RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 10. jaanuar 2014

Seatapp – iseteeninduslikus korras

Must manner(g) ja must peeter, kas neid jõuab lahuta?
Mida teha, et Eestit ei tabaks ulguvate, trummetaguvate „spetsialistide” laine?

Soomepoiss ja täitsamees, Heino Susi kirjutab oma mälestuste teises kogumikus „Sarviku sulased“ muuhulgas; „Köster kündis M-ga, M oli must ja murelik, nagu ühe rahva tulevik!“
Igati tundub, et ullikeste kollektiiv „must peetrike“ – nimetagem vennikesi nii! – oli filmi „Must Mannerheim“ kokku klopsides kas eetriuimas- (õuhka!) või vähemalt korralikus narkouimas.
Peetrikesed ilmselt ei taju (kaine peagagi) sedagi, mida tähendab aadlik, aristokraat, tsaarikindral. Peetrikeste vanemate „tase“ oli ja on (!) mustatööliste „tase“. Järeltulijatel teadagi „väärt geenid“, eeldused multi-kultistuda ja loomulikult orientatsiooni ning sooeelistusi nagu musti sokke vahetada.
Oslot, Stockholmi ja nüüdseks ka Helsinkit on tabanud ulguvate, trumme taguvate „spetsialistide“, laine. Tallinnas tehaksegi juba Brüsseli ja „Grant Oriendi” (perekondi ja traditsioonilisi ühiskondi orjakarjaks tasalülitav „Prantsuse“ loož) direktiivsetele ettekirjutustele vastavalt ettevalmistusi nn multi-kulti piirkondade forsseeritud laiendamiste osas.* Kui teismelised käituvad nagu „spetsialistid“ Stockholmis – ei tööta, vaid mängivad kõnni- ja sõiduteel hulganisti palli, logelevad tänaval ja on agressiivsed, – siis ei ole kaugel aeg, kui mitut-setut värvi spetsialistidki džunglist kohal.
Asjaolu, kuhu nn „liitlaste“ võit II Maailmasõjas eurooplaste kodutanumad viib, oli teada ka agoonias tõmbleval Saksamaal 1945. aastal. DDR-i kirjaniku Dieter Nolli raamatu „Werner Holti seiklused“ 1. osast (Tallinn 1967) loeme (498. lk.): „Kõrtsimajas veetis üks SS-komando aega. Wolzow mängis meestega hilisööni skatti. Hommikul jutustas: „Marudad poisid! Nad on muuseas meie kandist pärit, üsna ligidalt. Üleeile ööbisid nad ühes tütarlaste laagris, seal juhtus nii mõndagi! Nad rääkisid tüdrukutele nii kaua auku pähe, et neegrid ja mongolid nad ära söövad, kuni plikad lõpuks kõigega nõus olid.“ Ta naeris. „Nad ootavad paari ülemust, tahavad kiirvälikohtu  avada.“ Ta vaikis viivu ja sõnas rahul olles:“ Siis võetakse desertöörid viimaks ometi kirbule!“
Tänavu augusti keskel oli mul soov Lahemaal Viinistu hotellis saunamõnusid nautida. Kuni saun valmis, otsustasin oma veetleva kaaslannaga (kelle isa on raketivägede erumajor) restoranis klaasi valge veini juures kukeseenesuppi mekkida. Pidime äärepealt ümber pöörduma – restoranis, väheste külaliste keskel laiutas… neeger! Leidsime siiski sobiva istekoha – sealt oli näha Mohni saar ja meri, aga neegrit õnneks mitte.
Avaldasin valjuhäälselt sügavat pahameelt – jutustasin kaaslannale sir Walter Scotti romaanist „Ivanhoe“ pärineva lõbusa loo sellest, kuis Templirüütel pidi vangistatud Isaaci (kuldrahade kättesaamise eesmärgil) sütepannile pikutama panema. Leidsime seejärel, et võõraile sissetungijaile võiks esmalt pakkuda trendikat iseteenindamise võimalust – kolm naela, vasar ja ristipuu. Kui iseteenindus ei toimi, siis on võimalik „kalli külalise“ alternatiivne, restile pikutama suunamine.
„Raketiväedaam” nõustus minuga – teatas, et tema podruugad on juba tükk aega üles võtnud teema: estonkad olevat abiellumise teel juba palju mustanahalisi Tallinnasse toonud – ebameeldiv nähtus, mis haritud venelannadele valusalt silma on torganud.
Meenus päev varem külameestelt kuuldu: lähedalasuvas Vihasoo külas olla 2008. või 2009. aastal üks ratast pedaaliv neeger kruusateelt välja, lausa kraavitolmu upakile surutud. Väljasurujaks olnud üks vastusõitev „Mercedes”. Võttis muhelema, kui kuulsin, et väljasurutu olnud Prantsuse saatkonna töötaja, kes endale seal korterigi soetanud. Pärast vahejuhtumit olla ta oma Vihasoo majandimajas asuva korteri kiirelt müünud ja Eestist lahkunud.
Saun sai valmis ja tuju paranes. Õhku jäi rippuma küsimus: „Kas Prantsusmaal tõesti Tallinna jaoks valgetest konnasööjatest diplomaate ei jätku? Või on „Grand Oriendil” salajased, põliselanikke allasuruvad ja hävitavad, rahvuslust pärssivad plaanid?”
Raketiväe daam sikutas mind järsku varrukast, just enne restost lahkumist: „Vaata seljataha – kaks pederasti on kahe noormehega lauas!“
Uurisin asja ja selgus, et asi on veelgi hullem: tegu oli vist bi-paariga – mees naiselik ja naine punastes ketsides, kiilakaks aetud ja nii kole kui üldse võib olla. Meenus Nikolai Kozlovi 1999. a. ilmunud psühholoogiaalane teos „Kuidas suhtuda endasse ja inimestesse?“. Kozlov ennustas juba XX sajandi lõpus, et inetus läheb moodi, vastandub ilule – seda just mõjualtide, massi- ehk karjainimeste osas, kelledel geenid ja iseloomgi vastavalt sarnane millimallikatele.
Kuuldavasti on perverssused XXI sajandil moes. Kõikjal EU-„roopas“ on massid tasalülitumas haisvaks protoplasmaks, stiilis „upakil&käpakil&uimas”. Anarhiatulest kasvab paratamatult vägivald, massilised korratused, kaos. Mitmel pool süütab pleebs immigrantide juhtimisel juba terveid linnaosi (London, Pariis, varsti ka Madrid). Kui need tunnused ei vasta kunagisele Rooma huku alguse märkidele, siis lubage küsida: millele nad viitavad?

Vabahärra, marssal Mannerheim on öelnud: „Puhtad relvad puhaste (valgete) ideede nimel.“

Tänapäeval on tasalülitatus, räpasus, maitsetus, matslus, „massi- ja multikulti“ (loe: ka vägivaldsele anarhiale, purustamisele, kirikut ja perekondi lõhkuvale tegevusele üleskutsuv pussyriotlus) massiteabevahendite abil üha hüsteerilisemalt üles, koogelmoogelina „moeks“ klopitud. Euroliidu „ühiskondades“ valitsevad madalad, kodututele, juurteta degenerantidele omased kired.
Isegi LOOMAD kaitsevad oma asuala võõraste sissetungijate eest – kuni sissetungija mahamurdmiseni – kui muu ei aita(!).
Eesti Londoni-saadiku (1922–34) abikaasa, Aino Kallas kirjutab oma mälestusteraamatus „Leiuretkedel Londonis“ (Eesti kirjastus „Orto”, Vadstena, Rootsi 1945):
„On kaht liiki kannatusi, millede olemasolu paneb mul südame pööritama, laste ja loomade.
Seisime nagu sillal. All kitsas sulg, täis aetud kiunuvaid sigu, must suur ja õudne ratas konksudega varustatud. Neeger kinnitab uskumatult nobeda liigutusega ükshaaval iga sea tagumise jala ratta konksu külge, ratas teeb oma ringi ja järgmisel silmapilgul keerleb siga liikuvas terasköies pea allpidi. Järgmine mees, seekord valge (põllega), pistab noa iga sea kõrisse, mille järel nad hakkavad terasköit mööda keedukatla poole liikuma.“ (280. lk..)
Sankülotid laulsid 1793.a. (Tapakirve aastal) Prantsusmaal aristokraatide akende all:

... on rammus siga,
Teeme temast vorstikesi,
Mis siis vaesel mehel viga,
Jõuluõhtul muudkui nosi...

Tahaks teada: kas eestlased soovivad sel või lähedasel, rootsi (munadeta allaandjate) kombel murjanite käe läbi lõppeda?
Lohutuseks võin öelda: tulemas on palju multikulti ja vastavaid „tasemel“ üritusi. Läheb aega, „asja saab“, panevad põlema nii Petseri kui Berliini! Kohal on ka puugibuss ja täitramm.
Haigekassatki tüürib nüüdsest mõttehiid-seltsimees – võtmeks, üritusele tasuta sissepääsuks on multi-kulti, tühja silmavaatega (narkouimas) maailmavaade ning tapakaal – mehikese mõttevälgatus, paksmagude osas. Kui olete tüse, siis maksate ka tapalavale tõustes. Ise sööb ja ise maksab. Kuri on aga täiega matsi karjas, kui kolhoosi emised paavianidega paarituvad!
Keegi Maruste pasundab pressis rahvuse huvidele vastukäivalt võõraste tontide sissetoomise vajadusest. (Vt.: „Aeg nõuab uut asüülipoliitikat”, „Eesti Päevaleht”, 2.okt.2012.) Sarnaste sigaduslike avalduste eest giljotineeriti teatavasti keiser Napoleoni ajal.
„Äripäev” aga kirjutab: majandusministeeriumi tööjõuvajaduse prognoos (nn ettevõtjate nõue) on 2019. aastaks saada 140 000 hinge juurde.
Hardo Aasmäel seevastu tundub õnneks – antud küsimuse vastulausega pressis („Sisseränne toodab kõlvatut konkurentsi”, „Eesti Päevaleht”, 9. okt. 2012) – aru peas olevat!
Poliitikud aga vaikivad...
Virkko Lepassalu kirjutab raamatus „Riigipiir“: „USA, aga ka paljude Euroopa riikide haridussüsteemis valitsev olukord oli jõudnud niikaugele, et needki indiviidid n-ö massi hulgast, kes kohustuslikus korras ettenähtud klassikursused läbinud, olid massikultuuri tarbimise tõttu pooleldi kirjaoskamatud. Veel täiskasvanunagi kohati 12 aastase tasemel. Selline vaimne tasalülitumine oli muutunud ohtlikuks juba lääne heaoluühiskonna püsimisele. Pole liig väita, et seda on üleval hoidnud immigrandid Indiast, Filipiinidelt. Araabia riikidest jne. Põgenikud Baltimaadest aga olid teist masti. Kui vaadata nende elusid uutel kodumaadel ja võtta aluseks materiaalne elustandard, võib tõdeda, et nad kõik on tulnud toime kohati isegi paremini kui lääneriikide endi kodanikud keskmiselt.” (250. lk..)
Kilplased püüavad teatavasti siga soolapõllult. Musta kulti (teised tahavad seast lahti saada, meie seltsimehed ostavad rahva raha eest kallilt sisse) suhkrutrahvide eest soolapõllult kohe-kohe kätte saamas, sooviks Kilpla omad teda musta peetrina RAHVA üle valitsema!
Rahva hulgas on aga tuntud ütlemine: „Enne seatapmist tuleb käed puhtaks pesta!“
Kas tappa tuleb siga, soolapõld (suhkrutrahvid), must peeter või nomenklatuur monoliitse kollektiivina, selle üle ainuotsustab Rahvas. Heal juhul on võimalik ka ise (tervikuna) tappa saada – nagu senini, ootuspärase (!) reeglina on juhtunud. Tahaks sügavalt loota, et erand kinnitab reeglit. Eesti on kui looduskaitseala, meie jõud on sajandeid olnud selles ja ainult selles: „VÕÕRAS (hulkur, vallutaja, must siga või must peeter) EI OLE SIIN TERETULNUD!“
Eesti Põhiseadus võimaldab rahval kollektiivset enesekaitset rakendada juhul, kui teised võimalused  puuduvad. Tundub, et vajadus kollektiivset enesekaitset põhiseaduslikult rakendada (taas) läheneb! Et rahvana mitte kahe jalaga tõrvapange astuda (mõni subjekt vast hüppakski), tuleb midagigi ette võtta!
Tervitatavaks lahenduseks võiks olla seapeetrikese omaalgatuslik-iseteeninduslikus korras ristipuu külge naelutamine.
Kui vaja, aitame! Rahvuskeha – rahvusliku Eesti – päästmiseks on vaja kiirelt kodanike ühistegevust arendada, paralleelselt sovjettnomenklatuur tervikuna asotsiaalideks kuulutada ning – rahva otsusel! –  välja saata!
Kompromiss on välistatud!

TARMO LAASI

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 12. numbri (september-oktoober 2012) naljanurgas ilmunud kirjutis.
Autor on jurist ja ettevõtja ning endine riigiametnik; sõiduautodest eelistab „Mercedest”.
________________
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564

1 kommentaari:

Anonüümne 25. jaanuar 2014 15:00  

Kas see rassistlik haige möla oli mõeldud iroonilisena?
Kõik võõrad on pahad? Miks siis venelannaga lõunatati? Muide, kogu inimkond on Aafrikast pärit, aga vaid aafrikast väljarännaud segunseid ka natuke neandertaallastega



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP