Mart Helme: ei ole mingit kahtlust, et korporatsioonid dirigeerivad valitsusi

0
inShare

Külastasime hiljuti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) uut juhti Mart Helmet tema kodus Läänemaal, Suur-Lähtru mõisas. Juttu tuli nii eelkõige teravatest küsimustest Eestis, kuid puutumata ei jäänud ka Euroopa Liit ja muu maailm. Sekka arutasime vandenõuteooriate üle ja Helme sõnul ei oleks ta põrmugi imestunud, kui tuleks välja, et 9/11 oli sisetöö. Erakonnajuht võttis meid vastu mõisa avaras salongis ja jutustas alustuseks põgusalt, kuidas nad on tasapisi ajaloolist maja üles putitanud. Tema enda loolt läksime aga sujuvalt üle Eesti loole.

Milline on tänase Eesti lugu?
Räägitakse Eesti edulugudest, aga edulugu tähendab tegelikult ju seda, et inimesed on oma eluga rahul ja saavad igas Eesti nurgas elada. Sellest seisukohast võttes meil ju edulugu ei ole. Kui aga vaadata seda külge, et väliskapitalil põhinevatel ettevõtetel ja korporatsioonide harudel on siin hea kasumit teenida ja seda riigist maksuvabalt välja viia, siis jah, edulugu on olemas.
Meil armastatakse kangesti rääkida sellest, et võrreldes saatusekaaslastega on meil hästi läinud. Aga kes need saatusekaaslased on? Kellega me võrdleme? Näiteks praegu ma ütleksin, et Aserbaidžaanil läheb tunduvalt paremini kui meil. Kasahstanil ka on juba hoog sees. Venemaa on nii nagu ta on, eks ole – suurte kontrastide maa alati olnud. Mõnedel inimestel läheb Venemaal palju paremini kui meil. Kui me võtame, et saatusekaaslased on need endised kommunistlikud riigid, siis mul on tunne, et neil läheb ikka endiselt paremini kui meil.
See Eesti edulugu on väga küsitav ja väga loosunglik asi. Eduloo kriteerium on ikkagi see, kas oma rahvas on rahul. Oma rahvas ei ole muidugi ka kunagi päris rahul ja see on inimlik, arusaadav, ja see oleks juba seismajäämine; aga kui inimesed ei ole rahul ja riigist massiliselt lahkuma kipuvad, siis on midagi väga valesti.
Kui on selline olukord, et maarajoonid tühjenevad… Viimasel ajal näidatakse televisioonist mitmeid saateid, kus tutvustatakse inimesi, kes on maale tagasi läinud. Vabandage, aga need on üksikud juhtumid. Võrdleksin seda umbes nii, et pühapäeva õhtul sõidab massiliselt autosid linnade poole ja vaid vähesed linnast välja. Maalt lahkumisega on umbes sama moodi. Üksikud sõidavad maale ja massid sõidavad sealt ära. Ja muidugi väga paljud lähevad ära. Siin samas kõrvalgi – üks naabrimees käib Soomes tööl ja teine Rootsis.

Aga mis siis tegema peaks?
Teha on hästi palju ja seda ei ole võimalik teha nipsu lastes. Esiteks tuleb üle vaadata maksupoliitika. See tähendab, et ei saa lasta kohalikelt omavalitsustelt võtta kogu raha ära ja jätta neile mingisugune peenraha, millega siis hädapärast on võimalik kõige hädapärasemad asjad teha, aga töökohti ei ole. Suures osas omavalitsustes on kõige suuremaks tööandjaks omavalitsus ise – see ei ole normaalne!
Maksupoliitika tuleb ümber vaadata, investeerimispoliitika tuleb ümber vaadata – see on muidugi maksupoliitikaga seotud. On võimalik teha maksusoodustusi n-ö ääremaadele tehtavatele investeeringutele. Tööturu poliitika tuleb ümber vaadata. Kuidas luua töökohti, kes loob töökohti. Ka riik peaks olema siin aktiivne, mitte ainult suhtlema omavalitsusega, vaid ka osalema väljaspool Tallinna tehtavates investeeringutes.
Ei maksa siin jalgratast leiutada, suur osa Lääne-Euroopa riike on kõiki neid poliitikaid ammu-ammu rakendanud. Ja Soomes hakkas nende poliitikate väljatöötamine näiteks juba 60ndatel aastatel, kui hakkas selguma, et inimesed lahkuvad massiliselt linnadesse n-ö parema elu peale ja kõigepealt tekkis maal pruudipõud. Noored naised läksid ära, mehed olid konservatiivsemad ja jäid, ning ühel hetkel polnud noortel meestel enam naisi. Siis mindigi linna.
Need on puhtpoliitilised meetmed ja ise need tööle ei hakka. Turg ei ole nii tark, et ta ise reguleeriks absoluutselt kõike alustades sotsiaalsetest vahekordadest, lõpetades tööturu poliitikaga. Siin on tarvis ikka seadusi ja siis veel öeldakse, et maksudega ei mängita. Vastupidi! Maksudega tulebki mängida ja valitsus peab siin olema see aktiivne osaleja, mitte nii, et miski pole valitsuse asi. Valitsus loob raamistiku – no järelikult on halva raamistiku loonud.
Kodanik on tehtud sõltuvaks riigist ja maksuametist. Kõigepealt maksame me makse ja peame pärast neid valitsuselt ja maksuametilt tagasi kerjama. Vabas demokraatlikus riigis ei peaks see nii olema. Oma raha üle peaks otsustama kodanik ja loomulikult peaks ta maksma makse, aga need maksud ei tohiks olla ahistavad.

Mart Helme Suure-Lähtru mõisa ees

Ongi kaks kõige olulisemat asja. Üks asi on raiskamise lõpetamine, seal hulgas korruptiivne raiskamine. (EKRE korraldas 7. juunil Rahvusraamatukogus ka konverentsi teemal “Korruptsioon kui julgeolekurisk” – toim.). Ükski riik ei ole nii rikas, et tema tagant oleks võimalik lõpmatuseni varastada.
Vaatame kasvõi, mis riigiettevõtetes toimub. Estonian Airis – alates hiigelpalkadest, mida makstud pankrotimeistriteks kujunenud juhtidele, lõpetades tohutu riigiabiga, mis ei ole ju firmat mõtte põrmugi pankrotist pääsemisele lähemale toonud. Võtame Eesti Energia – väga kahtlase väärtusega investeeringud, mis ei ole põrmugi kasu toonud, ka Eesti-sisesed. Samas hiigelpalgad ja täielik vastutamatus. Jah, ta teenib kasumit, aga kasumil ja kasumimarginaali suurusel on väga suur vahe – kui palju ma alguses raha sisse panen, enne kui ma midagi tagasi hakkan saama – siin on proportsioonid kindlalt paigast ära.
Teine asi on maksupoliitika ja siin tuleb nüüd vaadata, et kui mõistlik on praegune maksupoliitika. Ma muidugi ei ole selles küsimuses kõige kompetentsem, meil on erakonnas tunduvalt kompetentsemaid inimesi selles vallas, aga tuleb vaadata, kuivõrd on riigile tulukas praegune maksusüsteem? Mul on selline tunne, et praegust süsteemi ümber tehes oleks võimalik riigi tulusid suurendada. Siin on võimalik mängida käibemaksuga, on võimalik mängida aktsiisidega jne. Tihtipeale on mõistlikum makse langetada, makse hakkab palju paremini laekuma. Meil on mindud seda teed, et koguaeg tõstetakse.
Ma olen nõus – tubakatoodete aktsiis, tervisele väga kahjulik asi nagu teadlased ja arstid ütlevad. Okei, maksustame. Samas me näeme ka, missugune kohutav võitlus käib salatubaka turuga. Ühelt poolt me tõstame aktsiisi, samal ajal aga anname raha Maksu- ja Tolliametile musta turuga võitlemiseks. Me kulutame seda aktsiisi seal, kus ei ole vaja seda kulutada. See on jälle raiskamise näide.
Ja loomulikult maksustada tuleb kindlasti riigist väljaviidav kapital. Pangad on muidugi ühed kõige suuremad kapitali väljaviijad ja nad ei maksa selle eest mitte midagi. Riigikogu saaks ju väga lihtsalt vastava seaduse vastu võtta.

