Kommentaar: Soome parlamendivalimistel tõusid põlissoomlased sotsialistide kannule
Kuigi pühapäeval toimunud Soome parlamendivalimistel keegi seda sõna ei kasutanud, oli paljudel Timo Soini poolt vermitud termin tõenäoliselt kuklas tuksumas: põlissoomlaste tõus 17,5 protsendiga vaid 17,7 protsendi tulemusega valimised võitnud sotsiaaldemokraatide kannule oli jytky mis jytky, kirjutab Markus Järvi.
Eile võis Soome rahvusringhäälingu Yleisradio kommentaatorite nägudel märgata nõutust. Sotsiaaldemokraatide esimees Antti Rinne oli kampaaniaperioodil välistanud valitsusvastutuse kandmise ühes põlissoomlastega, ent numbrid rääkisid keelt, mis asetab vaid 0,2 protsendiühikuga põlissoomlasi võitnud sotsialistid valitsuse moodustamisel täbarasse olukorda.
Valimistulemuse võttis kokku juba aastast 1975 Soome parlamenti esimest korda jõudud koonderakonna veteranpoliitik Ilkka Kanerva, kes oma taaskordset parlamenti pääsemist ja isegi võimalikku ministriportfelli kontempleerides lausus YLE reporterile: “Seda pole veel nähtud, et valimiste võitja saavutab nii napi eelise tagant tulevate erakondade ees.”
Tõepoolest. Kui Soome parlamendivalimistel on harjutud sellega, et vähemalt üks erakond võtab selge liidrirolli – saavutades enam kui 20 protsendilise tulemuse – ning alustab valituskõnelusi autoriteedina, siis pühapäevaste valimiste järel sotsiaaldemokraatidel sellist positsiooni saavutada ei õnnestunud.
Selgitamaks välja esikolmikut, oli pühapäeval vaja süüvida protsendiarvu komakohtadesse. Sotsialistide tulemuseks on 17,7 protsenti häältest ja 40 kohta 200-kohalises Soome parlamendis. Neile hingavad kuklasse põlissoomlased 17,5 protsendiga ning 39 parlamendikohaga. Valitsuse koosseisu kuulunud koonderakond suutis endalt enne valimisi maha pesta üha ebapopulaarsema keskerakonna patud ning saavutada 17-protsendise häältesaagiga kolmanda tulemuse ja 38 kohta parlamendis.
Esikolmikule järgneb keskerakonna tulemus, mida YLE eetris iseloomustati mahlaka sõnaga “rökäletappio” ehk korralik koosa, totaalne häving.
Soome endisele peaministriparteile sai Juha Sipilä juhtimisel osaks rahva ebasoosing: 13,8 protsendiline häältesaak ja 18 kaotatud tooli parlamendis räägivad keskerakonna valija pettumusest ning seda isegi endise maameeste partei peamises kantsis Kesk-Soomes ja Häme maakonnas.
“Takkiin tuli,” kostis Sipilä neid numbreid kommenteerides. Sai kitli peale ehk “tuli korralikult pintsakusse”, nagu kõlab põhjanaabrite kõnekäänd.
Väga väikesed vahed kolme esimese erakonna tulemustes on pannud paljud valitsuskõneluste analüütikud pead kratsima. Kuna keskerakonna valimistulemus on kehv, pole palju neid, kes julgeksid oodata Soome ajaloos juba oma terminiga kodeeritud “punamulla” valitsust ehk sotsiaaldemokraatide ja keskerakonna koalitsiooni.
Sotsiaaldemokraatide ja koonderakonna koalitsioon kannab Soome poliitikas nime “sinipuna” valitsus ja kuigi see on Soome ajaloos harvemini esinev nähtus, on paljud pööranud pilgu nende “valgete jõudude” poole, kes võiksid paari väiksema erakonnaga täiendatuna tõrjuda eemale põlissoomlaste kaasamise valitsusse.
Põlissoomlaste tulemus Soome parlamendivalimistel on aga märkimisväärne, eriti arvestades seda, et vähem kui paar aastat tagasi, 2017. aasta suvel lagunes partei kaheks ning Timo Soini moodustas Soome välisministri toolile istudes uue partei Sinine tulevik.
