RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 12. jaanuar 2016

EKRE fraktsioon pidas Riigikogus välisministriga tulist debatti

Esmaspäeval esines Riigikogu ees välisminister Marina Kaljurand, kes vastas kolmele EKRE fraktsiooni esitatud arupärimisele. Kaljuranna lühikesed ja korduvad vastused sütitasid istungisaalis ligi pooleteisetunnise debati.

Esimeseks tutvustas Mart Helme arupärimist, kus küsiti, milline on Eesti diplomaatiline reageering seoses novembris Õhtulehes ilmunud USA saatkonna ajutise asjuri artikliga “Rassism puudutab meid kõiki“. “Meie hinnangul sekkub USA diplomaat selle artikliga vaieldamatult Eesti Vabariigi siseasjadesse, mis Viini diplomaatiliste suhete konventsiooni artikli 41 punkti 1 kohaselt on diplomaadile sobimatu tegevus,” kinnitas Mart Helme.
“Antud juhtumit ei saa tõlgendada kui sekkumist meie siseasjadesse, kuna tegemist on arvamusavaldusega teemal, mis kattub meie enda põhiseadusega kaitstud väärtushinnangutega,” vastas välisminister, väites, et Eesti põhiseadus kaitseb ameeriklaste poolt Õhtulehes avaldatud immigratsioonivastaseid mustavaid seisukohti. “Seega ei ole Välisministeeriumil kavas esitada protesti USA saatkonnale seoses Õhtulehes ilmunud artikliga.”

Lisaks tõi Jaak Madison välja juhtumi pärast märtsikuiseid Riigikogu valimisi, kus USA saatkond oli temaga ühendust võtnud ja kohvile kutsunud. “Kas te peate sellist märki korrektseks diplomaatiliseks suhtluseks?” küsis Madison. “Mis oleks suhtumine, kui seda teeks näiteks Venemaa Föderatsiooni suursaatkond meie parlamendi liikmetega?”
Kaljurand vastas seepeale, et ta ei tea sarnasest juhtumist midagi.

Teema lõpetuseks kõneles Riigikogu ees Mart Helme: “Eestis ei ole rassismi. Ei ole vaja endale tuhka pähe raputada ja teha nägu, et meil on ja me hakkame seda eemaldama. See on niivõrd nõukogulik suhtumine, võin ma öelda oma küpses eas, et isegi nõukogude ajal ei olnud inimesed nii ülipüüdlikud kui praegu. Võtke ennast kokku! Võtke ennast kokku, käituge nii, nagu suveräänse riigi esindajatele on kohane!”
Teiseks pärisid rahvuskonservatiivid aru, kas Vabariigi Valitsusel on ametlik seisukoht Petserimaa ja Narva jõe idakalda okupeerimise kohta. “Miks on ratifitseeritavas piirilepingus kokku lepitud kahe riigi vaheline piir, mis jätab Venemaa Föderatsiooni valdusesse Tartu rahulepingust tulenevad alad ja seda ilma mingigi kompensatsioonita?” küsis Jaak Madison Riigikogu ees. “Juhin siinkohal tähelepanu välisministri vastama tulekul teise küsimuse puhul, et järgmine arupärimine, mida te vastama hakkate, tuleneb teie väidetest kompensatsiooninõuete kohta. Seega, siin ma soovitaks olla hästi ettevaatlik ja hoolikas ning lähtuda mandaadist, mille Riigikogu on teile andnud 2005. aastal.”
“Okupatsioon on võõra, teise riigi territooriumi liigendamine okupeeriva riigi territooriumi külge ilma teise riigi nõusolekuta,” väitis välisminister Kaljurand, öeldes, et tegu on nii juriidilise kui ka poliitilise mõistega. Ta rääkis 1996. aastal Venemaaga toimunud piiriläbirääkimistest ja 2005. aastal toimunud ratifitseerimisest: “Nimetatud lepingutest ja nimetatud praktikast on tulnud ka otsus mitte nõuda kahjutasusid nimetatud territooriumide eest, nad on ka kõik kirjas samades dokumentides, mida ma praegu nimetasin.”
Seepeale asusid ministrit pinnima kõik EKRE parlamendiliikmed, kuna Kaljurand oli võtnud nõuks Venemaa tegevust kontrolljoone-tagustel aladel okupatsiooniks mitte nimetada. “Nagu ma ütlesin ka oma päris esimeses kõnes piirilepingut esitledes, sõna “okupatsioon” kasutamine, jah, seda võib teatud juhtudel kasutada, jah, teie võite seda kasutada,” sõnas Kaljurand seepeale, ise sõna kasutamist endiselt vältides.
Martin Helme tõi seejärel välja, et minister oli algselt toonud mitte okupatsiooni, vaid anneksiooni definitsiooni. “Mis seal praegu on? Kas seal on okupatsioon või ei ole?” küsis Helme ministrilt, taas kord saamata konkreetset vastust. Talle sekundeerisid ka Mart Helme ja Raivo Põldaru. “Meie praktika alates 1994. aastast on järjepidevalt olnud neid territooriume tagasi mitte nõuda ja territoriaalseid pretensioone Vene poolele mitte esitada,” sõnas Kaljurand lihtsalt.

“Kõik need, kes ajavad seda piirilepingu asja siin läbi nõelasilma, teevad tegelikult suure teene Vladimir Vladimirovitš Putinile, sest tema saab kaelast ära ühe probleemi, aga meie ei saa mitte midagi,” rääkis seejärel Mart Helme oma sõnavõtus. “Me ei saa tegelikult mitte midagi, sest keegi ega miski ei takista meil kontrolljoont välja ehitada nii, nagu me tahame, et ta oleks kaitstav, et ta oleks valvatav jne, ka praegu. Keegi ei takistanud kümme aastat tagasi ega takistanud ka 20 aastat tagasi.”
“Poliitiliselt ei ole mitte keegi teile andnud mandaati loovutamaks maa-alasid, mis kuulusid 1920-ndatel, 1930-ndatel Eesti Vabariigi osale. Mitte keegi ei ole teile andnud. Teie võite suunata välispoliitikat, aga mandaadi saate te siit saalist, mitte oma paberite peale kirjutatud väljamõeldistest või illustratsioonidest,” kõneles Jaak Madison. “Kui te ütlete, et ma võin kasutada sõna “okupatsioon”, siis ma teengi seda, sest erinevalt mõnest ma ei karda seda välja öelda. Ja ma tahan, et see kõlaks võimalikult kaugele, et välisminister on arglik.”
“Ma väljendan veel kord väga sügavat hämmastust, kuidas saab selline inimene üldse mõelda sellele, et temast võiks saada kunagi Eesti Vabariigi president,” rääkis Henn Põlluaas välisministrit silmas pidades. “President, kes peaks seisma Eesti riigi ja rahva eest, kes peaks seisma tema territoriaalse terviklikkuse eest, kes peaks südames hoidma seda tuld ja leeki, mis meie rahvast ja riiki üleval hoiab, aga kes on nõus ainult sellest kõigest loobuma, ei pea tähtsaks absoluutselt mitte midagi, ei vabadussõda, ei Tartu rahu, meie esivanemate pingutusi ega ka meie rahva tulevikku.”

Martin Helme kõneles: “Me kuulsime täna sisuliselt Kremli jutupunkte. Seda on lausa piinlik kuulata, et inimesed ei ole võimelised ühte lausesse kokku panema seda loogikat, et kui ülejäänud Eesti territoorium oli okupeeritud 1940.–1991. aastani, siis mingi ime väe läbi paar maakonda ei olnud või lakkasid olemast okupeeritud. Teine väga piinlik lugu on, kui juristi haridusega minister tuleb ja ajab meil segamini okupatsiooni ja annektsiooni mõiste. No ma ei tea, kas te peate meid nii rumalaks või ongi see tänapäeval Välisministeeriumi tase, aga ma ei tea, mida meil on siis üleüldse oodata praeguselt valitsuselt igasuguste rahvusvaheliste suhete kohta. Lihtsalt mõistetamatu.”

