Me ei ole ju veel ära leppinud!

Moskva ei vääri parki vabas Eestis.

Olen sündinud 1939. aastal. Kahe aasta pärast, 1941 arreteeriti minu isa ja ta kadus jäljetult.

Kui enamasti oli küüditatute kohta teada, kuhu nad saadeti ja mahalastute andmed olid kah rahvale teada, siis minu isa kadus nagu teadmatusse. Vaatamata ema järelepärimistele ei saadud mingeid andmeid isa saatuse kohta. Isa õde, seega minu tädi, kaotas mõistuse. Selgus saabus 1990. aastal, kui sain rehabiliteerimise teatise, kus oli märgitud, et isa viidi Kirovi vanglasse, kus ta 1942. aastal suri.

1949. aasta märtsiküüditamist mäletan selle järgi, et meie külakool jäi lastest peaaegu tühjaks, sama käib kogu küla kohta. 1950. aastate õudusi ja orjatööd kolhoosipõldudel mäletan ma samuti hästi. Hommikul ärgates oli ema juba kolhoosi põldudel ja õhtuti ei jõudnud ma ema koju oodata, sest olin uinunud. Nii toodi „õnn meie õuele, au kolhoosikorrale“.

Külast ei kadunud hirm uute võimalike arreteerimiste ees. Hiljem, kui inimesed, kes olid Siberi ja vanglad üle elanud ja vabaks saanud, ei saanud paljud neist oma kodusid tagasi või neid ei lubatud üldse oma kodukanti asuda. Midagi ebainimlikumat on raske välja mõelda.

Kõige selle taga oli ju teatavasti Moskva.

Praegu räägitakse unustamisest. Mina olen kasvanud isata ja lapsena näinud kõikvõimalikku vägivalda ning seda ei ole võimalik unustada. Ka meie toonane „peremeesrahvas“ tuletab ennast aeg-ajalt meelde.

Inimesi, kes neid õudseid ja väga valusaid aastaid mäletavad ei ole mitte vähe. Kuigi Moskva park on viisakusavaldus naaberriigi vastu, on see karjuvas vastuolus kümnete tuhandete süütult kannatanute suhtes.

Mati Saluoks
Delfi.ee

Allikas: http://bhr.balanss.ee/