RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Andrus Villem: venelased – eestlaste ja lätlaste vaenlast otsivad sugulased

Mida aeg edasi, seda vähem räägitakse, kirjutatakse Venemaal kolmandast Roomast ja Kiievi-Venemaast. Teadus on arenenud ja põlvnemine DNA abil lihtsalt määratav. See on lükanud liikvele eelnevaist erinevad ideed ja jõud, kirjutab Andrus Villem.

Venemaa ideloogilised alused loksusid paika 600 aastat tagasi. Kindel raamistik tehti vene etnosele küll alles 300 aastat tagasi, Peeter I ajal. Tinglikult võiks rahvusliku omapära kujunemise algusajaks pidada Ivan I (Kalita) valitsemisaega, kui suurvürsti osav Kuldhordis sehkendamine muutis Moskva killustunud Ida-Euroopa regionaalseks keskuseks. Riigi pindlala ohjeldamatule kasvule pandi alus mitmete järgnevate põlvkondade kestel. Ka riikliku ideoloogia nurgakivid laoti sel ajal. Väljapaistvamateks müüriladujateks olid Ivan III ja Ivan IV (Grosnõi).

ene riikluse kujunemise üheks aluseks 15. sajandist tänaseni on postulaat, et Venemaad ümbritsevad alati vaenlased, kes mitte ei mõista kujuneva etnose maailmaajaloolist tähendust. Või siis, kui mõistvadki, siis tegutsevadki selle hävitamiseks.

Enne mongolite invasiooni, kui slaavi hõimude tuumikala paiknes praeguse Ukraina aladel, võideldi paljude idast ja lõunast pealetulevate rändrahvastega. Enamasti türgi keelkonda kuuluvate hõimudega.
Alati on vaja vaenlast
 Mongolitele andamimaksmise perioodil liikus slaavikeelse asustuse võimukese järk-järgult põhja poole - Vladimirist Tveri kaudu Moskvasse. Selle nihkega ilmusid uued «põlisvaenlased» katoliiklike lääneriikide näol. Venemaal on see vaenlaste loomise oskus peenelt välja lihvitud. Vaenlasi leitakse või luuakse ja provotseeritakse tänapäevani välja.

Et vaenlasele kindlalt vastu seista pidi deržaaval olema kindel ideoloogia. Venemaal oli tänu ortodoksluse kolmainsusele lihtne toetuda kolmele talale. Nendeks said tsaar, riik ja õigeusk. Ühiskonnakorralduse muutudes on kaks tala teatud ajajärkudel muteerunud. Isevalitsejast tsaarist sai vahepeal rahva isa - peasekretär. Tänapäeva maailma moevooludega kohandatult on selleks praegu kõikvõimas president. Kirik pidi vahepeal taanduma maailmarevolutsiooni ideoloogia ees, aga taastas 70 aasta pärast oma sajanditevanused positsioonid.

Alati on Venemaa kolme samba kindlustamiseks loonud süsteemi. Järjepidevus ja missioon on juhatanud kõiki Venemaa valitsejaid. Ivan Grosnõi ja tema järglaste püüd rõhutada oma põlvnemist läbi religioosse ikonograafia teisenes peasekretäride ja poliitbüroo pildinäitusteks. Uue aja presidentide puhul on rakendunud kogu massimeedia, tulemuseks rahva tasalülitamine infovoogude jõu all.

Vene riigi korraldus kujunes samaaegselt Kolmanda Rooma identiteedi loomisega. Bütsants langes türklaste kätte, Balkani õigeusklikud liideti osmanite impeeriumiga. Moskvast sai viimane tõeline õigeusu kants ja seega teenis ära ka erilise staatuse.

Valitsemislaad saadi Hiinast, selle tõid kätte tatari-mongoli maksunõudjad. Nii ühines Vene valitsejate peades kaks äärmuslikku idamaist valitsusmeetodit –  konfutsiaanlus ja Bütsantsi silmakirjalikkus. See on viinud huvitavate tulemusteni.

Sajandi jagu oli venelaste juhtivaks missioonifilosoofiaks panslavism. See on taandunud ja asendunud uute liikumistega.

Venelaste pärinemislugu

Etnos ja tema areng on põhiline, üksikisikut ei väärtustata. Tema osaks on olla ajaloo kahuriliha. Hämmastaval kombel kandub see ühest formatsioonist teise ja püsib kaljukindlalt nagu ka venelaste vääramatu usk millegi kõrgema kandmisse. See on alati õigustuseks ka moraalinormide rikkumistele.

2013. aasta kevadel ilmus Euraasia Keskuses huvitav artikkel, kus käsitleti pikemalt venelaste pärinemist. Asutus tugineb ajaloolase Lev Gumiljovi rahvaste meelelaadist rääkivatele ideedele, mis selgitavad vene etnose agressiivsust ja edukust. Asutuse kodulehel ilmunud artiklis jõuti aga vene üldsust ärritanud järeldusteni: geneetiliselt on Põhja-Venemaa asukad lähedased mitte teistele slaavi rahvastele, vaid soome-ugri sugu hõimudele.

Esitletud Euroopa ja Põhja-Ameerika teadlaste tehtud järeldused kutsusid esile vastakaid reaktsioone. Osa kommentaatoreid oli veendunud, et uurimuse eesmärgiks on slaavi vennasrahvaste ühtsuse lõhkumine. Teine osa rõõmustas, et «hohollid» polegi sugulased.

Aasta hiljem jõudsid samade tulemusteni Venemaa enda geeniteadlased.

Praeguste Krimmi ja Ida-Ukraina sõjasündmuste taustal näib Venemaal võitnud olevat «vendluse»-vastane tiib. Vene võimud peavad ümber mägima Euraasia Liidu kontseptsiooni. Aga kuhu suunda?

Autokraatse valitsussüsteemi õigustuseks kõlbab eriti hästi ajaloo ümberkirjutamine. Tõhus töö on toimunud kogu etnose kujundamise perioodil letopisside vürstisugude põlvnemislugudest kuni tänapäeva rahvusvaheliste suhete tõlgendamiseni välja.

Oluline oli ka identiteedi kujunemist takistavate osiste hävitamine. Laienemistegevused algasid Novgorodi ja Pihkva vabariikide kõrvaldamisega. Mida Ivan III alustas, selle viis Ivan IV edukalt lõpule. Rikkad segaelanikkonnaga piirkonnad olid pinnuks silmas idamaise hierarhilise süsteemi loomisele. Hävitati riigid, koos hulga soome sugu rahvastega, kes tol ajal neid alasid asustasid.

Irboska klubi ja uue Vene riigi idee

Praegusele olukorrale on iseloomulik uue ideoloogia kujundaja - Izborski (Irboska) klubi nimevalik. Mingi aeg Setumaa pealinnaks olnud külakest peavad klubilised Venemaa üheks vanemaks linnaks.

Irboska klubi loob aluseid uuele Vene riigi ideele, uutele juhtidele. Seni on olnud superriigi taotlusel ülemkihtidele väga viljastav toime. Varjaagidest kuni saksa sugu keisriteni toimus assimileerumine ühe põlvkonna jooksul. Alamkihtidega nii ladusalt ei läinud, sest siiani kirendab venelaste hulgas lapitekimustrina vähemusrahvaid.

Impeeriumi idee elab Venemaal edasi. Demograafiline situatsioon on muutnud olukorra kriitilisemaks, aga seda enam tuleb valitsejail järgida sajandite jooksul kujunenud traditsioone. Valitsev kiht jälgib seda eriti täpselt ja kuna massiteabevahendid on kontrolli all, siis ka tulemuslikult.

Kirjanik ja publitsist Dmitri Bõkov ütles hiljuti, et Vladimir Putin esitab end reformaator Pjotr Stolõpinina, aga tegelikult on ikkagi reaktsionäär Nikolai I.

See on päris tabav võrdlus. Stolõpin, kes mitmetes rahvaküsitlustes on tunnistatud läbi ajaloo Venemaa üheks populaarsemaks juhiks (2008 Aleksandr Nevski järel teine, 2012 Peeter I ja Potjomkini järel kolmas) vastandub teravalt tagurlikule Nikolaile. Stolõpin oli uue identiteedi looja ja kogukondlikkuse lõhkuja. Paradoksaalselt on ta tänapäeva venelaste hulgas ülipopulaarne. Ehk on see iha Stolõpini reformide järele, mille algeidki Venemaal napib.

Nikolaiga ühendab Putinit tunduvalt enam. Suurehitiste kirg, sekkumine välisriikide asjadesse, usk Vene missiooni nii Euroopas kui maailmas.

Baltimaad on justkui okas impeeriumiidee kurgus. Lätlased ja eestlased on geneetiliste uuringute põhjal põhjavenemaalastele kõige lähemad sugulased. Nad on erandlikus seisus. Edukad uue elukorralduse loomisel. Polegi nagu võõrad, aga omadeks tunnistada ka ei taha...

Venemaa naabruses elavad edasi Venemaa juured, vabadus ilma idamaise despootia elementideta. Midagi, mille poole ihaleda, sest kuskil seljaajus on see kinnistunud.

Nii me olemegi enam võõrad, et isegi «pribaltikast» tulnud venekeelne «kaasmaalane» tunnistatakse mitteomaks. Käitumine ja suhtlemine on teine, arusaamatu. Riia või Tallinna venelane võib Rjazanis kanda kasvõi Georgi lindikesi, ikka jääb ta kahtlaseks.

Andrus Villem
Patarei merekindluse ülem
PM ARVAMUS


Allikas: http://bhruzzland.balanss.ee/myydid/kesksed-myydid/859-andrus-villem-venelased-eestlaste-ja-laetlaste-vaenlast-otsivad-sugulased

2 kommentaari:

krooniline lugeja 28. jaanuar 2016 16:27  

Kas on vaja sellise propagandaga solkida muidu suht informatiivset blogi?

krooniline lugeja 28. jaanuar 2016 16:30  

Tuleb meelde lause tõrvatilgast ja meepotist.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP