Mart Helme presidendi kõnest: soovitan Ilvesel ja Ansipil proovida toime tulla 300 euroga kuus

Mart Helme, suursaadik

www.DELFI.ee

Eesti tunnustab. Teenetemärgid

FOTO: Priit Simson

Mustkunstis on põhireegliks triki sooritamisel vaataja tähelepanu kõrvale juhtimine tegelikkuses toimuvalt. Umbes sama võib öelda vabariigi aastapäeva kohta.
Põhiintriig näib olevat üks kusagilt maha viksitud kleit ja selle juurde mittesobivad kingad. Muudest tualettidest-soengutest rääkimata. Põhimõtteliselt sama - tähelepanu juhtimine oluliselt ebaolulisele - võib öelda ka presidendi kõne kohta.
Inimesed, ärge laske ennast eksitada!
Tegelik intriig on mujal. Tegelik intriig on eksistentsiaalne. On selles, et 22 aastat peale iseseisvuse taastamist leiab eesti rahvas ennast 80. aastatega sarnasest kriitilisest olukorrast. Üksnes selle vahega, et tookord oli meeleolu mädanevas impeeriumis lootusrikas ning suletud piiride tingimustes kanaliseerus rahvuse kogu vastupanuvaim ühe eesmärgi – iseseisvuse saavutamisele. Ja loomulikult usuti, et iseseisvus on lunastus, on vabadus, on jõukus, on solidaarsus, on rahvuslik õitseng, on meie kõigi ühine ülesehitustöö.
Pettumused algasid kahetsusväärselt kohe. Mart Laari paljukiidetud esimene valitsus, mis väidetavalt pani aluse Eesti edule, lõikas tegelikult Eesti majanduse jätkusuutlikkusel juured alt. Kiirustatult ja pikemajaliste mõjude analüüsita läbi viidud privatiseerimine sisuliselt hävitas meie tööstuspotentsiaali, eriti väljaspool Tallinna, ning tõi kaasa tööpuuduse ja algava deklasseerumise. Põllumajandusliku suurtootmise loosunglik asendamine talude taastamisega oli aga selgelt läbikukkumisele määratud üritus, mille kibedaid vilju sööme nii demograafilise kollapsi kui külade väljasuremise ja pätistumise näol.
Kuulen muidugi juba tõusvaid protestihääli, mis küsivad, kas oleks siis pidanud kolhoosid alles jätma ja ebaefektiivseid tööstusettevõtteid kunstlikult käigus hoidma? Loomulikult mitte. Aga tehke inventuuri ja te näete, et suurem osa omal ajal võileivahinna eest privatiseeritud ettevõtteid lihtsalt suleti. Ehk siis – konkurendid ostsid endale Eestis tururuumi.
Sisuliselt oli Eesti 1990ndate edu mootoriks õletuli: privatiseerimisest saadud raha ja sellega seoses tehtud investeeringud – eriti pangandusse ja kinnisvarasse – ent käesoleva sajandi alguseks muutusid needsamad investeeringud rahapumpadeks, mis meie käest kokku korjatud kroone (ja nüüd eurosid) Eestist maksuvabalt välja pumpavad. Õletuli kustub – ja see on üks ning mitte ainus meie kasvava vaesuse põhjusi. Üht-teist - Eesti Energia, jaotusvõrgud, elektrijaamad, riigile kuuluvad metsad jne. - on siiani siiski jäänud veel maha müümata ja kui kiiresti tegutseda, võib mõne sületäie õlgi ehk kustuvasse lõkkesse lisaks visata, aga õletuleks, mitte korralikuks maja soojendavaks ahjuks jääks paraku seegi. Ahjuks saab meile olla üksnes mitmekülgne ja tootlik rahvuslik majandus, mille taastamine pole aga võimalik ilma valitsusepoolsete analüüside ja investeeringuteta.
Meie nn. eliit armastab korrutada, kuidas meil võrreldes saatusekaaslastega on hästi läinud, eriti kuna me oleme Euroopa Liidus ja NATO-s. Tegelikult on terve rida meie kunagisi vennasliiduvabariike praegu meile kannule võtnud ja meist lähiaastatel mööda minemas. Eelkõige käib see Venemaa kohta, aga kadestustäratava kiirusega arenevad ka Kasahstan ja Aserbaidžaan ning isegi oranžide jõudude asemel venemeelse Viktor Janukovitši võimu alla läinud Ukraina.
Jah, kontrastid nendes maades on tohutud, aga kas Eestis ei ole? Ja kui keegi räägib meile demokraatiast, siis soovitan ma tegeleda meie valimisseadusega (e-valimised kui võimu tsementeerimise peainstrument kaasa arvatud), telefonide massilise pealkuulamisega, meedia manipuleeritavuse küsimustega, Kadrioruni välja ulatuvate jokk-skeemidega, riigiametitesse korraldatavate konkurssidega ning palju-palju muuga.
Ma soovitaksin Ilvesel ja Ansipil proovida ka, kuidas on napi 300 eurose pensioniga toime tulla või 500 eurose reaalpalgaga laste kooliskäimist, huviringe ja kõike muud eluks vajalikku finantseerida- ja niiviisi lootuseta paremale aastast aastasse. Kahjuks on just see sadadele tuhandetele inimestele Eestis too maasikas, millega Ilves oma aastapäevakõnes Eestit võrdles.
Tõde, millele riigi juhtkond visalt keeldub silma vaatamast ongi see, et kakskümmend aastat hiljem elab Eestis uskumatult suur hulk inimesi vaesuses, mida nad Balti ketis seistes kuidagi ette näha ei osanud, et kakskümmend aastat hiljem joob eesti rahvas rohkem kui ilmselt kunagi varem kogu oma ajaloo jooksul, et kakskümmend aastat järjest on meie rahvus kahanenud, mitte kasvanud, et kakskümmend aastat hiljem on meil riigiametnikke, kes saavad saavad Eesti vaesust arvestades arusaamatult astronoomilist palka ja et kakskümmend viis aastat peale öölaulupidusid näeme, kuidas meie oma rahvuskaaslaste juhtimisel hävitatakse meie rahvuskultuuri, haridussüsteemi ja kogu riiki katvat avalike teenuste võrgustikku. Valitsev klikk on kõige selle juures aga nagu ära kaetatud ja oskab öelda ainult üht: Euroopa Liit ja NATO.
Ent majandus ja inimeste toimetulek on Eesti Vabariigi nimelise mündi üks külg. Õigemini, see on see külg, mida kõik vaesuses pidevalt vaatavad. Külg, mida ehib kuldvasika kuju. Mündi teine külg on vaimsus. Ja see on Eesti Vabariigist lahkunud – või kuldvasika kummardajate poolt minema peletatud. Vaimsuse ja lootuse puudumisel täidetaksegi tühjus asendustegevuse, alkoholi ja põgenemisega. Võime kibedusega tõdeda, et vaimsete orientiiride pakkumises on meie eliit veelgi rängemalt läbi kukkunud kui materiaalses vallas. Tegelikult on meil vaimutemplitessegi sundkorras sisse viidud kuldvasika kummardamine. Ja kultuur moondunud klaasiks ja betooniks.
KGB-lased teadsid, et kõige rohkem nõuab aega kollektiivse vaimsuse murendamine ja murdmine. Kui sellega asjad ühel pool, saab inimestega teha ükskõik mida. Eestis oleks justnagu käsu korras unustatud, et raha kõrval on muidki väärtusi. Nendeks on ausus ja väärikus, armastus ja vabadus.
Et need väärtused võidule pääseksid, on tänases Eestis vaja aga uuesti püstitada 90. aastate alguse kuulus loosung „Plats puhtaks!“. Puhtaks stagnantidest, korruptantidest, broileritest, tuulenuusutajatest, võõrriikide teenritest, lollpeadest ja küünikutest.
Me ei saa ju hääbuda, kui meil on olnud muistne vabadusvõitlus, Vabadussõda ja laulev revolutsioon!

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=65763068 
____________________
Mart Helme on ka EKRE juhatuse liige.
M.I.