RAHVUSLANE

Rahvuslane

Neljapäev, 9. jaanuar 2014

Inimese valikud ja Eesti valikud meie ajal

Mati Hint - 07.01.2014

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegi detsembrikuu lõpus algust loengute sarjaga, mis lähtub teemapüstitusest "Quo vadis, Maarjamaa?".

Loengutesarjas kutsume mitmesuguse maailmavaatelise, haridusliku ja professionaalse taustaga inimesi käsitlema Eesti ühiskonna ja kultuuri olukorda ning suundumusi, et tuvastada probleeme, avastada võimalusi ning juhtida neile avalikkuse tähelepanu.

Esimese loengu pealkirjaga "Inimese valikud ja Eesti valikud meie ajal" pidas 20. detsembril keeleteadlane, endine poliitik ja aatemees, professor Mati Hint.

Soovitame lugeda alloleva ettekande teksti paralleelselt professor Hindi väga olulise artikliga, mis avaldati möödunud aasta augustikuu lõpus ajalehes Sirp ja mis käsitleb suures osas siinse ettekandega seonduvaid küsimusi.


Professor Mati Hint SA-s Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ettekannet pidamas.


Inimese valikud ja Eesti valikud meie ajal

Jõulukõne 20. detsembril 2013 Sihtasutuses Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

Mati Hint, Eesti Rooma Klubi liige


Tänapäeva inimene saab hariduse kaasandena eluteele kaasa loodusteadusliku maailmavaate, mis ütleb, et pikas perspektiivis on kõik inimese pingutused mõttetud. See on meie tänaste teadmiste valgusel ratsionaalne vaade.

Mida pakub teaduslik järjekindlus inimese siseilmale ja sellele, mis sellest siseilmast väljapoole kiirgab või mõjub? Ja mida vajab inimene veel peale teadusliku järjekindluse ja ratsionaalsuse? Need on küsimused, millele ma püüan vastata, nii hästi kui oskan.

Inimese valikud

Kui kõik on mõttetu, siis oleks enesetapp ainus järjekindel käitumine, niipea kui lootusetus on selgeks mõteldud. Ma olen oma elus tundnud intellektuaalselt väga võimekat ja väga ilusat inimest, kes on ühes mulle saadetud kirjas tunnistanud, et mõtleb enesetapust süstemaatiliselt. Ta tegi selle teoks, hoolimata sellest, kui palju tema lapsed sellepärast kannatavad. Kõige halvem, mis juhtuda saab, oleks see, kui keegi mõtleb sama mõtte sellise lõpuni ja tal on tehniliselt võimalik see teoks teha nii, et leinajaid ei jää, kellelgi ega kuskil. Kõige halvem on see, kui inimene kujutleb, et ta tohib hakata jumalaks või Jumala antipoodiks. Inimese elu ei kuulu ainult talle endale. Sina ei pea mitte tapma, ka ennast mitte. Ma kahtlen väga, kas ka loomade ja puude elu üle tohib inimene kergekäeliselt otsustada.

Teine võimalus mõttetuks mõteldud elus on moraalne ükskõiksus. Siis on kõik lubatud: järjekindel moraalne ükskõiksus suunab kõik pingutused kiirele kasusaamisele omaenda eluea kestel. Ameerika nn “praktilised filosoofiad” kalduvad tugevasti sinnapoole: saavutatud edu ongi siis selle eluvaate õigsuse kriteerium. Nii saab õigustada absoluutset egoismi, hedonismi, teiste inimeste ärakasutamist, elamist tuleviku kulul. Muidugi osatakse selliseid eluvaateid rõivastada näivfilosoofiateks. Ma arvan, et nendel, kes ei ole nõus manipuleerimisega ning teiste inimeste ärakasutamisega, on õigus ja kohustus pidurdada egoistide enesekehtestamise tunge, sest egoistid realiseerivad oma taotlusi teiste kulul.

