RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 6. märts 2018

Urmas Espenberg: veelkord sallivuslaste valikulisest eetikast

Läänemaailmas juba pikka aega lokkavast ohvri- ja solvumiskultuses on siiani väga palju segaseid momente. Raske on mõista milliste õiguste eest võidelda, keda võib või koguni peab ühiskondlikult peksma ja kellele ning mis tingimustel tohib andestada.

Siin on väga palju subjektiivsust, mida olla ei tohiks. Näib, et samasugused õigused ei kehti näiteks sallivuslaste ja väärtuskonservatiividele kohta. Laiemalt võttes on tegu tõejärgsuse ehk objektiivse tõe muundumisega, mis on kaasaegse vasakpoolse ja ultraliberaalse maailmavaate läbiv joon e murdekoht.

Pärast seda kui kommunistlikud partei loobusid kapitali ja kodanluse vastasest võitlusest ning nimetasid end ümber sotsiaaldemokraatlikeks, kadus teatud osal ühiskonnast silme eest siht: kelle vastu või mille eest edasi võidelda? Nn sotsiaalse õigluse eest seismine oli neil aga justkui veres. Nii tuldigi 1960-70-ndatel „frankfurdi koolkonna“ (Adorno, Marcuse, Fromm, jt.) poolt ideele, et edaspidi tuleb hakata võitlema kõiksugu vähemuste õiguste eest ning just see tagabki traditsioonilise kodanliku ühiskonna lagunemise ning avab tee inimkonna uuele „õnnele“. Vaenlaseks muutusid nii usk, perekond kui sajanditepikkused traditsioonid. Töölisklassi asemel said selle uue revolutsiooni peamisteks võitlussalkadeks testosteroonist pakatavad, ent vähese elukogemusega noorukid ning endale alati head ja hoolivat imagot ihkav loominguline intelligents. Hiljem on leitud liitlasi ka vasakule kaldunud liberaalide või koguni mugavuskonservatiivide seast. Venemaa, kes on alati soovinud Lääne nõrgestamist, vaatab vastaste lagunemist hea meelega pealt.

Nüüdseks on osadest toonastest mässavatest hipidest saanud hallipäised pensionieelikud, aga just nemad on hetkel Läänemaailmas võtmepositsioonidel ja otsustavad, mis on need kurikuulsad „läänelikud väärtused“, mille eest seisma peab. Peale on kasvanud ka juba uued värsked sallivuslaste põlvkonnad, kuna ajupesu läänemaailma hariduses ja kultuuris on  jõuliselt sisse juurutatud.
Ainus, mis vasakliberaale ärevaks teeb, on tõde otsiva väärtuskonservatiivse ühiskondlik-poliitilise tiiva üha suurem tugevnemine. Seisavad ju nemad vastandina enamuste ja terve mõistuse õiguste eest. Sõnaga asjade eest, mis kipuvad aina enam jalge alla tallatud saama, ühtlasi objektiivse tõe ja eluterve inimkonna kestmise eest. Rivist välja on sallivuslased löönud ka lapsesuu, tõe ilma poliitilise korrektsuseta väljaprahvatava Trumpi, esilekerkimine liberalismi tsitadellis USAs.

Vähemused on äraspidises neomarksismis rangelt segmenteeritud: need on meestepoolsest ahistamisest „täielikku vabanemist“ nõudvad naised, kõiksugu seksuaalvähemused, samuti mittevalged, enamasti arenguriikidest pärit inimesed. Lubatud on seista ka loomade õiguste eest ja kaitsta loodust laiemalt. Vähemuste hulka ei loeta kristlasi, invaliide, lapsi (vähemalt valgeid), ammugi ei tohi hoolida õelaks enamuseks kuulutatud heteroseksuaalide, tavaliste abieluinimeste või teiste valgete tööinimeste tunnetest ja probleemidest. Teemaderingi, mis vajavad kaitset, kuuluvad kindlasti isikuvabadused, liberaalne demokraatia ning globalistliku agenda lipulaevad näiteks rahuvõitlus, arengumaade abistamine või kliima soojenemine.

Eestis tuleb samuti väga reljeefselt esile, kellele võib kritiseerida ja kellele tohib andestada. Andestada võib vägivallatsenud lavastajale, kuid tingimusel, et tema looming vastab globaalse juurtetuse apoloogia ja üldise allakäigu ootustele ning meeldib presidendile. Samas tohivad naistepeksjaid kritiseerida ainult „õilsad poliitilised jõud“ nagu feministid, jt. Kui seda teevad näiteks väärtuskonservatiivid, ei lähe see arvesse ja on sobimatu, sest kindlasti on viimastel nii võimalus oma „kurja olemust“ pehmendada.

Kui rääkida andestamisest laiemalt, siis ei või mingil juhul andestada EKRE poliitikule või kirjanikule, kes naeruvääristavad massiimmigratsiooni, kooseluseadust või seisavad lihtsalt oma rahvuse huvide eest. Muretsetakse küll transseksuaalide, küll homode hingeseisundi eest, küll sisserännanute õiguste eest, kuid üsna ükskõiksed ollakse oma invaliidide ja pensionäride käekäigu vastu. Karusloomafarmid ja loomade kasutamine tsirkuses mõistetakse karmilt hukka, kuid kehval järjel olevate lastega perede käekäik ei huvita suurt kedagi. Kaitstakse küll mingit parki või puistut (sedagi on mõnikord vaja), kuid samas ei hoolita paljude inimeste vaesusest ja sellest kas neil on tööd, kodu või leiba.

Euroopalike libaväärtuste nagu homoseksuaalsus, sooneutraalsus, feminism, multikultuursus, mingid müütilised “inimõigused”, globalism, kosmopolitism, jne. asemele peavad aga tagasi tulema tõelised väärtused nagu töökus, ausus, pühendumus, perekond, lapsed, isamaalisus, kodukoha armastus jne.
Uusmarksismile ja mugavusliberalismile omane vassimine ja valikuline „hukkamõistmine“ äraspidiste kriteeriumite alusel tuleb lõpetada. Pole see ju ka mingi sallivuslaste ainuõigus, mis teistele justkui laieneda ei tohiks. Kui pole tõde, siis me ei tea ega oskagi määratleda head ja halba.

Hea ja halb, kurjus ja mõistvus, normaalsus ja ebanormaalsus, ausus ja autus, asjakohasus ja kohatus, õilsus ja alatus on klassikalised moraalikategooriad ning vastavalt üldisele eetikale tulekski kõiki ühiskondlikke jõude või inimesi kritiseerida ning vajadusel patustanutele andestada.

Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/urmas-espenberg-veelkord-sallivuslaste-valikulisest-eetikast/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP