Konservatiivne Rahvaerakond nõuab territooriumi loovutusele referendumit

Saada sõbrale

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Pöördumine Presidendi, Riigikogu, EV valitsuse, Õiguskantsleri, Riigikohtu ja KAPO poole

13.03.2013

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on resoluutselt vastu uue Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni (edaspidi Eesti-Vene) piirilepingu sõlmimisele. Selleks puuduvad vajadus ning vähimadki poliitilised, majanduslikud, moraalsed või muud põhjendused.

Konservatiivne Rahvaerakond on seisukohal, et Eesti saab oma territooriumi Venemaale loovutada vaid peale rahvahääletust, millel antakse selleks selge mandaat ning mille käigus viiakse sisse vajalikud muudatused Põhiseadusesse.

Juhime tähelepanu asjaolule, et loovutusliku piirilepingu sõlmimise kaugem eesmärk on viisavabaduse kehtestamine Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Taoline areng seab eestlaste püsimise enamuses oleva põlisrahvusena Eestis ohtu.

Kuigi Eesti oli pea pool sajandit okupeeritud riigi staatuses, kestis tema õiguslik järjepidevus de jure edasi. Rahvusvahelise õiguse järgi on 1940. ja 1944. aastal toimunu kvalifitseeritud agressiooniks, sõjaliseks okupeerimiseks ning Eesti Vabariigi annekteerimiseks NSV Liidu poolt, mistõttu Eesti Vabariigi riikliku korra, sh tema piiride muutmine oli õigustühine ja kehtetu.

1994. aastal Vene Föderatsiooni poolt ühepoolselt ja rahvusvahelist õigust rikkudes riigipiirina demarkeeritud Eesti-Vene kontrolljoont, mis sündis Nõukogude okupatsiooni ajal piiri meelevaldse nihutamise tulemusena, ei saa vaadelda kui seaduslikku riigipiiri, mis tuleks fikseerida ja legaliseerida uue piirilepinguga. Ükski rahvusvaheline konventsioon ega põhiseaduse säte ei nõua ennistatud riigil võõrandada oma territooriumi okupeerija õigusjärglasele. Vene Föderatsiooni territoriaalsetel nõuetel, nagu ka Eesti-poolsel valmisolekul loobuda neist aladest, puuduvad legaalsed alused.

Uus, loovutuslik piirileping kahjustab Eesti riigi ja rahva huve ning on EV Põhiseadusega otseses vastuolus:

1. §122 lõige 1. ütleb: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.

Põhiseadus sätestab, et Eesti-Vene maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga, mille Artikkel III näitab täpselt ära tema kulgemise ja asukoha. Teised kehtivad, kuid PS-ga määramata piirid (maismaapiir Lätiga) on sõlmitud eraldi, teiste riikidevaheliste lepingutega.

Nii Tartu rahuleping (mis on kantud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr. 11LTS29 all) kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud kehtivad üheaegselt, kuid PS-ga eraldi määratud Tartu rahulepingujärgne piir on esmajärguline ja suveräänne. Ka Eesti riigipiiri seadus sätestab ainsa ja kehtiva Eesti-Vene legaalse piirina Tartu rahulepinguga määratud joone.

Tartu rahulepingu rõhutamist ja eraldi tehtavat viidet PS §122-s tuleb tõlgendada expressis verbis kui fikseeritud õiguslikku olukorda, mis võimaldab rahvusvaheliste lepingutega ja Riigikogu kahe kolmandikulise häälteenamusega muuta Eesti teisi, Põhiseaduses täpselt määratlemata piire, kuid mitte 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga määratud Eesti-Vene maismaapiiri.