Ka loodusteadusliku maailmavaatega inimesel on siiski võimalik oma elule mõtet otsida ja see leida inimühiskonna perspektiivis. Seegi on geoloogilises või universumi ajaskaalas ajaliselt lühike, aga inimeluga võrreldes siiski pikk aeg.

Seda on nimetatud ka humanismiks, kuid õigem oleks seda perspektiivi laiendada kogu loodusele, nii et inimest ei käsitataks looduse või loodu kroonina, kelle kasuahnuse meelevalda kogu loodus on antud. Õigem on aukartus elu ees laiendada kõigele, mis meid ümbritseb. Teadlasena võin ma mõtelda, et lootust ei ole, aga kui elu on antud, siis oleks rumal (või tänamatu) sellest loobuda lihtsalt sellepärast, et ma olen aru saanud, et meie praeguste teadmiste põhjal universumi mõõtmes ja igaviku perspektiivis elul mõtet ei ole. Ma tean seda, aga kui ma olen otsustanud elada ja tunnen elu ees aukartust, siis ma vajan selles elus ka teistsugust, sellest mõttetuse teadmisest sõltumatut mõõdet, olgu see kasvõi ebajärjekindel. Ma tunnen aukartust, ma leinan, ma kahetsen, ma saan aru, et inimene ei hakka kunagi teaduslikult mõistma, miks olemasolemine on olemas, ma uurin, kuidas on, ja imestan, miks on nii, nagu on.

Dualismiga leppimine on tegelikus käitumises üldine, ka siis, kui seda eitatakse ja nii usklikkust kui ka dualismi naeruvääristatakse. Minu valik on teadlik dualism. Järjekindel usklikkuse ja dualismi väljaajamine inimese teadvusest peaks viima mõtteni, et ka usklikkuse ja dualismi naeruvääristamisel pole rohkem mõtet kui millelgi muul.
Jääb veel järjekindel tunnetatud usklikkus. Kõik küsimused leiavad siis vastuse. Need inimesed on õnnelikumad ja võibolla kindlameelsemad, ehk ka keskmisest moraalsemad üldise heasoovlikkuse mõttes.

Eesti ühiskonna moraalsed valikud

Toomas Niit on 1997. aastal kahe konverentsiettekande kaasautorina võrrelnud (kogumikus “Cognition Decision-Making and Social Behavior Regulation.” TPÜ Kirjastus 1998; 1997. aastal nimetati konverentsi arusaadavamalt “Cognition and Decision Making in Social Behavior Regulation”) eestlaste erinevate põlvkondade väärtushinnanguid ja ka eestlaste-soomlaste-rootslaste väärtushinnanguid. Üldiselt on eestlased (eriti ärivaldkonna mehed) väga enesekeskselt orienteeritud hedonismile, teistest hoolimatule edukusele ning võimule. Seejuures on erinevus humanitaarsete huvidega noorte ning tehnika ja ärihuvidega noorte vahel märgatav: üldine heaolu ja teistega arvestamine on humanitaaridele tähtsam kui tehnika ja ärihuvidega inimestele. Ehk räägib seegi humanitaaride vajalikkusest ühiskonnas – ilma nendeta muutuks ühiskond veel meeletumaks džungliseaduste võitlusväljaks.

Eestlaste erinevate põlvkondade võrdluses ilmneb, et noorema (üliõpilaste) põlvkonna jaoks on võim, domineerimine ja materiaalne heaolu oluliselt tähtsamad kui vanema põlvkonna jaoks, veel rohkem on tõusnud edukuse ja mõjuvõimu ning enesekeskse nautlemise ja põneva elu hindamine, seevastu täiesti loogiliselt hindab noorem põlvkond madalamalt heasoovlikkust, maailmarahu, loodusega kooskõlas elamist, ilu ja isegi õiglust. Noorem põlvkond hindab madalamalt ka truudust, ausust, abivalmidust, drastiliselt madalam on lugupidamine tavade ja traditsioonide vastu ning omaenda vanemate ja vanema põlvkonna vastu. Isegi rahvuslikku julgeolekut hindab üliõpilaste põlvkond palju madalamalt kui vanem põlvkond. Erinevate aastakäikude võrdlus näitab, et selline muutuste suund süveneb. Sama võib välja lugeda ka eelmise aasta Eesti inimarengu aruandest. Põhi on alt ära mitte üksnes Eesti majandusel, vaid ka eesti moraalil.

Mõnedki nn peavoolu arvamusliidrid, Eesti Vabariigi president Toomas H. Ilves kaasa arvatud, on korduvalt väljendanud mõtet, et kui peale kasvab põlvkond, kes ei ole okupatsiooniõhku hinganud, siis muutub elu Eestis vabaks, moraalseks ja Lääne väärtusi järgivaks. Näib, et nii ei lähe ja sellel on oma põhjused, mis riigi liberaalse peavooluideoloogiaga unisoonis on osalt kavatsuslikud. Hoolivat ühiskonda on raskem valitseda kui kiuslikku.

Esimene Eesti põhiseaduslik valitsus Mart Laari eesistumisel saavutas valimisvõidu välismaise raha toetusel. Selle valitsuse ajal sisendati juhtmõtteid “Uppuja päästmine on uppuja enda asi” ja “Võitja võtab kõik”, see tähendab: teistega arvestamine on ideoloogiliselt vale asi. Propageeriti kiiret kihistumist ja rikastumist (aga kust see sai tulla, kui tootmine oli languses?), omakasu taotlemine kuulutati isegi loovinimeste puhul ainsaks mõistetavaks tegutsemismotiiviks, kaotajaid (ka Riigikogu opositsioon) koheldi vaenlastena.

Mart Laaril oli kavatsus teha Eestist prostitutsiooniparadiis, Riigikogus menetleti juba vastavaid seaduseelnõusid. Julgen kinnitada, et oma vähese tulemuslikkusega tööle Riigikogus võin mõningasegi positiivse hinnangu anda ka seetõttu, et võitlesin koostöös Põhjamaade saatkondadega ja Põhjamaade ajakirjandusega selle koletisliku kavatsuse vastu. Prostitutsioonisse soosiva suhtumise mõjud avalduvad tänapäevani: bordellipidajad ja kupeldajad ning isegi inimkaubitsejad jäävad praktiliselt karistamata, isegi kui politsei on näinud vaeva nende paljastamisega.

Meid ähvardanud venelastega koloniseerimise asemele on tulnud amerikaniseerimine, keeleliselt ja meeleliselt, poliitikast rääkimata. Rahvusluse kõrvale ja asemele tuleb kosmopoliitne ratsionalism. Kui lisada Eesti tühjenemine oma rahvast, siis tõuseb meie põlvkonna elu mõtteks nende muutuste tagasipööramine – tuleviku päästmine.

See ei ole võimalik ilma väärtushinnangute muutuseta. Nagu näitavad Toomas Niidu jt viidatud uurimused, on surveolukorra üle elanud põlvkonna väärtushinnangud Lääne tsivilisatsiooni pehmetele väärtustele lähedasemad kui nomenklatuuri valitsemise all näilises vabaduses täiskasvanuks saanud põlvkonna väärtused, milles on esikohal enesekesksus, nautlemine, võim ja heaolu.

Üks iseseisev riik ja oma kultuuriga rahvas peab elama nii, et oma keel ja kultuur täidab tema eluruumi ja eluvajadused. Mis kõrvalt tuleb, on rikastav täiendus, mitte põhiollus. Nõukogude võimu all elades me teadsime, et elame eesti keeles ja eesti kultuuris ja teadsime ka, et võõra võimu esialgu salalik, aga lõpus juba avalik eesmärk oli nn ühtse venekeelse-venekultuurse nõukogude rahva kujundamine.

Mulle näib, et me elame praegu oma riigis selles faasis, kus oma keele ja kultuuri tõrjumist sõnades veel varjatakse, aga mitmel pool on eesti keele ja kultuuri tähtsuse samm-sammuline vähenemine võetud teadmiseks või koguni eesmärgiks. Endistes Aafrika koloniaalriikides kasvatatakse noort põlvkonda inglis- või prantsuskeelseks ja sama mudelit tuuakse hiilivalt ka Eestisse, justkui polekski eesti keel täisväärtuslik kultuurkeel ja justkui ei suudaks eesti kultuur täita eestlaste kultuurivajadusi.

Kadunud proua Aino Järvesoo korraldas 14. septembril 2002. aastal Tartu ülikooli nõukogu saalis avaliku foorumi “Viimane eestlane”. Mul oli au Aino Järvesoo palvel pidada sellel foorumil avaettekanne “Eesti tulevik – järjekordne ohver ideoloogiale.” Eesti suurerakondade esindajad ilmusid foorumile oma vaatepunkti deklareerimiseks. Reformierakonda esindanud Rein Langi sõnul ei pea liberaalne maailmavaade õigeks ka rahva väljasuremist takistada, kui see on inimeste vaba valik. Foorum sai ajakirjanduses suurt tähelepanu, sel teemal ilmus kaugelt üle tosina pikema kirjutise. Põhjaliku ülevaate foorumist andsid “Õpetajate Leht” ja “Postimees”, viimases kirjutas Peeter Ernits. Delfi portaalis kommenteeriti seda ülevaadet üle 300 korra, valdavalt Peeter Ernitsat, Aino Järvesood ja rahvastikuteemat mõnitades. Nonde kommentaaride põhjal võiks arvata, et eesti rahvas soovibki kiiresti välja surra.

Aga tegelikult ei küsita rahva käest, kas ta tahab elada või surra. Valitsejad on teinud valiku: liberalismi ja Ameerika väärtusi viiakse Eestis ellu põhimõttel, et ideoloogia õigustab kõike.

Austades Ameerika kultuuri, ei pea ma õigeks Euroopa amerikaniseerimist. Eesti Ameerika-suundumuste all mõtlen ma (lisaks poliitikale) kaht väliselt erinevat arengut või taandarengut.

Esiteks meie olme amerikaniseeritakse kõrvakuuldavalt ja silmanähtavalt sel viisil, et näiteks Vikerraadio mängib Eesti ühiskonda huvitavate sõnaliste saadete vahepaladeks igasuguse põhjenduseta ameerikakeelseid tühilaule; sama toimub avalikus ruumis, näiteks kaubanduskeskustes. Ajakirjanduses (laiemas mõttes ka audiomeedias, nagu Viker- või Klassikaraadio) esitatakse teoste pealkirjad ingliskeelsetena ilma tõlketa, on mindud koguni nii kaugele, et mandri-Euroopa klassikute teoste pealkirju on esitatud ingliskeelsetena, justkui oleksid Bach või Berlioz kirjutanud ingliskeelsetele tekstidele. Inglise keelt on hakatud esitama kaasasündinud üldmõistetavusena, nagu Nõukogude ajal esitati vene keelt. Jõuludki tulevad meile nüüd ilma traditsiooniliste jõululauludeta.

Amerikaniseerimise ohtlikum ja raskemini läbinähtav moodus seostub katkestuste kultuuriga. USA on sisserändajate ühiskond, kus põliselanikud on marginaliseeritud ja kolonistide juured ulatuvad heal juhul paarisaja aasta tagusesse minevikku. Sealses olustikus on juurtetus loomulikum kui Euroopas. Kui USAs aktsepteeritakse käitumist, mis lubab vanema põlvkonna igavikku lahkumise järel nende materiaalse ja vaimse pärandi transportimise prügimäele, siis on sellel mingisugunegi põhjendus ühiskonna dünaamilisuse näol: uus põlvkond ei seo ennast eelmise põlvkonna kaanonitega. Ma ei kiida sellist eluvaadet, aga ma püüan sellele leida mingisugustki põhjendust. Euroopas selline põhjendus puudub. Euroopa ei ole hiliste sisserändajate ühiskond, ka eestlased ei moodusta hiliste sisserändajate ühiskonda. Meie saame elujõudu suurel määral oma juurtest. Katkestuste ühiskonnamudel on meile hukatuslik.

Ma viitan siin katkestustele, mida meile peale sunnib tehnoloogia. Ma ei ole digiühiskonna vastane ei arvutimaailmas, fototehnikas ega telefonides. On hea, kui digitehnika võimaldab meile kättesaadavaks teha meie mineviku väärtusi. Aga ma vastustan digitehnikat, kui see soodustab katkestusi. Katkestused on sisse programmeeritud pidevalt uuendatavate arvutiprogrammide, fotoaparaatide järjest muutuvate mäluseadmete jne näol. Me ei saa alles neli-viis aastat tagasi salvestatud arvutimaterjale, fotosid jne kasutada uuendatud formaatides ja tehnikates. Tehnika progress ja selle omakasu huvides ärakasutamine määrab meid kõiki osalema katkestustes, sest me ei saa kogu oma järgnevat elu pühendada pidevale ümbersalvestamisele. Meid on meie käest küsimata ühendatud katkestuste kultuuriga ning näib, et ametkondlik nomenklatuur ühineb sellega meelsasti. Seal vaimsete huvide ja järjepidevuse pärast südant ei valutata, seal sponseeritakse digitehnoloogiat tootvaid suurkorporatsioone.

Kas Eestil on lootust?

Eesti taasiseseisvumisprotsessi juhtis haritlaskond, aga võimule sai uus nomenklatuur (uus küll ainult osaliselt). Nomenklatuur ei ole kunagi ega kuskil hoolinud rahvast, vaid ainult oma privileegidest ja võimu pärandatavusest. Eesti uus nomenklatuur võttis kohe omaks nomenklatuurse valitsemisviisi. Saatuse iroonia on, et nomenklatuuri ideoloogia pääses riigi valitsemist suunama haritlaskonna abil, kuigi haritlaskond ei unistanud riigist, milles sihikindlalt kasvatatakse inimeste ebavõrdsust ja kus seadused teenivad eeskätt valitseva kihi huve. Nii on läinud. Haritlaskonnal on selle järel olnud ainult kaks võimalust: kas teenida nomenklatuuri või jääda ühiskonnas tõrjutu positsiooni.

Eesti lootus on üksnes tema haritlaskond, aga haritlaskond saab Eesti päästa siis, kui ta suudab oma mõjukuse taastada ning kui valitsejatel ei õnnestu rahva seas tekitada intelligentsi põlastamist ja vihkamist.

Eesti haritlaskonna üks osa on oma rahva ja riigi reetnud eelmisel sajandil vähemalt kolm korda: 1940. aastal minnes kaasa okupeeriva punavõimuga, 1941. aastal asudes natsiokupantide teenistusse ja 1944. aastal asudes tegutsema stalinismi terroriõhkkonnas. Iga kord on leidunud haritlaste hulgas maailmavaatelisi kollaborante, kellel on mingisugunegi kahetsusväärne põhjendus oma valikule, aga enamasti on asutud kollaboratsiooni teele olude sunnil. Võõrvõim on osanud eesti haritlased seada olukorda, kus valikuid on vähe ja surve tugev. Millisel määral kollaboratsiooni on langetud, see on siiski sõltunud igaühe isikuomadustest. On ikkagi väga suur vahe töötamisel ellujäämiseks ja eesti rahvale vaenuliku võimu püüdlikul teenimisel.

Aga eesti haritlaskond on eelmisel sajandil vähemalt kaks korda ka päästnud eesti rahva ja olnud otsustavaks jõuks oma riigi loomisel: iseseisvumise aastatel 1918–1920 ja iseseisvuse aastatel Laulva revolutsiooni ajal 1987–1991.

Kuidas on praegu meie oma riigis, kus rahva valitud valitsejate kõige tähtsamaks mureks peaks olema rahva kestmajäämine ja uue põlvkonna kasvatamine väärtustes, mis soodustavad väärikat kestmajäämist? Mida pole, seda pole. Meie uus põlvkond on ohus mitte ainult oma väikesearvulisuse tõttu, vaid ka selle tõttu, et ta kasvab ebavõrdsuse, kasuahnuse, vägivallakultuuri ja labasuse õhkkonnas, milles egoismi on kerge tõlgendada isiksuslikkusena. Suur hulk lapsi sünnib pärandatavasse vaesusse ja samas on tekkinud väike hulk nomenklatuurseid perekondi, kelle jaoks rikkuse ümberjaotamine ja võimu juures olemine on endastmõistetav ja ka pärandatav.

Kuidas me oleme jõudnud olukorda, kus iga neljas Eesti inimene elab ametlikult välja kuulutatud vaesuses ja kümned tuhanded inimesed valivad oma riigist lahkumise? Me peame küsima, kas eesti laste kalduvusel koolikiusamisele ja eneseuimastamisele on mingi süü ka riigi sotsiaalpoliitikal. Me peame küsima, miks valitsejad ei tunnista, et demograafiline kriis on eksistentsiaalne oht eesti rahva kestmisele ning miks ei taheta perepoliitikas midagi tõsist ette võtta kriisist väljatulemiseks. Miks on rahvastikualastes uurimustes mõnigi kord fookuses naeruväärne näivprobleem?

Ma usun, et haritlased saavad olukorrast aru, aga Eesti haritlaskond sarnaneb praegu pigem 1940., 1941. ja 1944. aasta haritlaskonnaga, mitte riigi loomise ja riigi taastamise aegse ühiskonna ühendaja ja suunajaga. Meie riigivõimul ei näi praegu olevat selget eesti rahva, keele ja kultuuri kestmise eesmärki silme ees ja haritlaskond ei ole praegu see vaimne juht, kes suudaks võimu korrale kutsuda nagu Laulva revolutsiooni aastatel. Mõnedki haritlased püüavad sisendada muretust demograafilise olukorra pärast ja soovitavad ajutisi või koguni perekondade ja laste ebavõrdust suurendavaid lahendusi.

Haritlaskond on ühiskonna vaimse juhi rollist tagandatud samasugusel viisil, mida kasutavad kõik okupandid, kolonisaatorid ja võimu usurpeerijad – vastuolude õhutamise ja ajutiste eeliste jagamise teel. Selge näide praeguses Eestis on jutt õpetajate palkadest: õpetajaid survestatakse palgatõusu ootuses nõus olema oma kolleegidelt töö äravõtmisega, kui see saavutatud, siis lubatud palgatõus jääb väikeseks või olematuks. Haritlased peaksid niisugused võimumängud läbi nägema, nagu ka rahvas peaks aru saama, et ilma haritlasteta ja kultuurita ei oleks Eesti riik mõeldav. Eesti riiki oleks olnud määratu palju raskem või võimatu taastada, kui meil poleks olnud täisväärtuslikku emakeelset ülikooliharidust, sümfooniaorkestrit ja teatrit igas linnas. Võimuahnitsejad ja meelelahutajad ei loo riiki. Aga see pole kaugeltki kõigile arusaadav.

Unipiha kooli õpetaja Lembit Jakobson kirjutas hiljuti internetimeedias (Õpetajate Lehe listis), kuidas ühel sündmusel, kus mängis klassikaline muusika, kuulis ta kedagi ütlevat, et inimesed, kes kuulavad sellist muusikat, tuleks maha lasta.

Eesti ühiskonnal on vähe lootust, kui me ei suuda vabaneda valedest ja valetamisest. Laulev revolutsioon oli edukas ka selle tõttu, et rahvas lootis vabaneda nõukogulikest valedest. Me vabanesime nõukogulikest valedest ja saime asemele uued valed ja valetamise õigustused, justkui oleks õige asja eest seistes valetamine lubatud.

