MALLE PÄRN: Müüa poolsaar koos kuulekate pärismaalastega

Saada sõbrale

Viimased kakskümmend aastat oleme me elanud üpris kuumas ühiskondlikus kliimas. Illar Hallaste ütles kunagi, isamaaliste erakondade loomise ajal: "Me elame ikka väga põneval ajal. Kõik muutub, mitte päevade, vaid tundidega." Sellest saigi üks lööklauseid. Ja see oli alguses hea, ta ütles seda, endal silmad särasid, ja vaim oli võitluseks ergas. Vabaduse tuuled puhusid prahi meie teede pealt minema.

Ent see "tundidega muutumine" kestab siiani, ja enam see nii hea ei ole, pigem vastupidi. Meil ei ole sekulaarias enam midagi püsivat, millele me saaksime kindlad olla. Inimene vajab normaalseks eluks mingit rahu ja turvatunnet, midagi, millesse uskuda, milles kindel olla, mida usaldada, millest kinni hoida. Revolutsioon on ajutine hullus, suured reformid on ajutine pingutus, edasi tuleks minna pikkamööda, jalutades, mitte kiirteel kihutades. Kui kõik aina kõigub, siis me ei ole ju maismaal, vaid ulgumerel hulpival laeval. Inimene on maismaaloom, ta vajab kindlat jalgealust.

Aeg-ajalt on selline tunne, et ei julge "meediakanaleid" avada, sest ei või iial teada, missuguse kaikaga sulle sealt jälle vastu pead virutatakse. Nagu vanasti naljatades öeldi, et ei julge isegi triikrauda sisse lülitada. Vahel on mõnda uudist kuuldes tahtmine kõva häälega appi karjuda. Aga keda appi kutsuda? Kes kaitseb seda vaest religioonitut, oma maapealsetele isandatele viisakalt kuulekat rahvast, kes nii kenasti laseb ennast koorida?

Meie "riik" on otsustanud kõik maha müüa. Jutumärgid on siin sellepärast, et riik ilma jutumärkideta tähendab ka rahvast, aga meil otsustab sellised asjad rahva käest küsimata üks kindel grupp seltsimehi, kes ennast riigiks nimetab. Ja see grupp seltsimehi ei taha ise mitte millegi eest vastutada, mitte midagi ise korraldada, kõik tahab ta enda kaelast kellegi teise kaela veeretada, ise ainult kühveldab raha kokku ja raiskab selle siis tühja-tähja peale ära. Ehitab neljarealisi kiirteid, ringristmikke ja viadukte sinna, kus pole iial mingeid liiklusummikuid olnud, kohati peaaegu keset põldu. Vahel kingib Kreekale, vahel mõnele välismaa ärimehele kompensatsiooniks selle eest, et ta meie riigiettevõtte pankrotti ajas.

Nüüd on siis järg jõudnud Eesti Posti kätte. Alles neid postkontoreid kärbiti, nüüd tahetakse ülejäänud ühestükkis maha müüa. Kena muigel näoga ärimees ütleb ajalehes, et Eesti Post on müügiks valmis. Ja põhjendab seda ainult ärihaidele mõistetavates kategooriates.

Kas see on ikka õige, et vabariigi postiteenistus, mis peaks nagu olema riiklikult korraldatud, rahvast ausalt ja hoolivalt teeniv side-ettevõte, usaldatakse lahkesti mingile suvalisele (võimalik, et välismaisele) kapitalistile? Ja sellega kingitakse talle miljoneid kasumit pealekauba?

Ma ei tea, mis on need mõistlikud põhjused, miks on vaja riiklik postiteenistus maha müüa. Hea oleks, kui keegi selgitaks. Aga selges ja ausas eesti keeles, mitte ennastõigustavas finants- ja poliit-keeles.

Kas on põhjuseks see paljukorratud mõte, et riik on halb peremees? Ka seda mõtet pole keegi lihtinimese jaoks lahti seletanud. Miks on riik halb peremees? Ja kas kogu riik — ka rahvas — on halb peremees? Või ainult valitsus koos oma erakondade ja ametnikega?

Enesekriitika on hea asi, aga arukas inimene, kui ta juba taipab, et ta pole mingil alal hea, siis kas õpib, kuidas olla hea, või loovutab selle töö, millega ise toime ei tule, teistele, kes ehk tulevad paremini toime. Mõelgem analoogia peale: talu peremees kuulutab, et tema on halb peremees, ja müüb oma talu tükkhaaval võõrale, andes nõnda oma naise ja lapsed - ja enda muidugi ka - selle võõra teenistusse. Pärisorjaks. Raha kulub muidugi ära, raha eest saab igasugu asju osta. Uhke auto, uue teleka, ja lastele mõne mõistust juhmistava arvutimängu. Ja takkatipuks nõuab peremees veel, et ta lapsed talle nende elu "korraldamise" eest kõrget palka maksaksid.

Samas ei saa me ju ka kindlad olla, et iga eraomanik on hea peremees. Mitu mahamüüdud vabrikut on meil juba likvideeritud. Riik oli halb peremees, aga uus omanik osutus veel halvemaks. Paljud inimesed kaotasid töö.

Kas ei peaks strateegiliselt tähtsad ja rahvale eluoluliselt hädavajalikud ettevõtted ikka kuuluma riigile? See tähendab: ka rahvale, mitte ainult sellele seltsimeeste grupile! Niisiis, ei tohiks see grupp neid ettevõtteid omapead müüa, sest ta on ju vaid KAASOMANIK!

Kinnitan teile, need ei ole ainult minu isiklikud mõtted…

Meie vaene "riik" on nii õhukeseks jäänud, et paistab juba läbi… 

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php