba nõukogude diktatuuri olemuses. Vägivald toetus valele ja vale õigustas vägivalda. Aastatel 1945-1946 arreteeris NKVD 16 tuhat punaarmee taassissetungi vastu võidelnud isikut. 20 tuhat isikut arreteeriti väidetava koostöö pärast saksa okupatsioonivõimudega. 1949. aastal küüditati Venemaale asumisele üle 20-ne tuhande elaniku, kelleks oli valdavalt eesti talurahvas. 1951. aastal arreteeriti veel 3 tuhat eesti haritlast.

Represseeritutest mõrvati või suri Nõukogude Liidus 19 600 eesti kodanikku. Neist 1940-41 aastal mõrvati või jäi teadmata kadunuks 10,4 tuhat isikut. Linnade pommitamise ja sõjategevuse tagajärjel hukkus umbes 4 tuhat tsiviilisikut. Saksa okupatsiooni ajal hukkus Gestapo käe läbi umbes 5 tuhat eesti kodanikku, neist 3 tuhat eestlast.

Siinjuures tuleb selgelt teha vahet kogu nõukogude ajal toimunu ajalisele faktorile. Massilised küüditamised, arreteerimised ja terroriaktid toimusid stalinismi ajal, s.t. Stalini ajal kuni aastani 1953. Ei olnud mingilgi määral võrreldavad kinnipidamistingimused ja vangide olukord vanglastes ning sunnitöölaagrites enne ja pärast 1953. aastat.

Võidakse muidugi väita, et see kõik oli nii ammu ja sellest pole enam mõtet rääkida. Kuid ühe väikese rahva ajaloo seisukohalt polnud see ammu ja rääkima peame me sellest ikka ja jälle, kuni arusaamine aastakümnete taguse vägivalla traagikast jõuab pärale ka neile, kes täna veel ei mõista, miks eesti mehed koos Saksa relvajõududega 1944. aastal kuni viimase hetkeni Eestit taasokupeerida soovinud Punaarmee sissetungi vastu võitlesid. Ei tohi ka unustada seda, et toonased ohud ei ole ka täna kuhugi kadunud.

Allikas: Ragnar Küü, Facebook

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP