HEIKI LIIVAT: Erapooletult okupatsioonist

Hetkel, kui isesisvuse kestuse kujuteldaval liivakellal käesolev kaalub üles ühe ajaloolise etapi on paslik mõtiskleda olnust ja olevast. On selge, et 27. märts, kui ajalooline hetk väärib märkimist vaid täna ja tulevikus vaevu, et keegi peale mõne üksiku statistiku seda ära märgib. Seega püüdgem just täna olla seda enam tähelepanelikumad.
27. kevadekuu päeva tähtsustamisel peetakse ühelt poolt silmas Eesti ühte eelmist ajalooetappi, mis algas 24. veebruaril 1918 aasta revolutsioonilises Euroopas ja kestis seni kuni tolle maailma vägevad said kokku ning otsustasid pisiriigi tollase olelusvormi lõpetada. Tänases ajalookäsitluses on jõutud kokkuleppele, et see „lõpetamine“ toimus, kuid ega peale meie keegi sellest suuremat numbrit tee. Mäletatavasti tänase ajaloo vaieldamatud paipoisid USA-s ja Inglismaal tol ajal pisiriik Eesti mure pärast üleliia pead ei vaevanud.
Teisalt peetakse silmas tänapäevast Eesti Vabariiki, mis algas romantilise laulva revolutsiooniga ja regiooni geopoliitiline segadus võimaldas meil taas oma riik moodustada. Teist korda järjest iseseisvus Eesti suure maailmapoliitika segastes tõmbetuultes. Tänaseks on üks lugupeetud idapoolne riigijuht jõudnud meie õnne juba katastroofiks nimetada. Laulva revolutsiooni ideaallahendusena sündinud Eesti Vabariik on kestnud de jure tänaseni. Nende kahe Eesti ajaloolise kestuse võrdlus ongi see, mis teeb tänavu 27 märtsi eriliseks. Iga järgnev päev peale seda verstaposti tähendab pikemat iseseisvusperioodi eelnevast sarnasest etapist, rohkem vabadust ja demokraatit. Täpselt seda, mida soovisime laulva revolutsiooni ajal. On ju nii?
Demokraatia ja vabadus on kenad sõnad. Ka repressioone täis nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud need sõnad meile võõrad. Armastasid tollased poliitikud meile seda vabadust ja demokraatiat meenutada ning ainuõiget vaidlemisele mittekuuluvat ajalugu õpetati juba lapsest saadik koolides. Ainuõiget ajalugu õpetatakse koolides tänagi ja demokraatia väärtustest rääkivad poliitikud on tavanähtus. Paljudel neist poliitikustaazi rohkem, kui riigil taasiseseisvust.
Seega taasiseseisvudes me päris tundmatusse vette ei hüpanud, vaid kaubavaliku maht ja värvikirevus suurenes poodides. Luban endale pisikese isikliku arvamuse, et demokraatiaga on asi kahjuks isegi hullemaks läinud. Nimelt kipume püsside ja mürskude abil demokraatiat eksportima kuskile kaugetesse maadesse, mis peaks iseenesest ju ebademokraatlik protsess olema. Seega on selle ülla sõna tähendus saanud mõned ähmased laigud.

Tegelikult on olemas ka kolmas märkimisväärne kahtlemata rahvuslik ajalooetapp. „Nad kasvatavad teravilja ja teisi kõrstaimi kannatlikkusega, mis on täiesti ebatavaline laiskade germaanlaste seas. Nad on ainsad, kes korjavad merevaiku mererannalt - glaesum, klaasi, nagu nad seda ise nimetavad." Sellised kiitvad sõnad pani kirja tollase maailma suurriigi Kreeka konsul Tacitus ca 2000 aastat tagasi (97 A.D. Germania) just eestlaste kohta, kui ta meid Läänemere idarannikult avastas. Tacitus analüüsis meie rahvast ja leidis, et kultuuriliselt sarnaneme tollastele rootsimaalastele, kuid keeleliselt pigem põlisbrittidele. Samuti kirjeldas ta täpselt meie asukohta. Seega tunnistati tollase aja kombe kohaselt meie maa, rahvuse ja kultuuri olemasolu. Tol kaugel ajal, kui „riigipiirid“ ei olnud nii konkreetsed, kui täna oli selline täpsus tavapärane. Sarnaste faktide alusel on nii mõnigi teine tänapäeval eksisteeriv riik põlistatud. Aga jätkem emotsionaalsed spekulatsioonid üle 2000 aasta vanusest Eestist, eestlastest ja selle kultuurist, kui tänased ajaloolased näevad vaeva, et kustutada meie mälust muistne vabadusvõitlus. Maailmas, kus liigutakse multikultuursuse suunas pole lihtsalt kohta rahvusriikidele ega ka nende ajaloole. Püüdu tähtsustada väikerahva iidset ajalugu näidatakse täna lootusetute romantikute lihtsameelse punnimisena. Kui idapoolne naaberrahvas leiab uusi infokilde, mille põhjal täiustatakse ajalooraamatut uute varajaste peatükkidega, siis masohistidest Eestlased kustutavad oma ajaloost rahvust tunnustavaid peatükke, mida meie enda kunagine vaenlane 800 aastat tagasi (Läti Hendrik) kirja pani? Mis siis ikkagi toimus- kas Läti Hendrik eksis oma kroonikas, kui kirjutas, et rüütlid sõdisid eestlastega? Kas vaenlase krooniku läbi hammaste tulnud kiitus eestlaste, kui visade kodu eest võitlejate kohta on pelgalt arusaamatu eksitus, millele moodsad ajaloolased tähelepanu ei põõra? Ka Sinimägedel võitlesid eestlased sadu aastaid hiljem vapralt oma kodude eest. Täna räägitakse pigem sellest, mis mundrid neil seljas olid.
Mis meid ajendab oma ajalooraamatust rahvuslikku järjepidevust tõestavaid lehekülgi välja rebima? Kas teeme seda ikka vabatahtlikult? Mäletame, et sarnane lehekülgede eemaldamine käis ka eelmise okupatsiooni ajal. Nii nagu täna oli ka tollal häälekaid kohalikust rahvusest kaasakiitjaid. Ehk me siiski ei ole oma arvamuses vabad ja okupeerija on lihtsalt vahetunud iganenust moodsama vastu ning küsimus „milline oleks Eesti okupatsioonita“ on taas romantiline unistus fantaasiat omavale mõtlejale.