RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 10. juuni 2019

Mart Helme EKRE Kongressil: me kõnnime vastutuult, aga me kõnnime ülesmäge, ja tulevik on meie päralt

Mart Helme kõnelemas EKRE kongressil 9. juunil 2019 Jõhvis

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme pidas erakonna kongressil maha temale omase tulise kõne, mis leidis kokkutulnutel sama tulise heakskiidu.

Mart Helme ütles, et EKRE liikmeks olemise üle võib tunda uhkust ja see pole ainult “kaabude edu” – rahvuskonservatiividel on kõige kiiremini kasvav erakond, saadik Euroopa Parlamendis, viis ministrikohta ja Riigikogu esimees. EKRE on osa maailma konservatiivsest revolutsioonist ning meid tuntakse ja tunnustatakse kogu maailmas.

Erakonna liidri sõnul kõnnib Eesti Konservatiivne Rahvaerakond vastutuult, aga ülesmäge, ta ei ole veel tippu jõudnud, aga tulevik on rahvuskonservatiivide päralt, sest rahvas, kelle hümnis on “Su üle Jumal valvaku”, ei saa kaotada.

 

“Head erakonnakaaslased,

2014. aastal, kui meie erakond alles võitles oma koha eest Eesti poliitika kõrgliigas, võttis minuga ühendust üks filmimees, kes mõlgutas mõtteid Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast film teha. Kui ma küsisin temalt, mis film see niisugune oleks ja miks just meie erakonnast, siis vastas ta, et see oleks eelkõige kroonika, mitte niivõrd dokfilm. Aga miks EKRE – sest ta tahab jäädvustada meie erakonna tõusu ja võidukäiku. Filmi tegemine jäi siiski ära. Meist kummalgi osapoolel ei olnud selle aastaid kestvaks valmistamiseks piisavalt ei vaba aega ega vaba raha.
Aga elu ei jäänud seisma ja täna, Anno Domini 2019, võime tõdeda: meie erakond on tõepoolest teinud läbi muljetavaldava arengu ja sammunud järjekindlalt ülesmäge. Ning see lugu oleks kindlasti väärinud jäädvustamist ka filmilindile – kui tänapäeva digiajastul niisugust vanamoodsat sõna üldse kasutada tohib.

Kust me siis alustasime ja kus me nüüd oleme? Alustasime 2012. aastal Põltsamaal peetud Eestimaa Rahvaliidu – millest desertöörid olid üle jooksnud meile praegu ideoloogiliselt kõige selgemalt vastanduvasse Sotsiaaldemokraatlikku erakonda – ja Eesti Rahvusliku Liikumise ühinemiskongressiga. Edu keegi sellele üritusele ei ennustanud. Paljulubavad polnud ka reitingud, mis kõikusid kuust kuusse 2-3 protsendi peal.
Aasta hiljem valisid Mustpeade majja kogunenud paarsada delegaati mind erakonna esimeheks. Ja kuigi Postimehe veebiküsitluses avaldas enamik vastanuist arvamust, et EKRE-st võib pikapeale isegi asja saada, ei peegeldunud see veel küsitlustulemustes, kus me kolmest protsendist kõrgemale kuidagi ei tahtnud tõusta.
Aga me ei jätnud jonni. Kuigi peavoolu meedia meid valdavalt ignoreeris, ei teadnud ei ajakirjanikest ninatargad ega poliitilised konkurendid, et meie tegelik töö polnudki niivõrd avalikkusele mõeldud. Päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse tegelesid nii erakonna juhatuse liikmed kui kohalikud aktivistid erakonna struktuuri väljaehitamise ning kohtadel selle kandepinna laiendamisega.

Tõesti: ma vaatan praegu siit kõnepuldist alla saali, ja ma näen teie hulgas kümneid ja kümneid inimesi, kes juba siis, kui kõik maailma targad meile kadu ennustasid, tegelikult meie tulevasele edule vundamenti ladusid. Just see töö – ja see töö kestab katkematult ka praegu – tagas meile edu 2015. aasta riigikogu valimistel, tagas meile edu kohalikel valimistel ja tagas meile superedu käesoleva aasta Riigikogu valimistel.
Organisatsioon – teie, kallid kongressi delegaadid – oli meile selleks jalgealuseks, millel seisime ka kohe valimiste järel alanud koalitsiooniläbirääkimistel ja mis tagas meile jõuõla ning operatiivsügavuse valitsusse minekuks.
Ma olen sügavalt veendunud, et käesoleval aastal võib igaüks teist tunda uhkust selle üle, et ta kuulub Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda. On ju üksnes rõõmustav, kui meie poliitilised konkurendid raevust vahtu pritsivad, sest midagi pole teha: EKRE on kõige kiiremini kasvava liikmeskonnaga erakond, me oleme küsitlustes kindlustanud endale stabiilse 18-20 protsendise toetuse, meil on esindused pooltes kohalikes omavalitsustes, meie riigikogu fraktsioon on kasvanud seitsmelt liikmelt üheksateistkümne peale, meil on oma saadik europarlamendis ja me oleme valitsuses, kus meile kuulub kolmandik ministrikohtadest.

Sõbrad, kui see ei ole edulugu, siis mis veel on edulugu? Ja selle eduloo on meile taganud just see, et meil on kogu Eestit kattev tegus rohujuure tasand.
Muide, just see rohujuure tasand ehk meie kasvav ja dünaamiline organisatsioon on ka see põhjus, miks meid ei tabanud roheliste või Vabaerakonna saatus, kes pärast ühekordset tähelendu poliitikataevas kustusid.
Siinkohal tahan ma vabandada kõigi meie liikmete ees, kelleni ma viimaste kuude jooksul pole jõudnud kaugeltki nii palju, kui ma oleksin tahtnud. Valimiskampaania, koalitsiooniläbirääkimised ja ministriametisse sisseelamine on paraku jõhkralt röövinud kogu vaba aja ning energia ja ma võin nii enda kui Martini nimel öelda, et mitme kuu vältel polnud meil ainsatki vaba päeva, krooniliseks muutunud unevõlast rääkimata.
Ent uskuge, me teame: ilma teieta, head erakonnakaaslased, ei ole kaabud Eesti poliitikas mingi arvestatav jõud.

Siinkohal tahan ma taustsüsteemi laiendada. On mõistetav, et me oma tegemistes vaatame eelkõige Eestis toimuvat. Tegelikult peaksime vaatama aga suurt pilti ja nägema, et me pole kaugeltki ainus rahvusmeelne ja konsrvatiivne erakond, kes võitleb oma rahvusriigi, oma keele ja kultuuri säilimise eest. Niisugusena oleme me küll üks ja ainus Eestis, aga kõigest üks paljudest nii Euroopas kui laias maailmas.
Maailmas, kus on selgelt alanud ning võidukäiku tegema asunud rahvuslik ja konservatiivne revolutsioon. Revolutsioon, mis samm-sammult pühib oma teelt visa vastupanu osutava vasakliberaalse ajupesu, „euroopalikeks normideks“ või „läänelikeks väärtusteks“ ristitud neomarksistliku totalitarismi, taastab vähemuste diktaati kehtestava liberaalse demokraatia asemel traditsioonilise demokraatia ehk enamuse võimu ja lõpetab suurkorporatsioonide kasumite nimel nende häbiväärsete marionettpoliitikute poolt algatatud massiimmigratsiooni ja ohtlikuks düstoopiaks kuulutatud rahvuste ning rahvusriikide hävitamise.

Ameerikas on selle revolutsiooni lipu heisanud Donald Trump, Euroopas Matteo Salvini, Marine Le Pen ja paljud-paljud teised, kes on koondunud oma traditsioonide ja rahvuskultuuride kaitseks kõige erinevamatesse erakondadesse, mis teatud küsimustes võivad olla küll eri meelt, kuid põhilises – oma rahvuslike õiguste kaitse osas – seisavad ühisel platvormil.
Pole siis ka midagi imestada, et liberaalsete jõudude poolt suunatav peavoolumeedia on asunud oma võimu kaotust tundvate tegelaste mahitusel rahvuslike jõudude pihta laimu, vale, sildistamise, halvustamise ja naeruvääristamise turmtuld andma. Ühtlasi püütakse rahvusluse eest seisvaid jõude kompromiteerida ka sisemiselt, apelleerides inimeste ahnusele või auahnusele, edevusele või rumalusele, kadedusele või šantažeeritavusele. Ikka eesmärgiga erakonda lõhestada, tekitada olukord, kas kallutatud jõudude teenistuses olev või lihtsalt oma isiklikke ambitsioone teostav inimene või inimesed hakkavad erakonna sees oma erakonda ehitama, et selle abil siis pirukast suurema tüki hammustamiseks erakond hoopis üle võtta.

Me oleme kogu seda arsenali täies mahus näinud Ameerikas, kus laimu ja valede massproduktsioon, ebalojaalseks osutunud inimeste meeskonda sokutamine ja alusetute kohtuasjade algatamine pole president Donald Trumpile andnud ainsatki päeva rahus töötamiseks. Sedasama näeme Eestis, kus meie erakond on valimiste järel – ja eriti valitsuse osapooleks saamise järel – sattunud meie ajaloos pretsedenditu sopaloopimise ohvriks.
Siinkohal palun ma kõigi teie erakordselt terast tähelepanu! Need rünnakud pole mitte üksnes selleks, et meid valitsusest välja suitsutada. Nendel rünnakutel on palju kurjem eesmärk. Ja selleks on ei vähemat ega rohkemat kui meie erakonna kui niisuguse hävitamine. Meie minemapühkimine nii Eesti kui Euroopa poliitiliselt kaardilt. Psühholoogiline töötlemine selle nimel käib ju kogu aeg. Aga me kõik teame, et isegi lakkamatult korratud vale ei muutu lõpuks tõeks. Seda eriti tänasel päeval, kui teatud ideoloogiaid teenivate meediamogulite meediamonopol on murenenud.

Nüüd valitsusest. Pikaajalisele politilisele kogemusele vaatamata polnud mul aimugi, kui stagneerunud ja inertne on Eesti. Võin pisut enam kui kuu aega ministriks olemise järel tõdeda, et tegelikult ei taha Eestis keegi muudatusi. Ei taha meie koalitsioonipartnerid, ei taha opositsioon – viimased tahavad üksnes tagasi võimule – ega taha ka ametnikud. Kõik saavad küll aru, et mingit edulugu Eesti endast enam ei kujuta, aga muutuste tegemine tähendab ju senise süsteemi demonteerimist ja uue üles ehitamist. Tähendab riigireformi. Tähendab eelarve reformi. Tähendab sotsiaalhoolekande reformi. Tähendab tervishoiusüsteemi reformi. Tähendab paljude struktuuride – teiste hulgas näiteks politsei, piirivalve, kohtute, prokuratuuri, riigiettevõtete, kaitseväe, diplomaatilise teenistuse jne., jne. – reforme.
Kõik saavad reformide vajadusest küll aru, aga midagi sisulist teha ei taha. Ei taha, sest ei julge. Ei julge, sest huvigruppe, keda tuleb murdma hakata, on palju ja võidus nende üle ei saa kindel olla. Ja nii me edasi tiksume. Aga 47% pensionäridest elab vaesuses, kolmandik inimestest elab kas absoluutses või suhtelises vaesuses, Eesti IT tiiger lonkab kahte jalga, maapiirkonnad tühjenevad jätkuvalt ja ise ennast kõrgete palkade ja muude boonustega kindlustanud establishment ei saa aru, millega lihtsurelikud rahul ei ole.
Jah, sellest, millega lihtsurelikud rahul ei ole, Reformierakonna pika võimuperioodi jooksul kujunenud riigiaadel aru ei saa, aga seda, et ühiskonnas köeb rahulolematus, tunnetavad nad kõik.

Paraku, nagu ikka, kui ühiskond stagneerub ja rahulolematus maad võtab, on valitseva klassi tüüpiline reaktsioon sellele ringkaitse moodustamine.
Ka meil Eestis on eriti valitsuses istudes näha, kuidas aja jooksul üles ehitatud ringkaitset jätkuvalt tugevdada püütakse. Selle kõige nähtavamaks osaks on ühtede ja samade inimeste maksimaalselt kaua ametis hoidmine või nende nagu malenuppude ümber paigutamine ühelt ühiskondlikke protsesse suunavalt ja kontrollivalt kohalt teisele.
Näiteks: politseiameti juhi suuname KAPO-t juhtima ja KAPO juhi suuname politseid juhtima, peaprokurörist teeme õiguskantsleri ja õiguskantslerist teeme peaprokuröri, ühe ülikooli rektori suuname teise ülikooli ja teise ülikooli rektori suuname esimesse ülikooli. See, et korra kohaselt toimuvad konkursid ja valimised, ei puutu asjasse. Ametisse saavad ikkagi ainult õiged ja süsteemile lojaalsed ning seda käigus hoidvad inimesed.
Ah et kes seda otsustavad? Ma ei tea, kes seda otsustavad, mulle pole sellest veel ette kantud. Küll tean ma aga seda, et kui üks õige kandidaat mingil põhjusel läbi ei lähe, ilmub kusagilt kohe üks teine täpselt sama õige kandidaat ja süsteem ehk stagnatsiooni ringkaitse toimib laitmatult edasi. Me tahame ja me peame selle ringkaitse purustama. Vastasel korral saab Eestist järgneva kümne-viieteist aasta jooksul üdini korrumpeerunud Moldova laadne riik, kus kõik peale korruptantidest eliidi on vaesed.

Siin jõuame teemani, milleks on Eesti maine. Teatavasti süüdistava liberaalid, vasakpoolsed ja muud Eesti Vabariiki oma isikliku läänina käsitlevad tegelased Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda ja mind isiklikult selles, et me oleme kahjustanud maailmas Eesti mainet. Jättes kõrvale raudkindlad faktid selle kohta, kuidas Eesti Vabariigi presidendi ametit pidav isik lääne meediaväljaannetele intervjuusid andes sisepoliitilisi vastasseise kasutab Eesti maine määrimiseks, jätavad meid kõigis nimetatud pattudes süüdistavad tegelased mainimata selle, et Eesti mainet on meie külatänava kaklustest kordades enam määrinud kaks juhtumit.

Nimelt: meie suusatajate ja treeneritega seotud dopinguskandaal, millele pole punkti kaugeltki veel pandud ja maailma ajaloos teadaolevalt pretsedenditus mahus rahapesu Eesti pankade kaudu. Mõlemad on sündmused, millelt Reformierakonna näpujälgi on võimatu maha pesta. Ja viimase puhul on meil põhjust ka täie teravusega küsida: miks on prokuratuur kõike seda siidkinnastes käsitlenud? Miks on siiani vahele võetud vaid prügikala? Miks tehakse Eestis kõikides asjasse puutuvates institutsioonides nägu, nagu oleks intsident paari telleri tasemel inimese arreteerimisega lõplikult lahendatud?

Ma ütlen teile, miks: sest ükski terve mõistusega inimene ei saa uskuda, et kõigel sellel puudus poliitiline kate. Ükski terve mõistusega inimene ei saa uskuda, et kui rahapesu kõrgajal saabus meile Venemaalt kõrge ametnik, kes väidetavalt tõi kaasa piisava materjali rahapesu lõpetamiseks ja kurjategijate arreteerimiseks ning kes pärast Venemaale naasmist seal tapeti, ei oleks see pidanud Eestis kõigil asjasse puutuvatel tegelastel jalad kõhu alt välja lükkama. Jääb üle vaid küsida, missugune suurvõim selle poliitilise katte taga seisis ja seisab. Äkki Venemaa?
Rahapesu on tegelikult uus VEB fond. Mõlemal puhul viivad niidid ühelt poolt Venemaale ja teiselt poolt Reformierakonna juhttegelasteni. Ning mõlema puhul on kogu tõe välja selgitamine kõige uskumatumal kombel kinni mätsitud.

Kallid sõbrad! Juba need kaks juhtumit – VEB fond ja rahapesu – on piisavalt kaalukad, et esiteks: reformierakond võimust igaveseks ilma jätta ja teiseks: et kõik meie käsutuses olevad rattad käima panna, et sedavõrd mastaapsed ja Eesti mainet mitte üksnes määrivad vaid ka Eesti julgeolekut otseselt ohustavad asjaolud täielikult ja lõplikult päevavalgele tuua. Me töötame selle nimel, andes endale sealjuures aru, et tegeleme otseselt eluohtlike teemadega, sest küsimus pole mitte üksnes Reformierakonnas, vaid kogu nende poolt üles ehitatud korruptiivse süsteemi hävingus. Aga just selle stagneerunud süsteemi hävingut eesti rahvas ootab. Ootavad isegi need tobukesed, kes ikka veel Reformierakonda valivad.

Muide, ma olen üsna veendunud, et kui meil õnnestub e-valimiste audit vettpidavalt läbi viia, langeb Reformierakonna valijate hulk drastiliselt. Aga sellest saame ehk aru anda meie järgmisel kongressil.
Kallid erakonnakaaslased! Ma tahan lõpetada millegi Eestis ja eesti poliitikas tavatuga. Ma tahan rääkida teile sellest, mida kogesin mööduval nädalal Iisraelis, kus me Monikaga osalesime Jeruusalemma palvehommikusöögil.
Ma ei hakka siin pikemalt rääkima sellest, et üle kogu maailma oli kohale tulnud enam kui seitsesada inimest, et mul olid väga kasulikud ja viljakad kohtumised kahe Donald Trumpile lähedal seisva inimesega, kelledele ma täiesti ühemõtteliselt kinnitasin, et kui meie erakond saab Eesti valitsuses peaministri koha, tunnustame me koheselt Jeruusalemma Iisraeli pealinnana ning viime sinna ka oma saatkonna.

See, millest ma rääkida tahan, on fakt, et kõik inimesed, kelledega ma vestlesin, teadsid Eestit. Vähe sellest. Paljud neist – eriti eurooplased ja ameeriklased – teadsid ka meie erakonda. Nad teadsid meid, kuna meil on oma Kristlaste Ühendus. Nad teadsid meid, kuna me toetame Donald Trumpi. Nad teadsid meid, kuna me võitleme traditsioonilise pere eest. Nad teadsid meid, kuna me võitleme kristlikku kultuuri ohustava massiimmigratsiooni vastu. Nad teadsid meid, kuna me ei ole korrumpeerinud ennast vanade peavoolu erakondade tentsikuna.
Ja nad ütlesid, et nad kõik palvetavad meie eest. Nad ütlesid: ärge kartke, kui Jumal on teiega, ei saa mitte keegi teie vastu!

Ka mina ütlen teile: ärge kartke – nad võivad meid laimata, aga nad ei saa meie vastu. Me kõnnime vastutuult, aga me kõnnime ülesmäge. Tulevik on meie, mitte meie vaenlaste päralt.”

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-ekre-kongressil-me-konnime-vastutuult-aga-me-konnime-ulesmage-ja-tulevik-on-meie-paralt/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP