Kolumn: Toompea kevad 2019
EKRE on Eesti poliitikas esitanud väljakutse senisele nomenklatuurile ja Brüsseli domineerimisele. Võib mõista pettunuid. Samamoodi olid pettunud ka NSVL-i lagunemise ajal need, kes pidid oma peaga mõtlema hakkama ning nutsid taga „stabiilsust“ ja „arengut helgesse tulevikku,“ kirjutab Roland Tõnisson.
20. märts on ametlik, kalendaarne talve lõpuaeg. Algab taas ringkäiguline looduse tärkamise periood. Hiljuti on ilma peal näha olnud mitmeid kevadeid, nagu Araabia kevaded Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas. Enam me isegi ei mäleta neid, ent nende käigus anti uus hoog protsessidele, mis panid Euroopa ägama.
Kevadelaadsed sündmused Iraagis, Afganistanis … Me ei räägi enam ka Frontexist, Euroopa piiriorganisatsioonist, mille Vahemere-äärsed üksused olid ja on sisuliselt Aafrika ja Aasia migrantidele turismibürooks.
Ukraina kevadest maaliti meile pilt kui rahva õiglasest vihast presidendist oligarhi, Kremli käpiku Janukovitši vastu – pidi algama uus lehekülg Ukraina ajaloos. Nüüdseks on muutunud vaid see, et rooli juures on need oligarhid, kes enne Janukovitšit kadestasid, Euroopa tööturg on täis ujutatud ukrainlastega ja keskmine pension on jätkuvalt umbes 60 eurot. Seda Baltikumile mitte alla jääva hindade taseme juures. Kogu küsimus on Ukraina puhul olnud selles, et haarata suur regioon kümnete miljonite inimestega ühest mõjusfäärist ära ja suunata nende tööjõud ning tarbimisharjumused uutesse rööbastesse. Keskmine ukrainlane ei ole sellest aga võitnud midagi. Peale terrorivastase operatsiooni riigi idaosas.
Keegi ei viitsi mõelda enam sellelegi, et araablastele ja ukrainlastele jagati identseid voldikuid nõuannetega, kuidas tänavatel paremini mässata, kuidas käepäraste vahenditega rünnata korrakatsejõude ja kaitsta ennast. Kokkusattumus? Vaid naiivne inimene võib arvata, et üleriigilised, üheaegsed ja ideoloogiliselt samal põhjal olevad meeleavaldused on „rahva stiihiline väljaastumine oma rõhujate vastu.“
Samasugust nõuannet said ameeriklasedki, kes ei olnud nõus Trumpi valimisega presidendiks. Nii araablastele, ukrainlastele kui ameeriklastele oli see võimalus ka teenimiseks. Keskmine ukrainlane ei saa oma sissetulekutega nädalate kaupa elada tänavatel. Seda saab lubada inimene, kellel jookseb samal ajal sissetulek. Trumpi vastastel meeleavaldustel maksti tunnitasuna 15-18 dollarit, lisaks ületunnitasu ja boonused (vaata fotot). Nõudmised kandidaadile ei olnud kõrged. Varasem kogemus ei olnud vajalik, „töötada“ võis kas hommikuses või õhtuses vahetuses täis- või osalise ajaga.
Soome meedias käis samasugune materdamine Põlissoomlaste erakonna suhtes, kuni selle juht Timo Soini välisministriametiga ära osteti ja vaikima pandi. Sinnamaani võis aga lugeda Helsingi Sanomates, kuulata riigiraadios ja vaadata riigitelevisioonis praktiliselt iga päev sellest, kuidas soomlased ohustavad maailmarahu oma kitsarinnalisusega. „Kui põlissoomlased saaksid võimule, siis suretaksid nad ka metsloomad välja!“ jagas Sanomate allväljaanne „Metro“ kellegi lugeja karjatust esimesel siselehel kui „rahva“ mure väljendajat.
Mida arvata praegusest poliitkevadest Eestis? Sisuliselt on tõesti tegemist „kevadelaadsete“ meeleoludega. Tegelikult hüsteeriaga nende poolt, kes tunnevad oma maailma ohustatuna.
Nad kutsuvad barrikaadidele, sest nad ei ole kapriissete lastena rahul käimasoleva kolmikliidu sünniga. Kapriisne laps viskab end poe põrandale kõhuli ja röögib nii kaua, kuni ta saab kaupluseriiulilt selle asja, mida himustab. Ja teiste inimeste arvamus ei maksa talle midagi. Kapriisne laps poliitikas on „katkine kahur“, mis teeb pauku ootamatult, sageli iseenda pihta.
Minu jaoks jääb suureks müstikaks see, kuidas on võimalik inimesel selliseks areneda? Samasugust nõutust jagas üks mu tuttav kirjavahetuses, mida tema loal siin tsiteerin:
„25 sõpra on siiamaani selle valge südame
pannud … Päris mitu lähedast inimest, tegelikult, nende hulgas. Aga ma
tean ammu, et nad on 110% tolerastid, abortide poolt, illegaalsete
migrantide poolt, samas pole nad isegi ühega neist nahaalsetest
migrantidest samas lauaski kunagi istunud ja kardavad lapsi sülle võtta.
Kurb, et niipalju on lühinägelikke ja ükskõikseid. Ainuke asi, millega
ma ennast lohutan on see, et nad on suhteliselt jõuetud ja arad. See
tähendab, et nende niinimetatud revolutsioon lõpeb õnneks selle malbe
südamekesega. Iga kord kui me poliitikast vms räägime, siis on neil suu
vett täis ja iga kord kui mainin EKREt, nad võpatavad. Samas, miks ma
nüüd lõpuks otsustasin, et aitab, on nende lühinägelik suhtumine maailma
… Enamik neist on emme-issi rahade peal, või meeste-armukeste
ülalpeetavad. Loomulikult on siis hea olla rumal ja lühinägelik. Ise ei
ole nad midagi saavutanud. Ja siis on hea samal rasval edasi elada, kui
oravad riiki juhivad. Nende jaoks pole oluline, kas majandus kasvab või
mitte, nemad imevad ikka ema rinda.“
See tsitaat ühtib tõdemusega Ühendriikidest: „Clintoni jaoks läks
hääletamine päeva alguses päris hästi, aga siis said Trumpi toetajad
töölt vabaks.“Viimaste parlamendivalimistega on Eestis alanud hoopis teistsugune kevad. Reformierakonnaga ja sotsidega on kõik selge – meil on olnud liiga pikk poliittalv, ent lõpuks hakkab välja sulama see roe, mida on nahaalselt poetatud Eestimaa pinnale. See on saamas kõigile nähtavaks.
Ma ei tea, millist mängu mängib selles Keskerakond, võib olla ta rakendab mupot, et saasta tekitanud selle ise kokku korjaksid. Küllap ta on piisavalt kaval, et ka oma „äka“ teistesse, orava- ja punase lille pildiga kotikestesse poetada.
Ometigi peab väga olulisena nägema potentsiaalse kolmikliidu rolli Eesti poliitilise kultuuri arengus. EKRE on toonud Eesti poliitikasse väljakutse senisele nomenklatuurile ja Brüsseli domineerimisele. Võib mõista pettunuid. Samamoodi olid pettunud ka NSVL lagunemise ajal need, kes pidid oma peaga mõtlema hakkama ning nutsid taga „stabiilsust“ ja „arengut helgesse tulevikku.“
Poliitilise naiivsuse ja rahva eksistentsiaalse kriisi aeg peab lõppema. Globalistlikule-marksistlikule katkulevikule tuleb teha lõpp. Lapsetapp peab lõppema. Genotsiid eesti rahva vastu peab lõppema. Eesti rahva pagendamine vaesusse ja eksiili peab lõppema. Selles osas on tärganud Eestis lootus ja võimalused 2019 aasta kevadel. Sellest peab saama kuum, pikk ja töörohke suvi EKRE, Isamaa ja Keskerakonna kolmikliidule.
Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-toompea-kevad-2019/
0 kommentaari:
Postita kommentaar