Meil on akadeemiku aukraadiga minister, kes on müüdiloomist õigustanud, kui see on poliitiliselt kasulik [vt lähemalt siit – toimetaja märkus]. See võib nii olla lühikeses perspektiivis, pikemas perspektiivis on valel lühikesed jalad. Iga vale toob kaasa järgmise vale vajaduse ja siis uue vale, kuni kõik kukub kokku. Me oleme seda ka oma taastatud riigis juba nii palju kordi näinud, et võiks sellest õppida. Aga niikaua vajadust õppida ei ole, kuni valitsejatele toob edu poliittehnoloogiline manipuleerimisoskus.

Kogu looduses on elu mõtteks elu jätkumine. Inimühiskonnas aitab elule mõtet leida tegutsemine selle nimel, et elu jätkuks võimalikult väheste kannatustega ja et kultuuri järjepidevus kestaks. Eesti ühiskonnas on see vundamentmõte hakanud murenema, ja seda mitte ilma murendamiseta ja murendajateta.

Minu jõulusõnum ei ole lohutav. Aga ma lõpen kirjasõnaga: “Ärge kartke!” Ärge kartke kuulutada, et vabadus rahvuslikuks enesetapuks ei ole kooskõlas kristlikul traditsioonil põhinevate väärtustega ning et meil on õigus otsida oma elu mõtet ka Eesti püsimajäämises tulevikus. Mistahes lühiajaline kasu on selle kõrval tühisuste tühisus.

Häid rahvuslikke emakeelseid jõulupühi!

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=2094

2 kommentaari:

Hope Elinal 13. november 2019 22:41  


Kas olete ärimees või naine? Olen laenufirma Hope Elinal tegevjuht ja soovin, et te kõik teaksite, et meid koolitatakse laenu võtma ainult neile, kes vajavad laenu, et tähistada oma jõululaupäeva paremal viisil kui kunagi varem ja ka neile, kes asuvad kui vajate rahalist tuge, nii et kunagi varem, nii et kui vajate võlgade või arvete kustutamiseks jõululaenu või -laenu, saate meiega ühendust võtta meie e-posti aadressil VIA (kplendes@outlook.com), et saada lisateavet selle tehingu alusel laenufondid whatsapp: +12052177288

John Michael 2. juuli 2020 06:14  

Laenukrediidiasutused säästsid mind, kui polnud lootustki (loancreditinstitutions00@gmail.com)

Tere, kõik siin foorumis olevad inimesed, olen John Michael
USA-st, ma ei suuda uskuda, et jumal tegelikult eksisteerib alles siis, kui mind lunastati ja päästeti rahalisest sidemest. Olin sattunud finantskriisi ja pidin maksma mõned arved. Proovisin abi otsida pankadest, kuid tulutult, proovisin abi otsida ka Internetist, vaid selleks, et kohtuda petturitega, kes teesklesid end eraviisiliseks laenuandjaks ja tegid mu 15000 dollarist lahti ega saanud mu laenu, alles siis, kui JUMAL tutvustas mind hr. Eelija sõber, kes päästeti rahalistest probleemidest ja hr Elijah andis talle 100 000,00 dollari suuruse laenu, nii et võtsin ta nõuande ja võtsin ühendust Moore Loan Company'ga ning ühe nädala jooksul anti mulle mulle 250 000 dollari suurune laen. ma soovitan kõigil, kes otsivad madalat 2% intressimääraga laenu. Teen seda seetõttu, et olen nii õnnelik, et olen finantssõltuvusest väljas ja olen jälle rõõmu täis ning elu on tänu Jumalale ja härra Eelijale lihtne. Laenukrediidiasutustega saate ühendust võtta aadressil (loancreditinstitutions00@gmail.com) VÕI WhatsApp: +393510483991



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP