Peter Frankopan / Bütsantsi impeeriumi "eurokriis" võiks anda Euroopa Liidule õppetunni

postitas mauri kibedad-tabletid-ja-palju-nööri osak. 8:27 25. märts, 2013

Kvantitatiivne lõdvendamine (rahatrükk), saksa laenud ... paralleelid 1070ndate Ida-Rooma keisririigi ja tänapäeva Euroopa vahel on õpetlikud.
Mõnikord on lihtne unustada, miks me ajalugu õpime. Arusaadavalt püüame me mineviku abil mõista tänapäeva, aga ideaaljuhul peaksime me sellest ka õppima. Sellest on kahju, et uus riiklik õppekava ei näe ette Bütsantsi ajaloo lähemat käsitlemist. Rooma impeeriumi ida osa, mis õitses veel pikalt pärast seda kui Rooma ise antiikaja lõpuks kuhtus. Bütsantsi impeerium eristub selle poolest, et on üks väheseid riike, mis suutis püsida üle milleeniumi, alates Konstantinoopoli asutamisest 330 pKr kuni oma lõpuni 1453 aastal.

Paraku on õppetund, mis on tänapäeva Euroopale rohkem vajalik, kui kunagi varem, läinud kaduma aja jooksul, sest inimpõlved ei ole vaevunud õppima võimsalt Vahemere impeeriumilt, mis valitses Veneetsiast kuni Palsetiinani, Põhja-Aafrikast kuni Kaukasuseni. Nagu Euroopa Liitki oli Ida-Rooma keisririik mitmekeelne, paljurahvuseline, ulatudes erinevatesse klimaatilistesse tingimustesse, varieerudes kohalikkudes majandustingimustes, ulatudes lärmakatest suurlinnadest aleviteni, õitsvatest sadamatest külatänavateni. Sarnasused ei lõppe siin, valitses ka ühisraha – enamgi, selle väärtus ei kõikunud sajandeid.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, mida peaaegu iga päev väljendab [Briti] Alamkoda, kus parlamendiliikmed kirjeldavad keeruliseks aetud ja ülereguleeritud seadusandlust sõnaga "Byzantine" (bütsantslik, intriigitsev), siis tegelikkuses oli Bütsantsi Impeerium keerukuse võrdkuju - eriti just nendes valdkondades, kus Euroopa Liit nõrk on. Erinevalt Euroopa Liidust ei olnud Bütsantsi maksupoliitika läbi imbunud ebaefektiivsusest ja ebavõrdusest: impeeriumi ülesehitust ei õõnestatud viies kasumit huvipakkuvamatesse piirkondadesse. Bütsantsi valitsus oli õhuke, lihtne ja tõhus.

Polnud kahtlustki, et erinevad impeeriumi osad võisid alluda erinevatele seadustele ja maksupoliitikale: selleks, et ühisraha saaks toimida oli rahanuslik-, majandus- ja poliitiline ühtsus; maksud maksti ääremaadelt keskusesse ja oli iseenesestmõistetav, et tulu jaotati rikastest piirkondadest vähem õnnelikesse piirkondadesse - isegi kui kõik ei olnud rahul sellise asjade käiguga. Vabadus, nagu torises üks 11nda sajandi autor tähendas maksuvabadust.

Kui euroametnikud suudaksid õppida toonaselt impeeriumilt, siis suudaksid nad ka kasu saada vaadates, kuidas käituda kroonilise majandussurutisega, mis on lääne majanuse tänaseks sandistanud. 1070ndatel riiklikud tulud kukkusid kokku, samal ajal kui pidevalt kasvasid hädavajalikud teenused (näiteks sõjaväele); need omakorda suurendasid likviidsuskriisi. Üks kaasaegne on kirjutanud, et olukord oli nii kehv, et varakambrite uksed jäeti lahti, sest nende lukustamine oli mõttetu, varastada niikuinii enam midagi ei olnud.

Kriisi põhjustajatele ei näidatud üles mingit armu. Toonase Herman Van Rompuy, eunuhhi nimega Nikephoritzes peksis hinnatõusude ja elustandardi languse pärast vihane rahvahulk läbi ja piinas surnuks. Laialtlevinud rahulolematuse tõttu tõrjuti ka teised ilma liigsete auavaldusteta oma ametipositsioonidelt ja tihti sunniti minema munkadeks, kus nad siis võisid palvetada oma pattude andeksandmise eest.

Kriis võimaldas isegi kellegi tolleaegse Nigel Farage'i (Briti iseseisvuspartei juht, tuntud Eurolparlamendi saadik ja Eurantsi impeeriumi vastane - toim.) analoogi esiletõusu, inimese, kelle seletused probleemistikule, miks asjad nii halvaks on muutunud kõlasid "nii veenvalt", et üks kaasaegne kirjeldab, kuidas rahvahulk "talle üksmeelselt eesõiguse andis" ja teda igalpool aplausiga tervitas. Ta oli värske tuulepuhang ajal, kui vanad juhid liikumatult tegevusetuses istusid ja värskete, heade ideede puuduses olid. Tema sõnumile, et praeguste juhtide kärpimine on kasutu, oli raske vastu vaielda.

Jõuetu poliitika, mida püüti teostada tõi ainult katastroofi ja probleeme ei lahendanud see üldse. Lahenduseks püüti toota juurde raha, vähendades selles sisalduvat metalli hulka, ühesõnaga kvantitatiivne lõdvendamine. See on sama, kui proovida plaastriga ravida kuulihaava

Olukorra halvenedes oli aeg vanadest valitsejatest plats puhtaks lüüa. Uue verega toodi sisse ka uued äärmuslikud ideed. "Saksa laenud", hoolimata algsest paljulubavusest oli üks, kuigi lõpptulemusena ebaõnnestunud ettepanek. Aga kui toit oli otsakorral ja sõnadest enam ei aidanud, jäi ainsaks võimaluseks kindlameelset tegutseda.

Lõplik lahendus oli kolmetasemeline. Esiteks, raha korjati käibelt ja asendati uute vääringutega, mis vastasid paremini tegelikele väärtustele.Teiseks maksusüsteem vaadati põhjalikult üle koos tõsise varade arvelevõtmisega kogu impeeriumi ulatuses, mis aitas tulevikus tõsta sissetulekuid. Ja viimaseks alandati kommertspiiranguid julgustades välikapitali investeeringuid, seda just kaubaduse, mitte vara kokkuostmise puhul. Majanduse ergutamisega mindi lühiajaliselt nii kaugele, et piiranguid lõdvendati välisinvestorite kasuks niipalju, et nad olid kohalikega võrreldes eelisseisus.Kõik, selleks, et majandust elavdada. Protsess töötas: see ei olnud kaugeltki nii piinarikas kui kardeti ja majandusliku südameseisakuga patsient suudeti taaselustada.

Muide, 11nda sajandi Nigel Farage ei jõudnud kuhugi, aga ta silus teed tõeliselt hea kandidaadi tippu jõudmiseks. Alexios Komnenos oli selle mehe nimi, kes ehitas Bütsantsi ümber, kuigi reformide eest pidi ta maksma, raskete otsuste eest, mis ta vastu võttis vihati teda tema eluajal ning sajanditeks vajus ta unustuse hõlma.

Võimalik, et me peaksime otsima tänapäeval kedagi, kellel on piisaval laiad õlad.

Peter Frankopan on Oxfordi ülikooli Bütsantsi uuringute keskuse direktor

Allikas: http://minut.ee/