Euroföded kimavad plaanimajanduse poole.

On kummaline kuid tõde, et paljud seemned idanevad sedavõrd kaua, et seemneviskaja ise võib ammu olla oma maise eksistentsi lõpetanud kui seemned ennast sirutama hakkavad.

Seda asjaolu armastatakse sõdade ja lahingute puhul tihti rõhutada. Võita võid lahinguid palju, kuid sõja võitmine on iseküsimus. Klassikaliseks näiteks armastatakse siin tuua Vietnami sõda, kus USA ei kaotanud praktiliselt ühtegi lahingut, kuid kaotas sõja.

Ka külma sõjaga on midagi sarnast toimunud või toimumas. Kuigi see aastakümnete pikkune konflikt oli väliste tegurite alusel hinnatav kui poliitiline konflikt erinevate poliitiliste süsteemide vahel, kus ühel pool barrikaade olid vasakpoolsed jõud eesotsas Nõukogude Liidu nime kandnud venemaaga. Teisel pool asusid aga parempoolse ideoloogia kandjad, kes joondusid USA ja Lääne-Euroopa konservatiivseid väärtusi kandvate poliitiliste jõudude selja taha.

Toona tegi Nõukogude Liit meeletuid poliitilisi-ideoloogilisi pingutusi, külvamaks marxistlik-leninlikke ideesid läänemaailma noortesse ja kulutas muid ressursse hullumeelse põhjalikkusega, mis lõpptulemusena viis vasakleeri eesotsas Nõukogude Liiduga majandusliku krahhini.

Samas aga toona külvatud populistlikud seemned said vabas ühiskonnas hästi levida ja vasakpoolsusele omane sinisilmsus vallutas üha suuremaid noortekogukondi, mis kasvasid ajapikku avalikeks mässudeks õiguskorra vastu (Pariis) või leidsid kanaliseerimise mitmet laadi terroristlikes liikumistes.
Ja seda mitte ainult Euroopas. Viljakas pinnas vasakäärmuslusele leidis oma koha ka Ameerikas (Tšiili või sandinistid) ning puna-maoismiga segunenult ka Aasias (punased khmeerid Kambodžas).

Kogu eelneva jutu mõte on aga viidata sellele üldisele vasakpoolsuse levikule maailmas, mis Euroopas avaldub just eelkõige nüüd, kui möödunud sajandi keskelt pärinevad mässavad idealistliku maailmavaatega noored vasakpoolsed on suureks sirgununa võtnud koha sisse Euroopa poliitilise tüüri juures.

Külm sõda võis osutuda selles mõttes mitte sõjaks vaid lahinguks, mis kaotat, sest külvatud vasakpoolsuse seemned on oma võtmas ning Euroopa liigub kohutava kiirusega unitaarse sotsialistliku riigi poole, kus valitseb riiklik reguleerimine, plaanimajandus ning partokraatia ja riik suurima ning tähtsaima elemendina prevaleerib üksikindiviidi ees.

Riik vs. üksikisik ja sookvoodid
Vasakpoolsuse üheks iseloomustavaks jooneks on asjaolu, et mida vasakpoolsem on maailmavaade, seda enam nähakse vajadust, et riik sekkuks sotsiaal- ja majandusellu läbi erinevate keeldude-käskuda.
Erinevalt vasakpoolsetest on parempoolsete jaoks oluline asjade loomulik areng ning loomulikud seadused koos sellega, et riik sekkuks ühiskonna loomulikku arengusse võimalikult vähe - nii palju kui see on hädavajalik ja nii vähe kui see on vähegi võimalik.

Mida teevad eurokomissarid? Nemad määravad samal ajal kvoote - sookvoote.

Riikliku sunnijõuga abil ehkõigusaktidega tahetakse kehtestada olukord, et ettevõtete juhtimisel pole tähtsad oskused, teadmised ega karisma vaid sugu.

Vähe sellest, et selline lähenemine on olemuselt alandav nende mõtlevate inimeste jaoks, kes peaksid mingi ametikoha saama vaid seetõttu, et nad on justkui teisest soost, on sellel ka seksistlik alatoon.

Eelmise aasta novembri keskpaigas kiitis Euroopa Komisjon heaks õigusvolinik Viviane Redingu ettepaneku, mille kohaselt peab aastaks 2020 ettevõtete juhtkonnas olema 40% ulatuses naisi. Seda võib ju vaadata kui olulist võitu naistele, keda firmade juhtkonnas on vähevõitu, kuid tegelikult on see kõige ehtsam näide soolisest diskrimineerimisest.

Kuna naisi on tegelikult ettevõtete juhtkondades vähe, siis võib ju Euroopa Liidu ettekirjutus võrdsuse mõttes olla kasulik, kuid naissoo peale surumine juhtkondadesse ettekirjutuse abil on ühe soo eelistamine teisele ning seega seksistlik. Asi pole ju selles, et naised oleksid meestest vähem võimekamad ning nad peaksid oma atraktiivse välimuse tõttu leppima ainult kommunikatsioonijuhi kohaga, vaid firma juhtkonda ei saa pelgalt kvootide abil kokku panna. See võrdub juba plaanimajandusega, märgitakse Delfi Rahva hääles.
Ja jätkatakse, et vabaturumajandust on ju edasi viinud printsiip, et võidab targem ja edukam. See tähendab, et targad ja edukad naised võivad vabalt leida ennast juhtkonnast, kuna firmadel on tänapäeva konkurentsitingimustes ja raha teenimiseks vaja tarku inimesi. Euroopa Liidu ettekirjutus on oma olemust juba seksistliku alatooniga, kuna viitab naiste allasurutusele meeste poolt ning sellele, et mehed jagavad juhtivad töökohad ainult samast soost isikute vahel ära. Seega oleks ju nagu „omadele jopedele” töökohad tagatud.

Samas sisalda uus nõue Euroopa mõistes keskmise ja väikese suurusega ettevõtteid, mida tegelikult Eestis ju polegi, kuna need on suurkorporatsioonid.

Euroopa Liit on oma ettekirjutusega taaskord astunud sammu plaanimajanduse poole. Kvootidega ei saa juhtkonda komplekteerida, kuna peale soo on juhtkonna töös väga oluline ka sünergia ning see ei teki ainult meeste või naiste vahel. Selleks on vaja meeskonda, olenemata soost.

Nende etteheidetega ei jää muud üle, kui vaid nõustuda.

Anar Rand
Kasutatud allikad: Delfi RH

 

Allikas: http://bhr.balanss.ee/