Praegune Venemaa poolt ühepoolselt paika pandud demarkatsiooni- ehk kontrolljoon, mida soovitakse kehtestada riigipiirina, ei vasta Tartu rahulepinguga paika pandud piirile. Uus piirileping muudab täielikult Põhiseaduse ja Tartu rahulepinguga määratud Eesti-Vene riigipiiri asukohta. Tõik, et ligi neljasaja kilomeetrisest piirist jääks Peipsi järvel veidi üle kümne kilomeetri pikkune lõik muutmata, ei anna vähimatki alust väita, et uus piir oleks kooskõlas põhiseaduse ja Tartu rahulepingu järgse riigipiiriga, mis on olnud täies ulatuses kehtiv alates 02.02.1920. Seega on uus piirileping otseses vastuolus PS §122 lg 1-ga ja selle mõttega.

PS annab küll riigikogule võimaluse sõlmida piirilepinguid teiste naaberriikidega, kuid Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine, mis muudab Tartu Rahulepinguga paika pandud piiri (sõltumata muutuse või allesjääva osa ulatusest), eeldab Põhiseaduse § 122 lg. 1 muutmist ja see on võimalik vaid rahvahääletuse teel.

2. §2 lõige 1 ütleb: Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.

Antud säte ei võimalda kaksitimõistmist. Venemaa poolt annekteeritud Narva-taguste alade ja Petserimaa äraandmine ja nende alade lahutamine Eesti territooriumist rikub EV jagamatut terviklikkust ja on otseses vastuolus eelpooltoodud PS sättega.

Põhiosas pärineb nimetatud klausel eelmisest Põhiseadusest. Prof. Jüri Uluots kommenteeris 1937.a. põhiseaduse antud sätet: "Uus põhiseadus esimese koja eelnõu kujul väljendab §2, et Eesti riigi maa-ala on lahutamatu tervik. Seega seda ei saa eraldada ega üksikute osade kaupa ära anda muidu kui põhiseaduse muutmise korras. Igal isikul, igal võimukandjal, kes asub riigipiire muutma, peab olema teadmine, et muutmine, kui see peab toimuma, peab olema säärane, et see on tõesti kasulik, rahva arusaamisele vastav. Kui see seda ei ole, siis kõik vastavad ettepanekud on kergemeelselt tehtud, ja ei olda õigustatud neid ellu viima. Või jälle see ettepanek on säärane, et ta väljastpoolt peale surutakse ja vägivallaaktiks osutub. Aga ei või nõuda üheltki riigilt, et ta vägivalda peaks õiguseks. Ta võib ainult vägivalda kui fakti tunnistada, aga ei saa öelda, et see on õigus." [1] Uluotsa selgitus on täpselt sama ajakohane ja õige ka tänapäeval.

Uus Eesti-Vene piirileping on teravas vastuolus PS §2 lg 1-ga, sest vähendab Eesti territooriumi ja lõhub selle ühtsust. Sellist lepingut on võimalik sõlmida ainult muutes vastavat põhiseaduse sätet. Vastavalt põhiseadusele saab antud paragrahvi muuta vaid rahvahääletuse teel.

3. §5 ütleb: Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.

Antud põhiseaduslik kohustus on suunatud eeskätt riigile ja täpsustab PS preambulas fikseeritud riigi ülesannet olla „Pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus“.

Okupatsioonile ja ebaseaduslikule Narva jõe taguste ja Petserimaa alade liitmisele Venemaa koosseisu 1944/45-ndal aastal ning sellest tingitud eraldatusele vaatamata, on rahvusvahelise õiguse järgi tegemist Eesti aladega, mille loodusvarad ja loodusressursid vesi, maa, mets, maavarad jne. kuuluvad Eesti Vabariigile ja selle kodanikele. Riigivõimu kohustus on seista oma rahvusliku rikkuse kaitsmise ja säilitamise eest.

Annekteeritud aladele jäävate sadade miljardite eurode väärtuses Eesti loodusvarade ja loodusressursside (maa, mets, maavarad, Narva jõe hüdroenergeetiline potentsiaal, kalavarud jne.) põhjendamatu tasuta loovutamine Venemaale on Eesti rahvusliku rikkuse ja omandi hävitamine, mida ei ole mitte mingil viisil võimalik nimetada nende säästlikuks kasutamiseks Eesti riigi hüvanguks. Ainuüksi annekteeritud aladele jäävast põlevkivist (hinnanguliselt 400 milj. tonni) toodetud diiselkütus kataks Eesti vajaduse tervelt kolmveerand sajaniks, tagades seeläbi Eesti energeetilise julgeoleku.

Kõige selle „vabatahtlik“ ja tasuta loovutamine Vene Föderatsioonile rikub otseselt antud PS sätet ja kahjustab sügavalt Eesti riigi ja rahva majanduslikke-, sotsiaalseid- ja energeetilise julgeoleku huve.

5. Põhiseaduse § 32 lõige 1 ütleb: Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud ning lõige 2 ütleb: Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Narva jõe taguse ja Petserimaa näol on tegemist ka kümnete tuhandete Eesti riigi kodanike eraomanduses oleva maa ja kinnisvaraga, mille omandiõigus on nii Eesti seaduste kui ka rahvusvahelise õiguse kohaselt, hoolimata aastakümneid kestnud okupatsioonist ja anneksioonist, säilinud samana või siirdunud seaduslikele pärijatele.

Eesti kodanike seadusliku omandiõiguse eest mitteseismine, selle võõra, okupeeriva riigi voli alla loovutamine ja selle läbi takistuste loomine ja põlistamine omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele on ennekuulmatu ja pretsedenditu samm, mis rikub ka ÜRO 10.12.1948.a. ülemaailmse Inimõiguste deklaratsiooni ja Euroopa Inimõiguste konventsiooni 04.11.1950, millistega Eesti Vabariik on ühinenud.

Seega on uus Eesti-Vene piirileping otseses ja vaieldamatus vastuolus nii antud põhiseaduse sättega, kui ka üldtunnustatud inimõigustega.

4. Põhiseaduse preambula ütleb, et Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise õigusel ja peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Põhiseaduse preambula fikseerib põhilised püsiva ja normatiivse iseloomuga ülesanded, mida Eesti riik on kohustatud täitma. Need on eesti rahvuse säilimise põhiseaduslikud garantiid, mis peavad olema kehtivad kogu riigi territooriumil.

Vene Föderatsiooni poolt annekteeritud Eesti aladel on suletud kõik eestikeelsed lasteasutused ja koolid, riigi- ja asjaajamiskeelena on kasutusel ainult vene keel. Praeguse ajutise kontrollpiiri seadustamine riigipiirina ohustab laiali paisatud eesti hõimude ja nende kultuuri säilimist ning teeb selle võimatuks. Eesti rahva ajaloo ja kultuuriga lahutamatult seotud alade äraandmine, tuhandete annekteeritud alade Eesti kodanike jätmine saatuse hooleks ning etnilisele ja kultuurilisele hääbumisele määramine, mis põlistub uue piirilepingu sõlmimise tagajärjel, rikub otseselt PS preambula poolt seatud kohustust.

Riiklik enesemääramise õigus on rahvusvahelise õiguse põhimõte, mis lähtub rahvaste suveräänsusest ja võrdõiguslikkusest. Eesti rahval on enesemääramisõigus tervel enda riigi territooriumil. Taasiseseisvudes tunnustati Eesti Vabariiki rahvusvaheliselt kõigis tema tunnustes, sh Tartu rahulepinguga määratud piirides. Eesti rahva enesemääramise õigus on kustumatu.

Uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine rikub Eesti rahva riikliku enesemääramise õigust ja eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamise võimalikkust läbi aegade. See ja riigivõimude loobumine oma PS preambulaga pandud ülesannete ja kohustuste täitmisest on otseselt põhiseadusevastane.

6. Põhiseaduse §123 lg. 1 ütleb, et Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus Eesti põhiseadusega.

Põhiseadus lubab sõlmida välislepinguid, mis on vastuolus madalamate õigusaktidega, kuid mitte välislepinguid, mis on vastuolus Eesti põhiseadusega. Siin ei ole ruumi ei kahetimõistmisele ega kaksipidi tõlgendamisele.

Eelpool on tõestatud, et uue Eesti-Vene riigipiiri leping on vastuolus põhiseaduse §122 lg 1, §2 lg 1, §5, § 32 lg 1, §3 ja PS preambulaga. Selle sõlmimine valitsuse, ratifitseerimine riigikogu ja kinnitamine presidendi poolt on otseses vastuolus põhiseadusega.

Seega välistab Eesti põhiseaduse antud säte kõnealuse uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise.

7. Põhiseaduse §3 ütleb, et „Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel“.

Antud lause on üks PS keskseid sätteid, mis sisaldus juba 1920. aasta põhiseaduses. „Põhiseaduse alusel“ tähendab seda, et kogu avaliku võimu tegevus peab olema PS-ga täielikus kooskõlas. See säte kinnitab põhiseaduse prioriteedi, primaarsuse ja ülemuslikkuse põhimõtet, millest kõrvalekaldumine ei ole õigusriigis lubatud ega võimalik. Põhiseadus on kõrgeima jõuga akt, mida ei saa vaidlustada ükski võimukandja ega muuta või tühistada keegi muu, kui suveräänsuse kandja: rahvas. Seetõttu põhinebki riigi põhiseaduse ülimuslikkus riigi suveräänsusel.

Eugen Madisson ja Oskar Angelus kirjutasid 1928. aastal ilmunud PS kommentaaris, et antud sättega: „… taheti alla kriipsutada esiteks seda, et Eesti on õigusriik, kus riigivõimu teostatakse ainult seaduse alusel, ja teiseks seda, et võim, mis ei toetu põhiseadusele ja sellega kooskõlas antud seadustele, ei ole Eesti riigivõim, vaid usurpeeritud võim, millele pole tarvis alistuda.“ [2]

§3 lg 1 põhimõtted seostuvad õigusriigiga, olles õigusriikliku riigistruktuuri põhiprintsiibid. Antud säte ei võimalda sõlmida uut Eesti-Vene piirilepingut, sest viimane ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kui see siiski seadusevastaselt ja põhiseaduse muutmiseks referendumit korraldamata sõlmitakse, siis kohustab see kõiki institutsioone ja organeid, kelle funktsiooniks on seaduste rakendamine (seega nii täidesaatvad kui õigustmõistvad organeid) ja kodanikke jätta uus piirileping ja sellest tulenevad seadused (riigipiiriseadus jne) kohaldamata.

Riigikogu poolt ratifitseeritud põhiseadusega vastuolus oleva välislepingu ja seaduste kohaldamata jätmisel ei ole tegemist seaduslikkuse printsiibi eiramisega, vaid vastupidi _ põhiseadusliku korra kaitsmise ja põhiseaduse riive takistamisega, mis on iga kodaniku ja avaliku võimu otsene kohustus.

Kokkuvõtteks:

Eelpooltoodu tõestab, et uus Eesti-Vene piirileping on põhiseadusevastane ja põhiseadus ei luba ilma rahvahääletuseta Eesti territooriumi vähendada. Objektiivseid ja pädevaid põhjendusi lepingu sõlmimiseks, 5,2% Eesti riigi maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamiseks ning selle võõrriigile loovutamiseks ei ole.

Eesti Vabariigi Põhiseaduslik Assamblee koostas 1991. aastal oma tegevuse lõpus läkituse eesti rahvale, milles öeldi, et: „… põhiseaduse eelnõu tugineb varasematele Eesti Vabariigi põhiseadustele ning on nende loomulik järglane. Uus põhiseadus lähtub inimõiguste tunnustamise ja parlamentaarse demokraatia põhimõtetest ning rahva kestvuse elulistest huvidest“. [3] Põhiseaduse täitmine ei saa olla valikuline, see on kohustus, mis ei saa lähtuda põhiseaduse päevapoliitilisest või pahatahtlikust tõlgendamisest. Nagu öeldud, peab see lähtuma rahva kestvuse elulistest huvidest. Põhiseaduse seadusetähtede taga tuleb näha ja silmas pidada ka väärtusi ja preambulas sätestatud eesmärke.

Põhiseaduse kohaselt saab maismaapiiri Venemaa ja Eesti vahel (PS §122 lg 1) ja riigi territooriumi (PS §2 lg 1) muuta ainult rahvahääletuse teel, muutes põhiseadust. PS §1 lg 1 ütleb, et „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas“. Seega on põhiseaduse järgi igasuguse riigivõimu esmaseks õiguslikuks aluseks rahva tahe. Rahvahääletust põhiseaduse muutmiseks, Eesti riigi territooriumi vähendamiseks ning Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemise muutmiseks ei ole läbi viidud.

Uue piirilepingu sõlmimisega on lahutamatult seotud ka meie riikluse alustala, Tartu rahulepingu kehtivuse ja Eesti Vabariigi juriidilise järjepidevuse katkemine. Alistudes Venemaa survele niivõrd olulises rahva enesemääramisõigust ja riigi suveräänsust puudutavas küsimuses, tunnistab Eesti ennast ise ENSV järelmoodustiseks kõiges sellest tulenevas. Praegu kavandatava märkega piirilepingu tekstis, nagu reguleeriks antud leping vaid piiriküsimust, jäetakse Venemaale tegelikult vabad käed meie ajaloo ja õigusjärglusega ümber käimiseks, mis ongi ilmselt üks Venemaa kesksetest taotlustest.

Kõike eelpooltoodut arvesse võttes puuduvad valitsusel ja riigikogul volitused ning põhiseaduslik õigus loovutuslike läbirääkimiste pidamiseks, uue piirilepingu sõlmimiseks ja selle ratifitseerimiseks. Ka 2005. aastal allkirjastatud ja ratifitseeritud Eesti-Vene piirileping, millelt Vene Föderatsioon oma allkirja tagasi võttis, oli samadel põhjustel põhiseadusevastane ja õigustühine ning tuleks ka Eesti poolt denonsseerida.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on seisukohal, et uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimist, territoriaalsete loovutuste tegemist, nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni ning Vene Föderatsiooni poolt demarkeeritud ebaseadusliku kontrolljoone legaliseerimist tuleb käsitleda põhiseaduse, rahva huvide ja õigusriikluse printsiibi teadliku ja tahtliku rikkumisena. Isikud, kes sellise lepingu sõlmivad ja kinnitavad, tuleb võtta vastutusele vastavalt Eesti Vabariigi seadustele.

Kui selline põhiseadusevastane riigipiiri leping peaks siiski sõlmitama, siis tuleb seda käsitleda õigusjõudu mitteomavana, mittelegaalsena ja Eesti Vabariigile mittesiduvana allakirjutamise hetkest alates.

Põhiseaduslikkuse ja õigusriikluse tagamise ning riigi ja rahva huvide kaitsmise kohustus on seatud kõikidele pöördumise adressaatidele. Ootame kõigilt nendelt instantsidelt oma ülesannete ja kohustuste kindlat täitmist ja ka vastust, miks ei ole seda seoses kõnealuse küsimusega tehtud.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel

Henn Põlluaas

volikogu esimees

---

[1] Jüri Uluots, Rahvuskogu esimese Koja põhiseaduse eelnõu üldaruanne, Seaduse sünd. Eesti õiguse lugu, Ilmamaa, Tartu 2004, lk 324-325

[2] E. Maddison, O. Angelus. Das Grundgesetz des Freistaats Estland. Berliin, 1928, §3

[3] ERA fond 2324, nimistu 1, säilik 12, lk. 421-431

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php