Kuigi pühapäeval keegi seda sõna ei kasutanud, oli Timo Soini poolt vermitud mõiste paljudel kuklas tuksumas: veel mõned kuud enne valimisi gallupites nigelaid tulemusi näidanud põlissoomlaste muljetavaldav tõus võidujooksu viimastel meetritel sotsiaaldemokraatide kannule ja riigi teiseks erakonnaks oli jytky mis jytky.
Ilmselt pole aga olemas hoiatavamat näidet konservatiividele kui Timo Soini oma, kes ministritoolile istudes loobus mitmetest oma põhimõtetest, lõi uue erakonna ja võttis valitsusse erakonna uuest fraktsioonist kaasa mh Sampo Terho.
Kui keskerakond peaministriparteina sai eilsetel valimistel kitli peale, siis Sinine tulevik sooritas avaliku harakiri. Erakond ei saanud parlamendivalimistel mitte ühtegi kohta. Vanameister Timo Soini ei hakanud halli rebasena isegi mitte enam pingutama. Mees keeldus valimistel kandideerimast. Sinise tuleviku sarnasus Eesti Vabaerakonna hukuga on ilmne.
On selge, et konservatiivsele poliitikale on isegi Soomes nõudlust ning ka sealsed konservatiivsusesse kalduvad valijad ei soovi end esindama pooliku väärtusmaailmaga kompromissialteid karjeriste.
Soome eilsed valimised on siiski ühes valdkonnas väga märgilised. Põlissoomlaste tõusu varjus ei saa märkimata jätta ka ideoloogilise vastaspoole radikaalsema tiiva head tulemust.
Soome sotse võib vaadata pigem põhjamaise heaoluühiskonna peavooluna, kes tõsi küll, pooldavad kõike seda, mida sotsialistlik internatsionaal igal pool Euroopas ja ka meie Maarjamaal pooldab. Ent tegu on siiski Soome poliitika ajaloolise mänguriga, mis loodi aastal 1899 ja mille juured ulatuvad seega 120 aasta tagustesse võitlustesse. Sotsialistide seast pärinevad soometumise maailmameistrid nagu Mauno Koivisto, Martti Ahtisaari ja Tarja Halonen. Ühesõnaga, Soome sotsialistide teiseks nimeks on etableerunud poliitiline klann.
Nendel valimistel võime aga näha, kuidas läänemaise kultuuri tuumiklõhed ilmnevad suurenenud toetuses ühelt poolt põlissoomlastele, ent samas ka rohelistele ja vasakliidule, kes said parlamendis vastavalt 20 ja 16 kohta. Eriti märgiline on see, et Helsingi valimisringkonnas tegid parima tulemuse just rohelised, keda usaldas 23,5 protsenti pealinna ja selle ümbruskonna valijatest.
Maailmavaateliselt märgiline on ka üleriigiliste häältemagnetite esinelik. Suurima häältesaagi kogus Helsingis kandideerinud põlissoomlaste esimees Jussi Halla-aho 30527 häälega, ent tema järel tuleb Turu piirkonnas ehk Varsinais-Suomi valimisringkonnas kandideerinud vasakliidu esinaine Li Andersson 24404 häälega. Tuntud roheliste esimees Pekka Haavisto saagiks jäi 20159 häält. Mõnekümne häälega edastas teda seltskonna ainus noor, edukas ja tubli koonderakonna esindaja Antti Häkkinen (20231).
Soomes tõotavad tulla huvitavad ajad, kuna harjumatult tasavägise tulemuse tõttu istuvad kolm erakonda valitsuskõneluste laua taha praktiliselt võrdses positsioonis.
Sotsiaaldemokraatidel võib tekkida kiusatus oma sõnu süüa ning põlissoomlastega silmast silma valitsusvastutuse teemal mõtteid vahetada. Eks saame näha, kas võimalik koalitsiooni minek toob kaasa põlissoomlaste järjekordse soinistumise või suudetakse valitsuses enda ideed, mille hulka kuulub terav kriitika immigratsiooni aadressil, maksma panna oma nägu ja nime kaotamata.
Allikas: http://objektiiv.ee/kommentaar-soome-parlamendivalimistel-tousid-polissoomlased-sotsialistide-kannule/
0 kommentaari:
Postita kommentaar