Võrdõiguslikkuse eest!

200 aastat - alates Suurest Prantsuse revolutsioonist on vasakpoolitsevate lemmikloosungiks olnud üleskutse võitlusele ebavõrduse vastu. Eriti populaarseks sai võitlus "ebavõrdsuse" vastu marksismi-leninismi levimisega XIX saj. lõpus ning XX sajandil.
Hoolimata sellest, et kogu nn  "teaduslik marksism" on tegelikult välja imetud sulepeast, kontekstist väljarebitud ütlustele tuginev ning teaduslikkusest tegelikult väga kaugel seisev ideoloogia, on see ometigi hetkel Euroopas (ja ka Eestis) üks valitsevamaid maailmavaateid.

Ja nii need sotsid ja marksistid ja kommunistid on võidelnud ning muudkui võitlevad hommikust õhtuni ebavõrdsuse, ekspluataatorite ja millega iganes - verd lendab, rahu pole, kõik on närvilised, ühiskond on pidevas vappeseisundis, kriisid käivad üles-alla ja massid oma käitumises sarnanevad hullumeelsele inimesele, kes kinnitab pidevalt, et otsib tõde, ometigi ei taha ta tõde kuulata, kes joovastub korratusest ja anarrhiast ning traditsiooniliste arusaamade lõhkumisest, olles valmis selletegevuse ka koheselt hukka mõistma, kes soovib siiralt rahu ning on selle nimel valmis kohe tapma ... .
Terve XX sajand oli selline peale I maailmasõja lõppu ja on ka täna samasugune.

Õnneks kinnitab vähemalt ajaloo spiraalse arengu teooria, et lõpuks ühiskond rahuneb ja siis suhteliselt pikaks ajaks. Muidugi on väheusutav, et täna Euroopas elavad inimesed seda rahunemist näevad, sest parempoolsuse hukkamõist on väga moodne lähenemine ja konservatiivsus ning traditsioonide hoidmine täieliku põlu all olev tegevus.

Need vabaduse eest võitlejad kasutavad osavalt ära populismi taktikat ning segavad üheks pudruks ning kapsaks kokku kõik, mis ühiskonnas vähegi võib pingeid tekitada. Pinged on aga kõksugustele äärmuslikele vasakpoolitsejatele (keda muide Euroopa poliitkorrektses väljenduskultuuris juba viimased 60 aastat on Stalini soovil reeglina parempoolseteks kutsutud) väga vajalikud.

Ja siis nad tulevad - võrdsuse ja õigluse eest sõdijad, demokraatia kaitsjad - meie enda maja külje alla kraaklema. Rahvast pillutakse plägaga, mida ammutatakse populismiga maitsestatud ühepajatoidu katlast, mille sisu on täiesti võimatult ebaloogilistest nähtustest kokku keedetud.

Nii näiteks keegi Lindermanni nimeline tüüp väidab suisa, et kui võrdsust ei saa, siis läheb Läti venemaa kätte. Et kui Läti riik jätkab tõelise võrdõiguslikkuse eest välja astuvate organisatsioonide ründamist, viib see vältimatult radikaliseerumise ja Venemaaga ühinemise loosungi väljatoomiseni, kirjutas portaalis Imhoclub.lv erakonna Za Rodnoi Jazõk (Emakeele Eest) juht Vladimir Linderman.

„Katseid lahendada vene küsimus, tõlgendades seda Läti Vabariigi siseprobleemina, ei ole saatnud edu. Ka Euroopa Liidu tasemel ei ole tulemusi, lääs keeldub venelasi aitamast. Viisakalt, aga keeldub. Jääb Venemaa. Loogiline on eeldada, et tekib partei (organisatsioon, liikumine, kuidas soovite), mis seab omale ülesandeks Läti ühendamise Venemaaga. Võibolla formuleeritakse see teistmoodi, poliitiliselt korrektsemalt: Euroopa Liidust väljaastumine ja Euraasia liiduga ühinemine. Laiemale auditooriumile tähendab see igal juhul Venemaaga ühinemist. Ei ole kahtlust, et selline organisatsioon leiab oma ideedele mõjukaid lobiste Moskvas. Sest see ei ole õiguskaitsealastes küsimustes urgitsemine, vaid ambitsioonidega riigi mõjusfääri laiendamine. Ei ole kahtlust ka selles, et Moskva leiab sellele ideele mõjukaid lobiste läänes,“ kirjutas Linderman Läti Delfi vahendusel.

„Ei ole kahtlust, et ideed toetab Läti sees märkimisväärne hulk entusiaste ja pole isegi tähtis, et nad on vähemuses, see-eest on neil tugev strateegiline partner. Mis puutub eesmärgile jõudmise meetoditesse, siis see organisatsioon ei hakka seadusesse suhtuma sugugi nii taktitundeliselt, nagu seda teeb näiteks partei Za Rodnoi Jazõk. See organisatsioon hakkab tegutsema märksa vabamalt. Kui riik muudab mängureegleid mängu käigus, on rumal ja alandav iga kord alluda,“ kuulutas Linderman.

Linderman märkis, et see on ainult prognoos, mis läheb täide, kui riik ei lõpeta demokraatlike põhimõtete rikkumist. „Poliitilisel võitlusel on oma loogika. Ja ei pea olema mingi eriline selgeltnägija, et ennustada just sellist sündmuste arengu stsenaariumi. Kui praegused võimalused on ammendatud, on nõudmiste ja meetodite radikaliseerumine vältimatu,“ kirjutas Linderman.

Eestis jälgivad aga sajad ja tuhanded silma- ning kõrvapaarid vesiste silmadega seda tegevust, olles esimesel võimalusel sellisele tegevusele oma õla alla panema.

Allikas: http://bhr.balanss.ee/