RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 9. juuni 2019

Huvitavat pühapäevaks: Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjektina

Paistab praegu küll kasutu olevat rahvusvaheliste suhete alal õigusest rääkima hakata, sest viimastel aastatel on mõõduandva tegurina esirinda lükatud jõud. Õigus­likud normid nagu poleks üldse enam maksvusel. Sündmusi ligemalt vaadeldes leiame siiski, et jõu tarvitamist ikkagi kuidagi kõlbeliselt ja õiguslikult põhjendada katsutakse. Näit. on saksa rahvas teiste vastu vaenulikuks õhutatud tõendusega, et Saksamaale 1919. a. Versailles’ lepinguga liiga oleval tehtud. Tšehhoslovakkia lam­mutamist õigustatakse rahvaste enesemääramise õiguse jaluleseadmisega, kuna seda õigust olevat rikutud kõnealuse riigi asutamisel. Ei ole sellep. ülearune, kui meie Eesti Vabariigi õiguslikku olemist selgitada katsume. Mulle näib, et sellel alal pole veel kõik öeldud.
Kõigepealt märgime, et Eesti Versailles’ süsteemi riikide hulka ei kuulu: tema tekkis väljaspool seda süsteemi. See asjaolu võib meile teatud tingimustel kasulik olla. Omal ajal olime aga õnnetud, et meid Versailles’s arvesse ei võetud.
Et Eestist kui poliitilisest ühikust aru saada, peame ajaloos kaugemale tagasi vaatama.

Eesti rahvas ühes tema eluasemeks oleva maa-alaga kuulus ligi 200 aastal Vene-maailmariigi koosseisu. Mingisugusest Eesti iseolemisest selle aja jooksul juttu ei ole olnud. 30. aug. (11. sept.) 1721. a. Nysiadlis Vene ja Rootsi vahel sõlmitud rahu­lepingus, mille järgi Rallimaa lõplikult Venemaa külge liideti, on kõnet balti aadli eriõigustest, kuid need eriõigused puudutasid balti pärismaalasi, eestlasi ja lätlasi ainult negatiivselt, viies neid isegi eraõiguslikult õiguse objektide, see on tööloomade tase­mele. Eestlaste õiguse subjektideks, õigustega varustatud isikuteks saamine on sellep. ajaloo protsess, mis ei ripu Nystadli lepingust, vaid selle lepingu tühistamisest. Tule­tame seda meelde kui ajaloolisi tõsiasja, mida sündmuste hindamisel tuleb arvestada. Eesti pole mitte riik, mis tekkinud kusagil asustamata mitte kellelegi kuuluval maa­-alal, vaid ta kujunes endise Vene maailmariigi pinnal. Viimane pidi uuele riigile oma senised õigused elanikkonna ja territooriumi suhtes loovutama.
Peab küsima, millal teostus see loovutamine?
Meie peame õiguse andma nendele Vene valitsuse esindajatele, kes 30. märtsi 1917. a. seadust lugesid eestlaste autonoomia teostamise aktiks. Kõnealuse seadusega ühendati tegelikult kõik tulevase Eesti Vabariigi elemendid: maa, rahvas, valitsuslik võim üheks tervikuks, kuigi viimane ei olnud veel suveräänne.

Muu seas kõrvaldati mainitud seadusega balti rüütelkondade senine maaesinduse õigus: viimased olid 1. juulist 1917. a. peale veel ainult aadli esindusteks. On selge, et 15/21. nov. 1917. a. Ajutise Maapäeva olsus kõrgemast võimust ja 24. veebr. 1918. a. Manifest Eestimaa rahvustele olid võimalikud ainult tänu 30. märtsi seaduse läbi loodud Eestimaa administratiivsele organisatsioonile.
Peab märkima, et 15/28. nov. otsus omab rahvusvahelise akti iseloomu, sest enese kõrgemaks võimuks tunnustamine tähendas Ajutise Maapäeva tegevusesse astu­mist suveräänse riikliku koondise organina. 1910. a. 24. veebr. Manifest oli juba peal­kirja järele määratud ainult sisemiseks tarvitamiseks ja ei toonud meie riiklikule ole­misele juurde mingit uut õiguslikku komponenti. Teda võib võtta ainult kui täien­dust 15/28. nov. otsusele. Manifesti autorid ei lugenud mainitud otsust vormiliseks Venemaast eraldamise tahteavalduseks. Saksa vägede liginemise hädaoht sundis aga iseseisvuse suhtes selget seisukohta avaldama, ei oodatavatel läbirääkimistel maailma ümberjaotamise kohta eestlastele kindlustada iseseisvat esindust. See oli Manifesti koostamise põhjus. Manifestiga kaitsti ennast esimeses joones meie koduste sakslaste võimupüüete vastu. Neid teati maa esindusena olevat liikvel. 15/28 nov otsus ümberpöördult, oli sihitud enamlaste vastu. Selles on nende kahe meie riigi tekkimiseloos silmapaistva seisukohavõtu põhimõttelik lahkuminek. Nad olid tingitud aja­loosündmuste arenemiskäigust ja samaga on seletatav nende juriidiline puudulikkus, mis tagantjärele vaatlejaile lubab mitmesuguseid tõlgitsemisi.

Eesti Venemaast lahkulöömine sündis rahvaste enesemääramise õiguse alusel. President Wilson 
avaldas oma kuulsad 14 punkti 8. jaan. 1918. a. Vene enamlased kuulutasid aga vene sotsialistlike erakondade programmides leiduva rahvaste enese­määramise õiguse ametlikult välja juba 2. (15.) nov. 1917. a. [enamlise rahvakomis­saride nõukogu otsus). Ajutise Maanõukogu otsus kõrgemast võimust võis sellep. toetuda ainult enamusele deklaratsioonile, sest see oli Venemaa selleaegse riikliku võimu poolt välja antud seadus. Seaduste ja Määruste kogus avaldatud. Wilsoni teesid olid esialgu ainult filosoofilist laadi, ilma ühegi seadusliku jõuta.
Eesti Ajutine Maanõukogu ja Ajutine Maavalitsus enamlaste poolt tunnustatud enesemääramise õigust Eesti iseseisvuse nõudmise alusena ei nimetanud. Ei ustud siis veel enamlaste võimu püsivusse ja temaga ei tahetud ka kõlbelisil ning õiguslikel kaa­lutlusil tegemist teha. Kes selles suhtes ühtegi südametunnistuse etteheidet ei tund­nud, olid sakslased. Saksa kindralstaap saatis Vene enamlasemigrandid läbi Saksa­maa plombeeritud vagunites koju ja niipea, kui enamlased võimu olid haaranud, astus Saksa valitsus nendega kohe rahuläbirääkimistesse, küsimata enamlaste võimu püsivusest. Ja hoolimata enamlaste poliitilisest ideoloogiast, mis nüüd nii põlatuks kuulutatud.
Brest-Litovski rahuleping (allpool lühidalt Bresti leping] on iseloomulik ja Eestile tähtis rahvusvahelise õiguse dokument, mida ligemalt vaadelda tuleb.

Brest-Litovski rahuleping 3. märtsist 1918. a., ratifitseeritud Berliinis 29. märtsil 191·. a., tühistas ligi 200 aasta järele Eesti- Ja Liivimaa kuuluvuse Vene riigi koos­seisu. Art. 3 üteldakse:
„Maa-alad, mis lääne pool lepinguosaliste vahel kokkulepitud joont asuvad ja ennemalt Vene riigile on kuulunud, ei allu enam Vene riigivõimule. Kokkulepitud joon on ära märgitud sellele lepingule olulise osana juurdelisatud kaardil (lisa 1).
Seda kaardil kahjuks avaldatud ei ole, kuid lepingu art. 6. on üteldud, et Eesti­maa ja Liivimaa kuuluvad eraldatavate maa-alade hulka ja et Eestimaa idapiir läheb üldiselt Naroova jõge mööda, Liivimaa oma läbi Peipsi ja Pihkva järve kuni viimase lõuna-lääne nurka, sealt üle Luubani järve Liivenhofi mõisani Düüna ääres.
Lepingus on edasi üteldud (art. 3), et eraldatavad territoriaalsed ühikud on vabad kõigist kohustusist oma senise emamaa vastu ja et nende tulevane saatus mää­ratakse kokkuleppel elanikkudega. Eestimaa ja Liivimaa pidi saksa politsei vägede poolt seniks okupeeritama, kuni seal julgeolek kohaliste asutuste läbi kindlustatakse ja riiklik kord jalule seatakse (art. 6).
Üldiselt on Bresti lepingu aluseks võetud rahvaste enesemääramise Õigus ja seda Nõukogude-Vene esindajate ettepanekul.
Bresti lepingu täienduseks on Venemaa ja Saksamaa vahel Berliinis 27. augustil 1910. a. sõlmitud lisaleping, mis vahepeal üleskerkinud poliitilise küsimuse „sõbraliku mõistmise ja vastastikuse vastutuleku vaimus” pidi lahendama. Tõeliselt on tingimusi Venemaa kahjuks raskendatud. On uusi maid eraldatud.

Lepingu art. 13 järgi „on Venemaa sellega nõus, et Saksamaa Georgia! (Gruusiat) kui iseseisvat riiki tunnustab”. Kas ka Venemaa ise Gruusia iseseisvust on kohus­tatud tunnustama, ei ole üteldud. Määrus on sellep. ebamäärane ja ebasoodus Gruusiale.
Peab veel tähendama, et niipea, kui lisa lepingutes Poolamaad ei mainita, kuna kõigi teiste Venemaast eraldatud maade korraldamise kohta on midagi üteldud. Eesti- ja Liivimaad mainitakse korduvalt.
Lisalepingu art. 2 üteldakse, et Eestimaa ja Liivimaa idapiirid määratakse komis­joni poolt kindlaks, mille järgi Saksa väed maa-alad ida pool seda piiri vabastavad. Art. 7 korratakse peale pingu määrusi Venemaa loobumise üle tähendatud maa-aladest ja et Eestimaa ja Liivimaa tulevane saatus määratakse kokkuleppel elanikkonnaga. Samuti on korratud määrus kohustuste mittetekkimise kohta.  Jättes kõrvale üksikasjalised määrused vabasadamate asutamise. Peipsi vee alandamise jne. kohta, mis nähta­vasti Eesti-Vene rahulepingu vastavatele määrustele eeskujuks olnud, vaatame, mis mainitud teesidest järeldada võib Eesti iseseisvuse suhtes.

Et Eesti- ja Liivimaa iseseisvaks pidid saama, see on kokkukõlas mõlemate lepin­gute tekstidega. Pealepingus räägitakse ainult Eesti- ja Liivimaast, millest järeldada võiks, et pooled Vene Ajutise Valitsuse määrust Eesti ja Läti territooriumide eralda­mise kohta silmas on pidanud. Lisalepingu art. 10. tuletatakse siiski ka Kuramaad meelde, mitte aga art. 7., mis ainult Eesti- ja Liivimaa iseseisvaks tegemisest räägib. Ei ole sellep. selge, kas oli mõeldud ka Kuramaa iseseisvaks teha. Saksa seisukohast kõige arusaamatum on tingimus, et eraldatavatel maa-aladel riigi organiseerimine teostatakse vastavalt elanikkude soovidele. Elanikkonna suhtes ei ole mingisuguseid kitsendusi tehtud, seega tuleb oletada, et mainitud lepingute järgi tuli arvestada eest­lasi ja lätlasi. Ja meie vallavanemate 1918. a. Riiga ning Tallinna käsutamine maa häält tegema, allkirjade korjamine Saksa riigi alla palumise kirjadele, saksa sõjameeste perekondade Baltimaale asuma toomise ning eestlaste ja lätlaste väljaviimise kavad on seletatavad Brest-Litovski ja täiendava Berliini lepingu tingimuste täitmise vajadu­sega. Näib, nagu ei oleks Saksa rahukonverentsi liikmed kehalisi vahekordi tundnud või neid arusaamatuil põhjusil mitte arvestanud. Võib otseselt ütelda, et Brest-Litovski rahuleping oli balti-sakslaslele kahjulik, pani neid rahva hääle tegemisel rumalasse seisukorda. Ainult vägivald võis neid pääsla, mida ka katsuti. 

On kindel, ei Bresti leping Eesti ja Läti iseseisvust elanikkonna soovide arvessevõtmise kaudu on taganud. Saksa okupatsioon oli juriidiliselt ajutine sõjalise vägivalla seisukord. Selle kaudu katsusid meie aadli esindajad oma seisukorda päästa. Nende ridade kirjutajal on meeles, et Liivimaa landmarssali kohustetäitja ja parun Stael von Holstein H. Luhl’ile või K. Parts’ile oli seletanud, et sõjaline okupatsioon nii ruttu ei lõpe. Berliini lisa­lepingu art. 7. leidub ka lause, mis Bresti lepingu tekstis puudub ja ilmselt sihitud balti aadlikorporatsioonide kui maa esinduse tunnustamise võimaldamisele. Mainitud art. algab järgmiselt:
„lndem Russland den in Estland und Livland bestehenden latsächlichen Verhältnissen Rechnung trägt…” Muus osas on pealepingu teksti korratud.
Toodud lauset kasutaski keiser Wilhelm II oma manifestis 22. sept. 1918. a., mil­lega Eesti ja Liivimaa Saksamaa poolt iseseisvaks kuulutati, eestlaste ja lätlaste poliiti­liselt nurkasurumiseks. See juriidiliselt seisukohalt eriskummaline dokument käib järgmiselt:
„Meie, Wilhelm, Jumala armust Saksa keiser. Preisi kuningas jne.
Käsime meie riigikantsleri Dr. krahv von Hertlingi, peale selle kui Venemaa 27. aug. 1918. a. kinnitatud Bresti rahu Saksa-Vene lisalepingu põhjal enese Eesti- ja Liivimaast lahti on ütelnud, ühendatud Eesti- ja Liivi, Riia ja Saaremaa maanõukogule teada anda, et meie tema esindajate soovil ja meie riigikantsleri teadaandmisel nime­tatud maad Saksa riigi nimel vabaks ja iseseisvaks kuulutame.
Algkirja oleme meie kõrgus ise kokku seadnud ja keiserliku pitsati peale vaju­tada lasknud.
Antud Suures Peakorteris 22. sept. 1918. a.
Wilhelm I. R.
Krahv von Hertling.
Alla kirjutanud krahv von Hertling.”
Kõigepealt tuleb tähendada, et toodud dokumendis Saksa keiser maid iseseis­vaks kuulutab, mis veel Saksamaa omaks polnud saanud. Peale selle, need maad olidki juba Bresti lepingu ja selle lisalepingu alusel iseseisvaiks tunnustatud, nii nende endise peremehe Venemaa kui ka Saksamaa enese poolt. Tähelepanu äratab ka asja­olu, et keiser Wilhelm oma manifestis ainult Berliinis allakirjutatud lisalepingut tunnistab ja mitte Bresti alglepingut. Selles ongi ülaltoodud lause „tegelikesl asjaoludest” tähendus. Keiser Wilhelmi manifestis loetakse ühendatud Eesti-, Liivi-, Riia- ja Saare­maa maanõukogu, see tähendab, balti aadli korporatsioonid kohaliku elanikkonna esinduseks, kuna Bresti lepingu järgi see võimalik ei olnud. Viimase lepingu tekst, nagu juba mainitud, ei võimaldanud eestlasi ja lätlasi kõrvale jätta, muuseas arvesse võites 30. märtsi 1917. a. seadusega loodud omavalitsuslikke esindusi. Bresti lepingu rikkumine oleks Venemaale õiguse andnud Eesti- ja Liivimaa tagasiandmist nõuda.

Ülaltoodud keiser Wilhelmi manifest oli aga hilinenud hädadokument, sest juba 8. augustil samal aastal algas lääne frondil liitlaste vastupealetung ning septembri lõpuks oli Saksa väerind mitmel pool läbi murtud. Sõda oli Saksamaale kaotatud ja Saksa vägede juhatus tegi 28. septembril oma valitsusele  ettepaneku vaherahu läbirääkimisi algatada. Oli teada, et liitlased Bresti lepingut ei tunnusta.
Bresti lepingu ja tema lisalepingute mittetunnustamise klausel leidub juba ka Compiegne’i metsas 11. nov. 1918. a. allakirjutatud vaherahu lepingus, mille järgi Saksamaa idas kõik okupeeritud maa-alad pidi vabastama. Lõplikult tühistati Bresti rahu Versallles’ lepinguga.
Niipea kui Nõukogude Vene Compiegne vaherahust teada sai, kuulutas ta 13. nov. 1910. a. omalt poolt Bresti lepingu ühes lisadega tühistatuks. 27. nov. 1918. a., kaks nädalat pärast Bresti lepingu tühistamist, algas Vene pealetung Narva juures, et kord loovutatud provintsi Venemaale tagasi võita.
Kuid enne, kui venelased pealetungi alustasid, sõlmiti Riias 19. nov. Eesti ja Saksamaa vahel nõndanimetatud „Üleandmise leping”, millega Saska valitsus Eesti Maapäeva ja Ajutist Valitsusi vormilikult maa esinduseks tunnistas. See oli hilinenud, kuid siiski Eestile tähtis tunnustus rahvusvahelise lepingu kujul. Saksa okupatsiooni­võimud ei andnud Eestimaad Venele tagasi, vaid tunnustasid tema iseseisvust. Saksa­maa pole hiljem Eesti Vabariiki espressis verbis de j u r e tunnustanud, vald määras 9. juulil 1921 oma saadiku meie valitsuse juurde, mis loetakse samaväärseks tunnusta­misele. Nähtavasti võeti 19. nov. 1917. a. Riia lepingut siiski arvesse. Keiser Wilhelmi manifest oli ka tühistatud.