Konservatiividel oli Kaljurannale varuks veel kolmas arupärimine. See puudutas detsembri algul välisministri poolt Vene meediale tehtud avaldust, et Eesti ei kavatse Venemaalt okupatsioonikahjusid nõuda. “Esiteks, millisele Vabariigi Valitsuse otsusele tuginedes väitsite tol kuuendal detsembripäeval, et Eesti Vabariigil pole kavas nõuda okupatsioonikahjude hüvitamist Venemaa Föderatsiooni poolt? Teiseks, kui vastavat Vabariigi Valitsuse otsust ei kujundatud, mida ei ole tegelikkuses, mis nõustuks kahjutasunõudest loobumisega, siis kas teie seisukoht oli poliitiliste volituste ületamine? Kolmandaks, kui tegemist oli volituste ületamisega, millega tehti märgatavat kahju suhtluses oma partnerite Läti ja Leeduga, siis kas kaalute poliitilise vastutuse võtmist, mis oleks kohane demokraatlikule õigusriigile? Neljandaks, kuidas hindate edasise koostöö efektiivsust Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigiga, kui Eesti Vabariigi välisminister võtab seisukohti, milleks puudub mandaat ning mis on vastupidine meie partnerite seisukohtadele?” luges Jaak Madison küsimused Riigikogu kõnetoolist ette.
Marina Kaljurand andis lühikese vastuse, üteldes, et nii tema kui peaminister Taavi Rõivase arvates on okupatsioonikahjude nõue perspektiivitu. “Mis puudutab Eesti suhteid Läti ja Leeduga, siis need on olnud läbi kogu taasiseseisvumisaja väga head. Olen kindel, et samamoodi on see ka edaspidi,” sõnas minister.
“Teate, ma ei tea, milles on häda, aga me ei saanud praegu mitte ühelegi küsimusele vastust,” märkis seepeale Madison. Ta nõudis uuesti, et välisminister vastaks kõigile neljale küsimusele.
“Kordan seda, mida ma ütlesin juba enne,” ütles minister seepeale. Seda ta üldsõnaliselt ka tegi.
“See on hämmastav jutt,” sõnas Mart Helme oma saadikutoolist. “See on lihtsalt sõnatuks tegev jutt, sellepärast et juristina te peaksite teadma, et peaminister ei ole institutsioon, kes saab öelda, et Riigikogu otsus, isegi kui see on ainult 12 aastat vana, ei lähe talle korda ja tema ei tee seda, mida Riigikogu on otsustanud. Valitsus peab tegema. Kui meil on õigusriik ja valitsuste järjepidevus, siis valitsus peab tegema seda, mida Riigikogu on otsustanud.”
Ka selle peale kordas Kaljurand uuesti oma varasemaid mõtteid. Martin Helme võttis tulemuse kokku nii: “Mulle on küll üsna selge, et me saime täiesti selgeks, et mingit mandaati ei ole, tegemist oli kas teie isikliku või peaministri isikliku soologa, valitsuse otsust ei ole, Riigikogu otsust ka ei ole.” Ta tõi välja uue aspekti okupatsioonikahjude teemas. “Oma sellise soolootsusega võetakse ära järgmistelt valitsustelt, kes on võib-olla rahvuslikumalt meelestatud ja siiski nagu mõtlevad, et me tuleme kusagilt, mitte meil ei ole blankot selja taga, et me võtame ära järgmistelt valitsustelt võimaluse siiski esitada nõudeis, nii nagu Riigikogu on soovinud,” ütles Helme. “Kas te saate aru, et te olete ahendanud järgmiste valitsuste mänguruumi ja kahjustanud Eesti rahvuslikke huve?”

Järgmiste valitsuste tegevuse üle ei soovinud välisminister spekuleerida.
“Kas Riigikogus on seda asja arutatud, millise ettepanekuga või millise mõttega teie välja tulite ja valitsuse seisukoha välja tõite?” küsis ministrilt Raivo Põldaru. “Või kust te selle valitsuse seisukoha võtsite – kas see oli nüüd kahe inimese seisukoht terve valitsuse nimel ja kas see on n-ö täispädev? Ma praegu olen segaduses, kas kaks inimest väljendavadki nüüd Eesti valitsuse seisukohta, teadmata Riigikogu seisukohta. Või pole enam vaja Riigikogu seisukohta selles tähtsas küsimuses?”
“Ma ei tea, vähemalt sellest hetkest alates, kui ma olen olnud välisminister, et Riigikogus oleks seda arutatud. Kui Riigikogu soovib seda arutada, siis loomulikult on valitsus valmis seda arutama,” oli Kaljurand nüüd sunnitud tunnistama.
“Ma saan aru teie eelnevatest sõnavõttudest, et teie poliitiline kreedo suhetes Venemaaga ongi mitte seista meie riigi ega rahvuslike huvide eest, kuulutada kõik meie huvide eest seismised perspektiivituks, teha järjest erinevaid loovutusi ja äraandmisi,” teatas välisministrile Henn Põlluaas. “Ühesõnaga, välisministri meelest Eesti välispoliitika Venemaa suunas peabki olema allaheitlik, arg ja küüniline.”
Kaljurand kinnitas selle peale, et tema toetatav välispoliitika lähtub Eesti Vabariigi järjepidevusest ja huvidest. “Mind võib süüdistada allaheitlikkuses või Venemaale vastutulemises, kui ma oleksin praegu teie ees ettepanekuga sõlmida Venemaaga viisavabaduse leping või kaubandusleping,” ütles minister.

“Te ei saa aru ühest väga lihtsast asjast: perspektiivituks nimetamine tähendab juba ette loovutusvõidu andmist, see tähendab oma kauplemisruumist loobumist,” ütles oma järgnevas kõnes Mart Helme. “Kui te ütlete ei-ei, meie ei küsi mitte midagi, siis teine pool esitab teile kohe uue ja vängema nõudmise, aga teil ei ole mitte midagi, vastu pakkuda, sest te olete juba ette kõik ära andnud. Me oleme ette ära andnud territooriumi, me oleme ette öelnud ära, et me ei vaja mingit kompensatsiooni, me unustame meile ajaloos tehtud ülekohtu. Meile ei ole mitte midagi vaja, me vaatame helgesse Euroopa Liidu direktiividega ääristatud tulevikku.
Mõelgem natuke, mõelgem natuke! See ei ole reaalne maailm. Reaalses maailmas nõutakse, prõmmitakse, kaubeldakse, vaieldakse. Eesti diplomaatia võiks ka ükskord õppida kauplema, vaidlema ja mitte ainult järele andma. Tulge, korraldage Välisministeeriumis, pange grupp kokku, tulge minu juurde läbirääkimiste kursusele, ma natuke õpetaksin teid. See, mis toimub Eesti välispoliitikas praegu, on piinlik!”
Istungi lõpuks kõneles Riigikogu ees Jaak Madison: “Kui me räägime volitustest, siis ma ei kujuta, et näiteks keegi meist 101-st läheks Euroopa Ülemkogule esindama Eesti valitsuse seisukohti, sest meil ei ole seda volitust. Meil ei ole mandaati, et osta üheotsapilet Brüsselisse, minna Euroopa Ülemkogule ja öelda Merkelile, et teate, meie kvoot on null. Ei ole mandaati, ei saa minna. Aga teie lähete Interfaxile, Vene portaalile, ja ütlete, et Eestil puuduvad nõuded. Ma ei tea kust te tulete, ma ei tea, kelle käest te raha saate. Keda te teenite? Selliste soolodega.”

Allikas: http://uueduudised.ee/ekre-fraktsioon-pidas-riigikogus-valisministriga-tulist-debatti/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP