Eesti jahimaad välismaistele jõukuritele? Jahimehed võitlevad uue jahiseaduse vastu

postitas mauri jaht-eesti-moodi osak. 18:38 7. märts, 2013

Kõnnumees kirjutab: "Põltsamaa kandi ajaleht Vali Uudised pajatab: Uut jahiseadust on küpsetatud mitu head aastat ning teemat kuuma kartulina veeretatud ühest käest teise. Reedel jahimeeste mõttekojas välja öeldud arvamused andsid teada, et põhiliseks küttide rahulolematuse põhjuseks on tõsiasi, et jahipidamist reguleerima pidav uus seadus on kaldunud tegelikkuses käputäie suurmetsaomanike huvide suunas.
Jahimehed leiavad, et sel moel ei saa loodavat seadust enam nimetada jahiseaduseks, vaid hoopis millekski muuks. Uut jahiseadust hakati looma seitse aastat tagasi, kuid suuremad pöörded võttis see üles neli aastat tagasi. Praeguseks on asjaga jõutud niikaugele, et uue jahiseaduse eelnõu jõudis 23. jaanuaril riigikokku täiskogu istungile. See ei tähenda aga sugugi veel seaduse vastuvõtmist, vähemalt mitte esitatud kujul, kuigi planeeritud on seaduse jõustumiseks 1. märtsil 2013. Eriti tuliselt on kogu see aeg uuele seadusele vastu sõdinud jahimehed. Paljud neist leiavad, et seni kehtiv seadus toimis täiesti normaalselt ning kui midagi olekski vaja muuta või täiendada, saaks seda teha üksikute punktide kaudu, mitte tervet seadust muutes.

On ilmselge, et kogu seaduse muutmine pole enam mingi tegevuse ajastuga vastavusse reguleerimine, vaid tähendab sisulisi ja põhimõttelisi muutusi. Aga just siia ongi n-ö lastud rebane maetud.

Kes võidab uuest seadusest?

Reedel, 1. veebruaril, üle Eesti Paidesse jahimeeste mõttekotta kokku tulnud kütid andsid ühehäälselt avalikkusele teada, et taolise seaduse muutmisega nad päri pole ning ettepanekuid olukorra parandamiseks tuleks seadusetegijatel kuulata veelgi. Uurida ja analüüsida tuleks ilmtingimata ka seda, millist mõju hakkaks uus jahiseadus kogu loodusele ja keskkonnale avaldama. Pole ju jahiseadus mingi ainult inimesi puudutav teema, vaid on üks ühele seotud terve meie loodusega ja kõikide siin elavate metsloomadega. Küttide jutust selgus, et vajalikku keskkonnamõjude hindamist selleks pole aga üldse tehtudki. Ka pole vajalikul määral seaduse loomisprotsessi kaasatud keskkonnakaistjaid ja keskkonna ning jahindusala asjatundjaid. Eriti pahaseks ajas neid järk-järgult ilmsiks tulev pilt – seadus kaldub vägisi väikese huvigrupi huvide esindamise poole. Ja nimelt, varakamate maa-, eriti metsaomanike poole. Kuigi avalikult on küttidele vastaspooleks kõik maaomanikud ühise mütsi ja mitmesuguste ühingute alla viidud, näitavad jahimeeste tehtud lihtsad arvutused, et tegelikkuses on taolisi inimesi tõesti vaid käputäis. Ja nagu üks Järvamaa jahimees ütles, on sellestki, üldises plaanis käputäiest, suurem osa maaomanikke välismaalased. Seega, kelle huve siis uus seadus tegelikult esindab? Paljude jahimeeste väitel on seni maaomanikega normaalselt läbi saadud, seda enam, et mitmed maaomanikud on ka ise kütid. Uus seadus võib aga tekitada omavahelist hõõrumist ja väga võimalik, et tuua ka pikki kohtuteid. Kellele seda kõike vaja on ja kellele see kasulik on? Loomulikult võidab sellest kohtukulude kaudu riik ja nõustamisesindamiskulude läbi advokaadid ning juristid. Aga kui palju võidavad tõelised, ausad maaomanikud ja jahimehed, kelle huvides väidetavalt seadus tehtud on?

Jahimehed ei taha alla anda

Eesti jahimeeste seltsi juht Tõnis Korts rääkis, et keskkonnaministeeriumi juhtimisel on uue jahiseaduse teemal läbirääkimisi peetud juba pikka aega. Ja peetud ka n-ö lahinguid maaomanike ja jahimeeste vahel. “Teatud asjad on mõlemal poolel juba ka kokku lepitud ja lukku pandud. Kõige rohkem hämmastas nüüd aga see, et need punktid, milles olid kokkulepped saavutatud ja teemad lukustatud, olid nüüd uusi ettepanekuid tehes uuesti avatud,” oli ta imestunud. Tema sõnul on praegu nende, jahiseltsi poolt ette võetud neljasammuline taktika, millest üks punkt puudutab ulukikahjustuste reservfondi loomist, teised teised punktid puudutavad jahinduse ja jahipidamise laiemat tutvustust ja enda poolt ka otsustajatega rääkimisi ja neile asja olemuse selgitamist ehk lühemalt lobitöö tegemist. Lisaks pandi mõttekojas paika veel kord omad ettepanekud, mis kohe selle nädala alguses keskkonnakomisjonile teada anti.

Seaduses ebavõrdse kohtlemise printsiip

Tuntud eesti zooloog ja jahindusteadlane Nikolai Laanetu märkis, et jahiseaduses peaks rõhk olema uluki kaitsel ja tema arvukuse korrigeerimisel, mitte ainult ühe huvigrupi poole kaldu. Laanetul on tuline õigus seda kõike väita, kuna ta on suvel teinud uue seaduse toime analüüsi ja on väga põhjalikult vaadanud läbi ka vana seaduse. Seega viinud ennast läbi ja lõhki asjaga kurssi. “Tegin sellekohase korraliku bulla Eesti jahimeeste seltsile. Kui ma paar päeva tagasi sain uuesti selle seaduse kätte ja läbi lugesin, siis see üllatas mind. Mitmed vastuolud on sealt küll kadunud, kuid üllatas ennekõike see, et uuest seadusest on kadunud ära selline mõiste nagu jahiõigus. Ma tean väga hästi, et see on keeruline küsimus ja saan väga hästi aru, et sellest ei saanud aru ei seaduse tegijad ega ka seaduse kaitsjad. Selle pärast, et jahiõigus on tegelikult Eesti Vabariigi kodaniku õigus Eesti riigis. See ei ole kodanikuõigus, nii nagu seal ühes variandis on. Sest igal kodanikul ei ole õigus Eesti ressursile, vaid Eesti kodanikul on see õigus. See võiks seal sees olla, siis jookseks seadusandlus enamasti paika.Üldiseks kriitikaks, mida ma selle seaduse juures panen tähele, on see, et seaduse tegemise koosseisus, nende hulgas, kes kirjutasid seaduse kokku, on valed inimesed. Nad ei jaga jahindust piisavalt hästi ja selle tõttu on seadust tehtud maaomanikukeskseks. Ükski seadus ei pea olema selleks, et kaitstaks huvigruppe. Vaid seadust tehakse selleks, et kaitsta ulukivaru, uluki ressurssi, uluki populatsiooni ja optimeeritud kasutamist. See põhimõte peaks olema preambulis sees põhjusel, et sellest tulebki jahinduses lähtuda. Meie ülesanne on neid ressursse säästlikult ja pikka aega kasutada ja sellest peaks saama osa need Eesti kodanikud, kes on asjast huvitatud,” rääkis Laanetu. Kuigi tema sõnutsi on uuest seadusest mitmed teravad vastuolud nüüdseks kaotatud, on sinna siiski sisse kirjutatud ebavõrdse kohtlemise printsiipe. “Seal on 19. peatükk, kus on tegelikult seaduse põhiline küsimus, kuidas me saame maa ära jagada niimoodi, et talumees või maaomanik saaks kõik eelised. Ja täiesti absurdseks läheb asi siis, kui seal kirjutatakse, et väikeulukite küttimise limiidid määrab maaomanik. Aga kui ta ei ole jahimees, on lihtsalt maaomanik? Jumal tänatud, hea on, et kõikidel maaomanikel on seal ühesugused õigused oma varale, oma maa kaitsele ja kasutusele, aga see, et uluk ei ole seotud maa kaitsega, on siililegi selge.”

Jahindus-teoreetilised alustalad kõiguvad

Laanetu lisas, et kunagi arvas temagi, et ulukid peaksid käima maa-ala juurde, kuid on nüüdseks aru saanud, et tegelikult pole see absoluutselt nii. Isegi mets pole tegelikult ja sisuliselt maaomaniku omand, vaid antud tema vastutusele ja kasutusse. Ja nimelt seetõttu, et nii metsloomad kui ka puud ja taimed on osaks suurest ja meid ümbritsevast üldisest keskkonnast. Ja üldine keskkond on meie kõigi ühine omand. “Siin (uues jahiseaduses) ongi suhe, millele ma ei saa heakskiitu anda. Seetõttu peaks parlament väga tõsiselt mõtlema, kas senises koosseisus ja sellise sõnastusega seadust me tohiksime vastu võtta. Sest kas me tahame või ei taha, me viime sinna sisse sellise vastuolu, millega meil tuleb probleeme. Sest jahimehed võivad vaikselt käega visata, et määrake (maaomanikud) siis ise oma küttimislimiidid, määrake oma ulukihooldamistööd ja tehke oma krundil, mida tahate. Pole vaja jahipileteid ega midagi. Vaadake, see viib välja olukorrani, et jahindust kui sellist me ei saa enam normaalselt juhtida. Ja selleks tehti juba esimene samm kaks aastat tagasi, kui kaotati ära jahimaade korraldus,” nentis Laanetu. Jahimaade korraldus oli tema kinnitusel jahinduses vägagi määrava tähendusega ning selle ärakaotamine on kaasa toonud probleeme nurga alt, kust toona oodatagi ei osatud. “Tean küll jahimehi, kes seda korraldust hoidsid aastaid lauasahtlis ja väitsid, et sellega pole mitte midagi teha. See oli kuritegu piirkonna jahimaa kasutaja poolt. Kui ta oleks jälginud korralduskavaga ettenähtud meetmeid, uluki optimaalse arvukuse piire, ei oleks kahjustuste poleemikat. Miks on kahjustused (ulukikahjustused)? Selle pärast, et ei jälgitud elupaigale sobivat arvukuse lubatud optimaalnormi. Ja kui praegu võtame kätte suurkiskjate kaitsekorralduskava, siis millel see põhineb? See põhineb arvamustel ja Euroopa direktiividel,” läks jahiteadlane oma sõnavõtus põlema. Tema sõnul tehakse läbikaalumata samme ja viltu kiskuvaid seadusi lähtuvalt kellegi isiklikest huvidest, mitte sellest, mis laiemas plaanis on paljudele inimestele, ka loodusele ja keskkonnale, kasulik. “Kui me praegu seda ei tauni, et oleme jätnud ära jahimaade korralduskavad ja meil ei olegi jahindusteoreetilist alust, siis mida me siin enam targutame? Nii jäämegi vaidlema maaomanikega,” oli ta nördinud. Peale selle pole seaduses sõnagi adekvaatsete ja tõelähedaste ulukiarvude saamisviisidest, vaid on kasutatud üldsõnaliselt seiret. Seire ei tähenda aga sugugi seda, mida jahipidamiseks ja jahinduses vaja oleks. “Ma ei saa aru, miks tehakse seadus talumeestele või maaomanikele, mitte ulukiressursi kaitseks. Seaduses oleks vaja teist rõhuasetust ja tuua sinna sisse need punktid, mis tagavad jahinduse arengu ja mitte huvigruppide huvide rahuldamise,” ütles zooloog lõpetuseks. Nagu saalis näha oli, sidus tema sõnavõtt sujuvalt kokku kõikide kokku tulnud jahimeeste mõtted ja nägemised.

Lõpptulemus teadmata

Kütid loodavad, et ehk suudavad nad mingil moel uut jahiseadust omalt poolt ja juba n-ö lõpusirgel kuidagi veel mõjutada, et rõhuasetused poleks omakasupüüdlike inimeste kesksed, vaid loodud nende inimeste jaoks, kes meie kõikide ühist loodusvara, ulukiressurssi, kasutavad. Tõesti, tuleb tunnistada, et mitte kordagi ei jooksnud mõttekoja mõlgutustest või arvamustest läbi maaomanikke halvustavaid või neid kiruvaid noote. Pigem oldi seisukohal, et maaomanikega tuleks teha koostööd. Seega ei saa nõustuda avalikkuse ette visatud tülikondiga, nagu oleks seaduse loomisel karvupidi kokku läinud kõik maaomanikud ja jahimehed. Milliseks lõpptulemus kujuneb, võib vaid arvata. Kahjuks näitab elukogemus, et seadusi tehes või vastu võttes sõidavad võimulolijad pahatihti kõigist teerulliga üle ning seaduste tegemiste taga on hoopis teised motiivid kui need, mida rahvale räägitakse ja näidatakse. Mitmed psühholoogid on möönnud, et inimeste tegude peamisteks ajenditeks ehk taganttõukajateks on valdavalt kolm faktorit – raha, võim ja armastus. Üks neist kolmest ongi peamiseks motiiviks. Milline neist kolmest uue jahiseaduse koostamisel ja viimaks vastuvõtmisel määravaks on, jäägu igaühe enda otsustada.

Allikas: http://minut.ee/