Mis puutub Versailles’ rahulepingusse, siis oli see vormiliselt iseseisvale Eestile vaenulik, sest ta kustutas Bresti lepingu kaudu tekkinud Eestimaa Venemaast eralda­mise õigusliku aluse. Liitlased olid Venemaa lammutamise vastu.
Tegelikult oli Versailles leping meile muidugi kasulik, sest Saksamaa võidu korral oleks eesti rahvas hävitatud, nagu seda 1918. a. võimumehed avalikult seletasid. Bresti leping ei olnud ju eestlaste tarvis mõeldud, kuigi temas Eestimaa iseseisvaks tunnustati ja riigikord elanikkonna soovidest rippuvaks oli tehtud. Saksa valitsus ei saanud niihästi valis- kui sisepoliitilistel põhjustel oma tõsiseid kavatsusi Bresti lepin­gus avaldada. Rahvaste enesemääramise õigusi tuli temal avaliku arvamuse survel tunnustada, kuna seisukord lääne väerinnal üha pinevamaks muutus ameeriklaste sõttaastumise tõttu. Wilsoni punktid rippusid pea kohal.
Rahvusvahelise õiguse seisukohalt seisis Eesti küsimärgi all kuni 2. veebruarini 1920. a., mil Vene seekordne valitsus vormiliselt eestlaste kasuks Eestimaast lahti ütles. Et Eesti suutis täitsa iseseisvalt senise emamaaga rahu teha, rippumatult rahvusvahe­listest konverentsidest, see on tema olemise tugevam külg. Keegi ei või ütelda, et mingisugune suurvõim venelasi oleks vägistanud. Meil ei maksa oma jõuga uhkus­tada, kuid ka kasuliku ajaloolise konjunktuuri kasutamine on sama hea kui enese jõuga maksmapanek. Jõudu meil tuli siiski ka tarvitada ja selles suhtes peame alla kriipsutama, et eestlased täies koosseisus Venemaa poolel Maailmasõjast olid osa võtnud ja 1918-1919. a. sama väsinud olid kui venelased. Iseseisvuse nõudmine oli ära teenitud suurte kaotustega Venemaa julgeoleku eest. Venemaa kokkuvarisemises ei ole eestlastel mingit süüd. Seda peame ajaloolise õigluse seisukohalt mainima. Tähelepanu tuleb juhtida ka sellele, et meie endile iseseisvust nõudes Venemaad ära ei andnud ja Venemaa vaenlaste – sakslastega 1919. a. Isegi sõda pidasime.
Niipalju Eesti iseseisvuse teostamise kõlbelistest alustest. Toodud meeletule­tused võivad meile kunagi kasulikud olla.

Meie oleme üleval iseseisva Eesti kui rahvusvahelise õiguse subjekti kujunemist lühidalt skitseerinud. Ma pean lõpetama selle märkusega, et Eesti iseseisvuse sünni­päev on seotud õiguslikult kõige vähem tähtsa momendiga, Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele avaldamisega. Tema vormiliseks puuduseks on muuseas, et ta ainult Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu poolt on alla kirjutatud. Sisuliselt määrab ta aga küll täie selgusega ära, et „Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides kuuluta­takse tänasest peale iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks”. Maanõukogu otsuses kõrgemast võimust 1S/20. nov., mille alusel Vanemate Nõukogu tegutses, oli Eesti­maa riikliku korra kindlaksmääramine jäetud Asutava Kogu hooleks. Vastuvaidlemata on Manifestil rahvuslike jõudude kindlaksmääratud sihi saavutamiseks koondamise suhtes äärmine tähtsus. Kuid see tähtsus ei kuulu niivõrd õiguse kui kõlbluse ja psühholoogia valda. Juriidilise iseseisvuse otsustavaks momendiks oli 2. veebr. 1920. a., mille järgi Eesti kui iseseisva riigi de jure tunnustamine teiste riikide pooli oli vaid aja küsimus.
Mulle võidakse vastu vaielda, et enne seda Eesti Vabariik tegutses iseseisva poliiti­lise ühikuna, organiseeris sõjaväge, andis seadusi, mõistis kohut jne. Sellepeale peab vastama, et see oli nõndanimetatud de f a c t ο seisukord, nagu see oli väljendatud ka suur liikide tunnustusaktides. Kodune administratiivvõim ja jurisdiktsioon rajanes 30. märtsi 1917. a. seadusega saadud volitustel, mida laiendati 15/20. nov. otsusega kõrgemast võimust.
J. JANS
Akadeemiast nr. 8/1938

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP