RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 22. jaanuar 2014

Nõukogude nomenklatuur ja sulide võim - katkend Haljand Udam´i esseest "Ellujäämise valdkond"

Itaalia parempoolne filosoof Julius Evola on kirjutanud väikese essee „Viienda seisuse võimuletõus" („Vikerkaar" 1994, nr. 4), milles ta püüab piiritleda parempoolse ajaloofilosoofia põhimõtteid. Ajalugu on kindla suunaga protsess, selles osas oli progressiõpetustel ja marksismil õigus, kuid paraku mitte enamas. Inimkond, kui pidada silmas tema vaimsust (tavaliselt on selle väljenduseks religioossus), ei arene täiuslikkuse poole, vaid pigem taandareneb. Vaimsed eksisteerimisvormid minetavad järk—järgult tähenduse, esile tõuseb materiaalsete hüvede tootmine ja teooria (kontemplatiivne elu, kreeka bios theoretikos) muutub praktika ripatsiks. Rööpselt sellega taandarenevad ka enamiku inimeste vaimsed vajadused, arusaamisvõime, huvid ja ideaalid. XVIII-XIX sajandi revolutsioonides sürjutati võimult aadel; selle seisuse erilisi abstraktseid eluväärtusi ja rolli ühiskonnas ei küüni tänapäeva inimene enam taipama, religiooni mõistmisega on sama lugu, isegi tänapäeva kirikuvürstidel on sellega raskusi.

Sellest peale sai inimkonna põhialaks majandustegevus ja kauplemine ning iseäranis sahkerdamine, valitsema tõusis kolmas seisus ehk kodanlus. Koos sellega algas ka neljanda seisuse ehk proletariaadi tõus. Tema vaimsuse väljenduseks olid pseudoreligioossed ideoloogiad sotsialism ja kommunism; tema pürgimuste tipuks sai Vene revolutsioon, mis pidi üle kasvama maailmarevolutsiooniks. Evola küsib, kas neljanda seisuse võimuletõus ongi ajaloo lõpp, ja leiab vastuse, et paraku mitte... Neljandale järgneb viies seisus, mis kehastab allakäigu järgmist astet, seda jäägitult revolutsioonilist jõudu, millel pole enam mingit seost pärimuslike eluväärtustega ja mis kehastab vaid kaose jõudusid.

Mitmed sovetoloogid (sealhulgas näiteks A. Avtorhanov) on nentinud, et selle sajandi alguse vene sotsiaaldemokraatias juhtpositsiooni haaranud kriminaalne rühmitus oli jõud, mis, teostanud oktoobrirevolutsiooni, valitses NSV Liitu ja peaaegu kogu maailma (NSV Liidul oli ju kõikjal veendunud sõpru ja kaasatundjaid) vägivalla ja demagoogia varal 73 aastat ja 7 kuud, suutmata luua mingeid püsima jäävaid väärtusi. Kuid kaose jõud ei saa eksisteerida iseenesest (sellisena on nad vaid pelk olematus), nad peavad ühel või teisel määral siduma end korra algega ning parasiteerima reaalsel elul. Vene revolutsiooni esialgne äärmuslik nihilism pidi olude sunnil end tagasi tõmbama; bolševikud, saanud suure riigi peremeesteks, muutusid tahes-tahtmata „uueks klassiks" ehk nomenklatuuriks. Perestroika oli selle pideva arengu koostisosa ja ka loomulik lõpp. Ent on asjatu uskuda, et selle „uue klassi" moodustanud inimtüübi olemus muutus — ta jäi ikkagi kaose ja kriminaalse alge kehastuseks. Kummaline on, et rööpselt Venemaal toimuvaga avas ka Lääne ühiskond end demokraatia ja vabaduse edendamise sildi all üha rohkem kuritegelikule maailmale.

Evola mainib organiseeritud kuritegevuse ülemaailmset levikut olulisima meie aega iseloomustava märgina. Sugeneb küsimus, kas see ongi sotsialismi ja kapitalismi ühinemine ehk konvergents, millest kõneles omal ajal akadeemik A. Sahharov — viienda seisuse võim ei pea paratamatult avalduma bolševike partei ja tema „relvastatud osa" (nii nimetas V. Menžinski oma Tše-Ka-d, GPU-d, NKVD-d ja KGB-d) võimuna. On mõeldavad hoopis muud kurjuse ja kaose vormid.

Äärmuseni viidud individualismist, mille järgi ainus inimese eksisteerimise õigustus on edu, viib vaid üks saatuslik samm vargamoraali valdkonda. Vanatürgi luuletaja Yunus Emret käsitledes  leidsin ühest allikast türgi ränd- ja röövhõimude elufilosoofiat sõnastava lause: meie oleme hundid, teie lambad, hunt murrab lamba alati... Hiljuti üllatusin, kui lugesin, et täpselt sama lause oli pandud ka Siioni tarkade suhu. Üllatuda tuli teinegi kord, kui lugesin, et sama väidab ka vene vargamaailma põhiseadus: maailm jaguneb sulideks ja mökudeks. Kolmandat pole — sina oled varas, tema möku. Temaga lävimine alandab sind. Sinu kaif on võtta temalt raha, auto, naine...

See on reaalsus, millega ollakse silmitsi ka Eestis, ja sellest lähtudes tuleks hinnata siin edasielamise võimalusi. Peame nentima, et nõukogude nomenklatuur ei kadunud laulva revolutsiooni passionaarses puhangus. Ta vahetas vaid vana punase maski uue vastu ja tunneb end selles võrratult mugavamalt kui enne. Selleks et edasi eksisteerida ja põlistada oma majanduslik võim, ohverdas „uus klass" marksistlik-leninliku ideoloogia, partei ja selle „relvastatud osa", mis teda juba ammu käsist ja jalust sidus. Töörahva avangardina ja maailmarevolutsiooni hegemoonina pidi nomenklatuur tegema demagoogiat mitte ainult
sõnades, vaid ka tegudes — leib ja peavari pidi olema odav, kõigile tuli tagada töö ja palk. Nüüd seda propagandavõtet enam vaja ei ole, ühiskonna kogu rikkus on kanditud nomenklatuuri omandiks ja seda pole enam vaja kulutada demagoogia tegemiseks. Vanaga on kokku kasvamas noor, poliitika ja sahkerdamisega esile tõusnud nomenklatuur ning ka „sotsiaalselt lähedane element" (nõukogude newspeak'ls tähendas see kriminaalset maailma). Kui enne toimus võitlus parteiliste ametikohtade ja privileegide pärast, siis nüüd käib lihtinimese möku seisukohalt mitte vähem salapärane võitlus omandi ja raha ümber. Seda võitlust pidades liitub nomenklatuur juba täiesti loomulikult Lääne demokraatiaga, mille põhialuseks on sahkerdamine ja üha süvenev nihilism traditsiooniliste eluväärtuste suhtes.

Ei tuleks arvata, et kaos ja anarhia leiavad väljenduse üksnes ühiskonna madalama osa aktiviseerumises. Kaose jõudude nagu ka katku vastu pole ükski ühiskonnakiht piisavalt immuunne. Kaose jõud läbivad kogu ühiskonna, sealhulgas ka kultuuri ja vaimsuse. Viimased pole veel iseenesest mõistuse korda loova väe pärisalad. Ründav anarhism ja šarlataanlus ning pärimuslike kultuurivormide lammutamise filosoofia, mis üpris hõlpsasti leiab ühise keele sahkerdamise vaimuga, märgistab vägagi selgelt viienda seisuse võimuletõusu ka selles valdkonnas.

Minu meelest ei ole normaalse ühiskonna ja riigi mudeliks mitte turuplats, nagu turumajanduse prohvetid kinnitavad, jättes poliitikutele pelgalt turukupja rolli. Tegelikult olid turud ja koos nendega linnad, ühiskonda elustavad jõukeskused, tekkinud juba igiammusel ajal, enne igasugust kapitalismi. (Pigem peaks ütlema, et kapitalism on olnud kõikide ühiskondade paratamatu osa — ta kas toimib suuremate struktuuride sees või muutub, nagu tänapäeval, ainuvaldavaks.) Kuid turgude ja kauplemise energiat käsitati alati kui ohtlikku deemonlikku jõudu, mida tuli pidada rangetes eetilistes raamides. Koik usupärimused on keelanud laenuprotsendi, liigkasuvõtmisest rääkimata. Seetõttu ei ole enamik voorusi, mis „kapitalismi" ihaldusväärseks teevad, tema enese omad, vaid on pärit varasemast ajast, olles „feodaalsed igandid". Samamoodi on suur osa Eesti aja võlust pärit tsaariaja ja balti hilisfeodaalsest miljööst (feodaalne polnud mitte üksnes mõis, vaid ka talu ja antvärkide linn).  Turuideoloogia võimulepääsemiseni käsitati riiki kui maisuses kehastuvat vaimu, kui templit, õpetavat, korda ja õiglust loovat asutist. Vaim ja võim ei olnud siis veel vastandid, vaid ühe ja sama loova jõu kaks eri külge. Tegelikult on ka praegu riik sama, ilma niisuguse loomuliku „kapitalismieelse" ehk feodaal-kogukondliku korrata ei saa ühiskond päevagi eksisteerida. Ähmastunud on vaid inimeste arusaamine sellest. Viimastel sajanditel on sugenenud ideoloogia (see hõlmab valgustuse, ratsionalismi ja muid tüüpiliselt kolmanda seisuse tunnusesemeid), mis pärimusliku, inimeste loomulikust ja olemuslikust rollide jaotusest tekkiva ebavõrdsuse kurjuseks seletab. Sellist pärimuslikku ühiskonnakorda, mis inimesed seisustesse ja kastidesse jaotab, hakati käsitama kui ebausust ja eelarvamustest johtuvat eksitust, ning kõike, mis oli selle vastu (näiteks vabadust, võrdsust ja vendlust), kui headust. Esialgu näis see jõud üksnes korrigeerivat vana ühiskonna küündimatusi ja pahesid; ta oli nagu „Fausti" kurat, kes kurja tahtes teeb head. Inimese animaalse alge ilmingud nagu egoism, ahnus, rumalus, julmus, alatus, kadedus jne. on tekitanud kaost kõikidel aegadel. Aga kui neid parandada püüdev jõud, keda mainisime, kasvab üle teatava mõõdu, hakkab ta näitama oma tõelist nägu ning sünnitama anarhiat ja mandumist. Selle jõu teenistusse jäänud vaimsus ei vastanda end enam siis „elementide pimedale raevule" (Heiti Talvik), vaid muutub ise pimeduse ja raevu osaks, utoopiliste pettekujutluste, näilike väärtuste ja eksitavate illusioonide loojaks ning pealesundijaks.

„Õhtumaa allakäik" oli omal ajal vaid põnev müüt, kuid nüüd ei kahtle enam paljud, et kogu maailm alla käib ja kõrbestub nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Maailm, sealhulgas loodus, ühiskond ja inimenegi, pole enam nii puhas ja kvaliteetne nagu kunagi varem. Elu tuleb ära elada vähem täiuslikes oludes.

Ent me ei pea tegema sellest kõlbelist järeldust, et hea ja kurja leeri vaheline võitlus muutub üha ägedamaks. Pigem vastupidi: Õhtumaa allakäigu üheks ilminguks on hoopis vastuolude ähmastumine — head ja halba, sulisid ja võmme, kvaliteetset ja kehva, tarkust ja rumalust ei ole enam võimalik ühelgi elualal teineteisest selgelt eristada. Poliitikas ei osata enam vahet teha pahem- ja parempoolsuse vahel (nii tituleeritakse tüüpiliselt punast poliitilist huligaani Žirinovskit parempoolseks patrioodiks) ja seda mitte ainult meie provintsis, vaid paraku ka haritud Euroopas. Kunstiloomingu vallas ei tehta enam vahet andekuse ja šarlataanluse vahel, õiguses korra ja bürokraatliku sagimise vahel, aususe ja omakasu vahel. Juba romantismiaegses filosoofias oli teada, et kurjus ei ilmu alati uhke deemoni, vaid ka jama, blufi, nüriduse ja halli keskpärasuse kujul. Nii on nüüd ka meil — kuri deemon, mis äsja oli kõikvõimas KGB, maskeerib end praegu saamatuks poliitikuks, ninatargaks ametnikuks, ahneks ärikaks, agulisatanistiks ja suureks hulgaks sulipoisteks...

Haljand Udam "Ellujäämise valdkond", Looming nr8, 1994

Allikas: Kaspar Rammo, Facebook

3 kommentaari:

Anonüümne 22. jaanuar 2014 16:34  

http://www.km.ru/tv/andrei-fursov-krushenie-sssr-v-k

Anonüümne 22. jaanuar 2014 16:41  

http://prof-eug.livejournal.com/307806.html?thread=6579294#t6579294

Unknown 31. oktoober 2014 12:58  

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP