RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 29. jaanuar 2016

KIRIKLIK VAATLEJA: KAASAEGNE SEKSUAALHARIDUS ON MEIE LAPSI SEKSUAALSELT VÄÄRASTAV: ISAD, KAITSKE OMA LAPSI

John-Henry Westen

Voice Of The Family, 16.10. 2015

Järgnev John-Henry Westeni, LifeSiteNewsi peatoimetaja ja Voice of the Family asutajaliikme pöördumine tehti Roomas 15. oktoobril toimunud Voice of The Family pressikonverentsil, esitamaks seisukohti vanemate rollist lastele esmase hariduse andmisel. 

Kõneldes kaheksa lapse isana, olen siin, et kaitsta oma lapsi ning kutsuda üles kõiki isasid sama tegema. Tahan neid julgustada enda õiguste eest seisma ja võitlema laste õiguse eest tervisele ja õnnele –, nende õiguse eest kasvada väärastavast ja kahjulikust propagandast vabana.
Räägin praegusest, tervet maailma haaravast katsest suruda kõigile lastele peale seksuaalharidust, mida oleks küll kohasem nimetada seksuaalseks ahistamiseks või väärastamiseks kui hariduseks. Ameerika, Euroopa Liit ja ÜRO suruvad seda peale nii oma kodanikkonnale kui ka arengumaades, ähvardades neid vastasel korral abist ilma jätta. Kahjuks on tegemist väärastava haridusega, millele läänemaailmas aitavad ja õhutavad kaasa ka paljud katoliku kiriku piiskopid ja katoliiklikes koolides antava hariduse eest vastutavad isikud.
Miks on see haridus väärastav?
Esmalt seetõttu, et see põhineb uuringul, mille autor Alfred Kinsey vaatas läbi sõrmede oma kolleegide tegudele, kes lapsi tema eksperimentide huvides seksuaalselt pilastasid.
Dr. Judith Reisman, teadlane, kes paljastas Kinsey alatuse, ütles mulle, et dr. Kinsey uuringu kasutamine tähendab „kasutada sama psühhopaatlikku allikat, kes väitis, et lapsed on sünnist alates seksuaalsed, pärast seda kui tema juhtimisel piinati seksuaalselt 2035 last, nende seas ka väikelapsi, et niinimetatud „andmeid” koguda.”
Teiseks, see mida õpetatakse, on ilmselgelt lapsi kahjustav. Võtame näiteks homoseksuaalsuse normaliseerimise, mis on kaasaegse seksuaalhariduse enesestmõistetav sine qua non.
Iga mõtlev inimene teab, et homoseksuaalne tegevus on kahjulik. Teadusuuringuid sugulisel teel levivatest haigustest on tulemuste täpseks esitlemiseks liialt palju, kuid tähtis on silmas pidada ka homoseksuaalsusega seonduvat psühholoogilist kahju. 2001. aastal avaldati Ameerika meditsiiniühingu toimetistes Archives of General Psychiatry riiklikult rahastatud ja 6000 isikust koosnenud valimiga uuringu tulemused, milles tõdeti järgmist:
Võrreldes heteroseksuaalsete meestega esineb homoseksuaalse sättumusega meestel mõnes eluetapis:
  • 727 % suurema tõenäosusega bipolaarset häiret
  • 620 % suurema tõenäosusega obsessiiv-kompulsiivset häiret
  • 421 % suurema tõenäosusega paanikahäiret
  • 235 % suurema tõenäosusega kliinilist depressiooni.
Võrreldes heteroseksuaalsete naistega esineb homoseksuaalse sättumusega naistel:
  • 405 % suurema tõenäosusega alkoholi- või uimastisõltuvust
  • 241 suurema tõenäosusega meeleoluhäireid (kogu elu kestel)
  • 209 suurema tõenäosusega kaks või enam vaimset häiret (kogu elu kestel).
Uuringu läbi viinud teadlased nentisid oma kokkuvõttes: „leiud toetavad oletust, et homoseksuaalse sättumusega inimestel on suurem risk psühiaatriliste häirete väljakujunemiseks.”
Kas oleks siis parem jätta oma lapsed nende ohtude meelevalda või suunata neid tervist toetavate elustiilivalikuteni?
Loomulikult leidus kriitikuid, kes avaldasid arvamust, et uuringu tulemused ei näita muud kui ühiskondliku halvakspanu ja homoseksuaalse käitumise stigmatiseerimise tagajärgi. Ometi viidi nimetatud uuring läbi Hollandis, ühes maailma kõige tolerantsemas ja homoseksuaalsust jaatavamas riigis.
(Sandfort, Theo G.M, et. al., „Same-Sex Sexual Behavior and Psychiatric Disorders,”Archives of General Psychiatry (Journal of the American Medical Association), Vol. 58, No. 1, January 2001.)
Need, kes lükkavad tagasi kõik, isegi teaduslikud tõendid tervisekahjust, pidades kõiki uuringuid eelarvamuslikeks, võiksid vähemalt uskuda geiaktivistide endi sõnu. Minu koduriigis, Kanadas, legaliseeriti samasooliste „abielud” 2005. aastal.
Kõneldes aastaid pärast samasooliste „abielu” seadustamist, taotles Kanada geiõiguste aktivist Gens Hellquist suuremat valitsusepoolset rahaeraldist LGBT kogukonna tervishoiukuludeks. „Meil on ühed kõige kehvemad tervisenäitajad riigis,” ütles ta. „Kanada geikogukonda mõjutavateks terviseprobleemideks on keskmisest madalam oodatav eluiga, suitsiidid, kõrgemad sõltuvusainete tarvitamise määrad, depressioon, ebapiisav ligipääs ravi- ja hoolekandeteenustele ning HIV/AIDS.”
„On mitmeid terviseprobleeme, mis on iseloomulikud just meie kogukonnale,” lisas ta. „Geimeeste seas esineb sagedamini pärasoolevähki ning lesbidel rinnavähki.”
Hellquist võttis oma pöördumise kokku sõnadega: „Nüüd, kus me saame abielluda, eeldavad kõik, et meil pole enam mingeid probleeme. Paljud surmad, mis meie kogukonnas aset leiavad, on varjatud, neid nagu ei märgatakski. Need, kes töötavad eesliinil, näevad neid, ning ma olen väsinud pealt vaatamast, kuidas minu kogukonna liikmed surevad.”
Seega võime näha isegi pelgalt homoseksuaalsuse normaliseerimise tagajärgede põhjal, lahus teiste seksuaalsete väärastumuste õigustamisest, et kaasaegne seksuaalharidus on meie lastele äärmiselt kahjulik ning isadena oleme me kõik kutsutud oma lapsi selle eest kaitsma.
Lapsevanemad vajavad praegu enam kui eales varem Kiriku abi, et kaitsta oma õigusi laste esmaste harijatena. Paraku on paljud piiskopid ja preestrid ilmaliku ühiskonna nõudmistele järele andnud ning lubanud või isegi tervitanud väärastavat seksuaalharidust katoliku koolides. Nad on jätnud perekonnad ja lapsed huntide meelevalda.
Olen koos oma naisega teinud raske otsuse oma kaheksat last kodus õpetada – just selsamal põhjusel, et me ei soovi, et nad saaksid katoliku koolis seksuaalselt väärastavat seksuaalharidust.
Oleme sageli kuulnud, kuidas Vatikani süüdistatakse selles, et seal justkui varjataks aardeid, mida peaks terve maailmaga jagama. See mõttetu väide ei ole üheski mõttes tõsi. Kiriku tõelisteks aareteks on Kristuse tõed: see on moraalse elu iga valdkonda puudutav tervise ja õnne koondplaan. Seega on Kirikul, vastavalt Jumala plaanile, volitus seksuaalhariduse andmiseks. Sellised suured aarded nagu Casti Connubii, Humanae Vitae, Familiaris Consortio ning mõistagi ka P. Johannes Paulus II keha teoloogia (Theology of the Body) on ootel, et nende alusel õpetataks.
Ent kuna väärastavat seksuaalharidust jagatakse peaaegu kõikides koolides, kaasa arvatud katoliiklikud koolid, on need Kiriku aarded enamuse maailma katoliiklikes koolides õppivate laste eest peidetud.
Minu kodumaal Kanadas on piiskopid tunnistanud, et katoliku koolidel on sidemeid geiõiguslaste ühingutega. Nad on nõustunud mitte rääkima katoliku koolides homoseksuaalse seksi ebamoraalsusest.
Miks on meie karjased sel viisil käitunud? Enamasti kartuse mõjul, et võidakse lõpetada katoliku koolide riiklik rahastamine, kuid ka lootes ühiskondlikule heakskiidule ja sellega kaasnevale prestiižile.
Nüüd on isadel aeg oma perede eest siesta ja anda meie piiskoppidele teada, et meie luba enam oma laste vaimse ja hingelise tervise vahetamist raha ja prestiiži vastu.
Jeesus küsis retooriliselt: „Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao?” Näib nii, et paljud meie vaimsed isad on jaganud oma lastele vajaliku leiva asemel kive ning kala asemel mürkmadusid.
Vanematel on aeg oma laste eest seista ja nõuda enda õigusi lastele esmase hariduse andjatena.
Viimaks on ju meie peamine roll vanematena  tagada oma lastele parimad võimalused igaveseks terviseks ja õnneks.

Inglise keelest Voice of the Family veebilehelt tõlkinud Marju Õunpuu

Allikas: http://katolikuopetus.ee/kiriklikvaatleja/kaasaegne-seksuaalharidus-on-meie-lapsi-seksuaalselt-vaarastav-isad-kaitske-oma-lapsi/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP