Huvitavat pühapäevaks - Aldo Roomere: Kalevipoeg kutsuti linna miskisugusele konverentsile loengut pidama.

Korraldajad arvasid, et sihuke sensatsioon ajab üüratu hunniku rahvast ja raha kokku. Kalevipoeg urises tükk aega vastu, et tema pole miski kõnemees, tema tahab ikka tegusid teha ja võimaluse korral lausa kangelastegusid. "No aga sellest siis rääkigegi," siristas seksikas neiuhääl telefonis, "inimesed unistavad ju ka salamisi sellest, et saaks mõne kangelasteo teha ja kuulsaks saada!" No Kalevipoeg jäigi nõusse, ise mõtles, et kas see tibi ka sinna konverentsile tuleb ja et mis nägu või tegu ta võiks olla.

Määratud päeval sahises rongi pikkune limusiin Kalevipoja talu värava ette, sohver kargas välja, avas ukse ja Kalevipoeg vajus mõnusalt nahkpolsterdusse. Kalevipoeg jäi tukkuma ja ärkas avaneva ukse klõpsatuse peale. Ta ukerdas end uulitsale ja ajas pea kuklasse. Hotell oli nii kõrge, et kui kajakas selle katuselt alla sittus, siis haihtus sitt enne maapinnale plärtsatamist lihtsalt ära.

Kalevipoeg juhatati mööda punast vaipa lifti, mis viskas ta hetkega kuhugi mägede kõrgusesse.
Saal oli paksult rahvast täis, muusika mängis, suud sumisesid, aga enamus jõllitas juhmilt oma nutitelefone. Peaaegu olematus miniseelikus näitsik võttis mikrofoni oma kuldsete kunstküünte haardesse, naeratas silmipimestavalt, jalutas kolm säärejooksudemonstratsiooniringi saali ees, palus kõigil mobiiltelefonid välja lülitada, mida valdav enamus rahvast loomulikult eiras, ning kuulutas ürituse avatuks. Seda kõike õnnestus tal teha veerand tundi ja Kalevipoeg imestas, kuidas saab nii pikalt rääkida nii vähe öeldes. Aga eks tibinal oli põhiline värk enda eksponeerimine, ja materjali tal selleks muidugi piisas, pidi Kalevipoeg püksikihelust tundes tunnistama. Seejärel sai sõna mingi prillidega onkel, kelle tiitlite ettelugemine võttis nii kaua aega, et Kalevipoeg jäi magama. Ta nägi unes, et võitleb sortsidega, niites neid miljonite kaupa, sest sortsid vehkisid oma harkidega, aga temal oli Kalaśnikov. Siis sai üks sorts talle siiski hargi õlga torgatud, aga osutus, et see oli hoopis too kuldküüntega kaunitar, kes ta üles äratas, sest oli möödunud juba kolm tundi ja kätte jõudnud Kalevipoja etteaste aeg.

Kangelane raputas endalt une, surus haigutuse särgikraesse ja jalutas silmipimestava säärejooksu järel kõnepulti.
Suud sumisesid, silmad olid tardunud nutitelefonidesse, esimeses kahes reas märkas Kalevipoeg siiski ka teda uudistavaid nägusid. Kauniskoib kuulutas Kalevipoja etteaste välja, sumin vaibus ja võis aimata isegi mõningase tähelepanu kohalolu.

"Nojah, seda et..," alustas Kalevipoeg, "ega ma suurem jutumees pole, aga kui juba kutsuti, siis peab ju rääkima, eksole?"
Näod naeratasid talle vastu ja kostis äratavaid naeruturtsatusi.
"Kui millestki rääkida, siis ma tahaksin rääkida rääkimisest," jätkas Kalevipoeg juba enesekindlamalt. "Ärge, kurat, panustage laiapõhjaliselt tobedatesse taristutesse, rääkige ikka sellist eesti keelt, millest eestlane aru ka saab, eksole? Ja iga rääkimine peab enne ära lõppema, kui ta unejutuks muutub. Ja sellel rääkimisel peab ikka sisu ka olema, mitte ainult prääksumine prääksumise pärast. Ja minge linnast ära, sest linn teeb litsiks! Maal on hea elada, sest seal pole vaja möliseda, peab ikka tööd ka tegema! Ega mul rohkem midagi rääkida polegi, head aega," ütles Kalevipoeg ja kõmistas end pikkade sammudega lifti manu.

Allikas: Facebook