Kas pank ei paneks siinkohal oma kätt vahele ja ei hakkaks lobitööd tegema?
Vot selles ongi asi, et meie seadusandjad peaksid lähtuma rahva ja riigi huvidest, mitte mingi panga huvidest. Kuhu see lobistamine jõuab, näeme ka Ameerika Ühendriikides, kus on demokraatiaga tõsiseid probleeme tänu lobistidele.

Aga kui üldse rääkida korruptsioonist, siis juhul, kui praegused poliitikud maha võtta, tuleks lagedale veel igasugu patte, mida kiivalt varjata püütakse. See on nagu võitlemine maffiaga – paljastamine ja avalikustamine ei ole ju nende huvides.
Me oleme selle peale mõelnud jah, et sellega võitlemine tähendab sisuliselt iseenda ja oma pere ohtuseadmist. Aga praegu toimuv on riigile julgeolekurisk, sest ei lähtuta kodanike huvidest vaid otsuste tegemisel arvestatakse mingite kitsaste hämarate ringkondade huvidega.
On kaks võimalust. Võib järk-järgult ja ettevaatlikult liikudes likvideerida üks kahtlane huvigrupp üksteise järel. Teine võimalus on radikaalne, n-ö plats puhtaks. Ja selleks, et sa platsi puhtaks saaksid lüüa, peab olema piisavalt poliitilist jõudu. See omakorda nõuab esiteks avalikkuse toetust, mille saavutamine tõenäoliselt ei ole eriti raske. Aga teiseks on vajalik ka teatud poliitiline konsensus ja jõustruktuuride täielik kaasatulemine ja lojaalsus.
Seda kõike muidugi on väga keeruline ellu viia, seetõttu võitlus korruptsiooniga on võitlus Hüdraga. Aga loomulikult on võimalus legaalseid ärisid ikkagi maksustada. Swedbank, SEB, Nordea ja teised on legaalsed ärid. Juhul, kui Eesti võtaks vastu vastavad seadused, siis vaevalt küll, et nad oma kohvrid kokku pakivad ja minema lähevad. Nad lihtsalt lepivad väiksema kasumiga ja tõenäoliselt mõtlevad välja mingid lisateenused, mille osutamiseks nad praegu mõtet ei näe, kuna kasum jookseb niikuinii taskusse.
Valitsus ei tohi olla passiivne pealtvaataja. Toon näite Singapuri kohta, kus valitsus tegeleb äärmiselt aktiivselt majandusküsimuste ja ettevõtlusega. Ja mitte ainult selle seadusandliku poolega, vaid ka administratiivse poolega.  Kusjuures on loodud vastav seadusandlus, mis kohustab eraettevõtlust valitsusega koostööd tegema.  Kohustutakse mitte valitsuse kulul konjuktuure muutma, vaid – teie kullakesed vajate tööjõudu ja järelikult te panustate selleks mingi protsendi. Näiteks enne oli tekstiilitööstuses töökäsi vaja, kuid nüüd liigub raskuskese arvutitööstusesse. Need inimesed, kes tekstiilis jäävad tööta, koolitame ümber, et nad saaksid minna teise sektorisse üle. Aga need, kes töölisi vajavad, peavad andma oma panuse.
See on täpselt see sama, et käib täiesti jabur vägikaikavedu Tallinna linna ja valitsuse vahel. Tallinna tänavad on auklikud ja Tallinna linnavalitsus ei tule toime. Aga muidugi ei tule, kui valitsus kiuslikult keeldub omalt poolt raha andmast. Loomulikult on teedeehituste jaoks raha vähe ka valitsusel, aga Tallinn on kolmandik Eestist. Tallinnast käib läbi tohutu transiit ja turism. Siin on just see moment, kus valitsus peaks olema osaline, aga ka suured transpordi- ja turismifirmad, kes kasutavad ju Tallinna infrastruktuuri iga päev. Nemad peaksid teatud protsendi kohustustest enda peale võtma ja see on see Singapuri mudel, mida võiks ja peaks rakendama minu arvates ka Eestis.

Helmede aias on kasvama pandud väike tammik

Kas teie erakond arvab, et me peaksime Euroopa Liidust lahkuma?
See on jällegi väga mitme tahuga küsimus. Meil on erakonnas inimesi, kes ütlevad “jah, kohe” pikema jututa. Ja on loomulikult inimesi, kes näiteks põllumajandusega tegelevad ja on nüüd nagu narkomaanid sattunud eurotoetustest sõltuvusse, kes ütlevad et “mitte mingil juhul, et siis oleme ju jälle käpuli maas”. See on ole nii lihtne küsimus, et lööme nüüd rusika lauale ja ütleme, et läheme minema.
Küsimus on arengutes ja selles, missuguseks Euroopa Liit kujuneb. Praegu meie erakonna ja eelkõige minu poja Martini ümber käib see suur kisa rassismisüüdistustega seoses, mis on äärmiselt pahatahtlikult ja ikkagi väga selgelt immigratsioonipoliitika teema pealt kitsalt suunatud rassismi teema peale.
Kui ikkagi Euroopa Komisjon ja teised institutsioonid volitusi veelgi juurde saavad. Ja me oleme neid niigi loovutanud rohkem, kui liitumisel Eesti rahvas volitusi andis. Kui suveräniteeti veelgi rohkem ära antakse, siis minu arvates on teema täiesti päevakohane. Sest kui ikkagi otsustatakse Brüsselis, et meie peame kvoodi alusel hakkama vastu võtma immigrante ja kui meile hakatakse ette kirjutama, millised peavad meie suhted välispoliitikas olema ühe teise või kolmanda riigiga ning maksupoliitilisi otsuseid, siis mida meil üldse veel on õigus ise otsustada? Ühel hetkel  hakatakse meile võib-olla ka ette kirjutama, et kui palju võib olla eestikeelseid koole – see on progresseeruv tee.
Selles mõttes me oleme lahkumisvalmiduses ja me kutsume riiki üles seadma end lahkumisvalmidusse. Kuid mitte uisa-päisa ja emotsionaalselt ustega paugutades. Me oleme nii väike rahvas, et me ei saa mingisugused katsejänesed olla. Et näe, mujal ei ole see immigratsioon õnnestunud, aga katsetame, et äkki Eestis õnnestub.

Millal on see hetk, kui peaks ära otsustama, kas me jääme või ei jää. Kaugel see aeg umbes on?
Mulle tundub, et see aeg on enam-vähem kätte jõudmas. Üks meie liige, kes on kohaliku omavalitsuse juht, rääkis, et ühe rahvusvahelise migratsioonifondi inimesed käivad juba Eestis ringi ja kaardistavad, kui palju mingi omavalitsus peaks ja võiks immigrante vastu võtta.
Kahe aasta vältel tuleks maksta immigrantidele kuskil 620 või 640 eurot kuus, tuleb tagada kõik tugiteenused ja peavari. Ma päris täpselt ei tea, aga ma kujutan ette, kui kuna meie omavalitsused ütlevad, et meil seda raha ju ei ole, siis öeldakse, et kahe aasta vältel nad maksavad seda ise. Ja kahe aasta pärast, kui see immigrantide vägi on meile juba kaela määritud, siis öeldakse, et nüüd nad on juba teie omad.
See on nüüd minu arvates moment, mis on juba kriitilise tähtsusega. Eesti on lõhestatud riik, nagu ma juba ütlesin ka ühele Postimehe ajakirjanikule seoses selle “kui on must, näita ust”-teemalise kisa kontekstis. Meil on ühiskond väga lõhenenud: rikasteks ja vaesteks, maapiirkondadeks ja paariks tõmbekeskuseks, eestlasteks ja venelasteks. Kui meil tuleb siia karja kaupa immigrante, on see veel üks lõhestav tegur ja see võtab veel tuhandetelt eestlastelt ära mõtte ja motivatsiooni Eestis elada ja Eestisse jääda. Väga paljud, mina kaasa arvatud, vaatamata sellele vastikule kliimale, tahavad siin elada. See on meie kodu. Ja kui see kodu ära solgitakse, siis ma ei tunneks mingit naudingut siin elamisest.
See ei ole normaalne, et me peame hakkavad kvoodi alusel vastu võtma immigrante. Pluss viisavabadus Venemaaga. Kui see tuleb, siis räägitagu mida iganes. Piir jääb alles ja passikontroll jääb alles. No millest te räägite. Minge vaadake seda piiri Petserimaal, seda tükati ju praktiliselt ei olegi. Ja meie piirivalvurid irvitavad ja ütlevad, et mitmes kohas keegi ei teagi, kust see piir tegelikult jookseb, ehkki Paet vannub käsi Piibli peal, et täpselt see sama vana kontrolljoon. Seda joont ei olnudki kohati, sest Nõukogudeliidu ajal ei olnudki ju selleks vajadust. Ja sealt ei hakkaks tulema mitte ainult meie kalleid idanaabreid vaid kõiki teisi ka. Ja meie hakkame siis kulutama jälle tohutut ressurssi selle peale, et neid kuskilt Eestit mööda püüda. Ja kui nad veel siit läbi lähevad Soome või Saksamaale ja sealt küsitakse, kust tulite, siis saadetakse nad Eestisse tagasi ja meie hakkame Venemaaga vägikaigast vedama. Me tõmbame endale niimoodi tohutu probleemide laviini kaela.
Argo Ideon küsis intervjuus Martinilt, et kas ta teab, kui palju tuli möödunud aastal Aafrikast Eestisse inimesi, et ainult 26 inimest. Aga kümne aasta lõikes teeb see juba 260 inimest. Meil on valdasid, kus elab ainult 200 inimest. Vaatame asju ikka pikemas perspektiivis. 10-20 aasta pärast ei ole nii sellisest Eestist mida me praegu tunneme, mitte midagi järgi. On naiivne ette kujutada, et ah, siia nad niikuinii ei tule. Tulevad. Sest siin on neil parem, kui kodus.

Kuidas siis EL-ist lahkumise protsess käima peaks, kas alustada tuleks rahvahääletusest?
Ma usun küll, see peab kollektiivne otsus olema. Jah, on omakasupüüdlikke inimesi, eriti ärimeeste hulgas, kelle jaoks raha on kõige olulisem. Immigrant tähendab tarbijat ja tööjõudu võib-olla, las tulevad. Need inimesed kindlasti ei ole seda meelt, et EL-ist välja astuda. Kindlasti on väga palju bürokraate, kes on harjunud nende Egiptuse lihapottide manu käima, kes samuti on vastu. Aga ma usun, et kriitiline mass, kuskil 70% on seda meelt, et kui me ikkagi liitriigis, kus meie valitsus on sisuliselt langenud vallavalitsuse tasemele, enda asjade eest otsustada ei saa, siis tuleb lahkuda. Tuleb jälle see 80ndate aastate lõpu jutt, et sööme kasvõi kartulikoori.

Kindlasti paljud toovad vastuargumendi, et meil on valikus kas EL või Venemaa.
See on täiesti demagoogiline väide, sest EL ei kaitse meid niikuinii. Kui meid keegi kaitseb, siis on see NATO. Ja ma ei usu, et NATO sellist strateegilist tugipunkti nagu Eesti või baltikumi riigid hakkab enda ridadest välja arvama. Teine asi on see, et vaadake, mis toimub SRÜ-s. seal on küll teatud tuumik, kes arendavad võrdlemisi tihedat koostööd aga ka nendest riikidest mitte üksi ei loovuta oma suveräänsust Venemaale. Aga mis puutub SRÜ-sse tervikuna, siis seal on 20 aasta jooksul toimunud väga selge desintegreerumis protsess. Ei saa küll rääkida, et isegi niisugused vaesed riigid, nagu näiteks Usbekistan, oleksid Venemaast kuidagi sõltuvuses või nende poolt okupeeritud.
Esiteks Venemaa ei ole huvitatud okupeerimisest. Nende juhtkonna filosoofia on praegu teistsugune. Milleks okupeerida? Milleks meelestada see rahvas enda vastu, kui kõike saab teha ärihuvide kaudu.
Ja praktika näitab, et mida kauem me oleme EL-is, seda vähem me saame seal otsustada. Meil on piiratud ressursid ja piiratud demograafilised ressursis, aga mingitel kriitilistel hetkedel tuleb välja võtta apteegikaalud ja seal siis udusulgedega kaaluda.

Taaskasutatavatest materjalidest ehitatud mängumaja Suure-Lähtru mõisas

Mida teha integratsiooniprobleemidega Eestis? Rääkides näiteks haridusest, siis EKRE noorte arvates peaksid venelased venekeelse hariduse eest maksma, sest seda ei peaks eestlased kinni maksma. Ometigi maksavad ka venelased samamoodi makse.
Maksude küsimus on minu arvates nüüd keevitatud siia külge, aga asi on tegelikult mõnes mõttes väga lihtne. Venelased, kaasa arvatud vene noored, ei ole tahtnud sellest asjast adekvaatselt aru saada. On ainult üks koht maailmas, mis on eestlaste rahvuskodu ja see on Eesti. Ja see on ainus koht maailmas, kus saab kasutada eesti keelt. Venemaa on suur ja lai ning peale Venemaa saab vene keelega hakkama paljudes kohtades maailmas. Nad on suur rahvas ja nad võiksid ilmutada natukene suuremeelsemat arusaamist eestlaste, Eesti kultuuri ja eesti keele probleemide suhtes.
Isegi 20 aastat pärast iseseisvumist on mõningates kohtades Eestis raske eesti keelega hakkama saada. Vene keelega saab absoluutselt igal pool hakkama.
Mina ütleksin nende inimestele, et õppige eesti keel ära ja kui te tahate, et eestlased teisse sõbralikult suhtuvad ja ütlevad, et te olete omad, siis hakake eestlastega rääkima eesti keeles, mille te olete ära õppinud. Rääkige omavahel vene keelt, keegi ei tule teile selle pärast rusikatega kallale ja ei vaata teie peale selle pärast viltu. Aga suhtuge lugupidamisega väikerahvasse ja tema meeleheitlikku püüdlusse ja soovi oma kultuursena ja keelsena säilida.
Kuidas seda küsimust lahendada? Ainult aeg ja ainult kannatust. Mina näiteks oleksin kunagi vene telekanalite näitamise lõpetanud ja uskuge mind, venelased siin räägiksid palju paremini eesti keelt.

Aga ikkagi on siin väga palju venelasi ja paljude jaoks on probleemiks see, et keegi ei seisa nende õiguste eest. Ja isegi, kui neile ei meeldi Keskerakond, siis neil ei ole kedagi muud valida, sest ainult nemad suhtlevad venelastega.
Meie oleme lihtsalt see erakond, kes nendega kõnelema ei hakka ja sellepärast on Keskerakond suhtunud meisse ka väga rahulikult.
Venelased peavad tegema valiku, kas nad on venelased uue okupatsiooni ootuses, või nad on Eestimaa kodanikud, kelle jaoks on iseenesest mõistetav, et nad oskavad eesti keelt. Ja ei suhtu tema kõrval elavasse kodanikku vaenuga, kes on elanud siin rohkem kui 5000 aastat.
Eestlased ei võta ka väga kergesti omaks ja ei hakkagi võtma. Näiteks siin Suure-Lähtrus pead olema 6 põlve siin elanud, alles siis nad võtavad omaks. Võib-olla.

Aga midagi peab ju ette võtma, midagi muutma.
Siin peavadki venelased ennast muutma. Eestlased oma hoiakut ei muuda.
Praegune kolmas põlvkond ongi kõige kriitilisem. Neil ei ole endal suhet venemaaga, aga neil on oma vanemate ja vanavanemate idealiseeritud pilt Venemaast ja üleolev suhtumine eestlastesse. Andke veel 25-30 aastat ja siis need asjad hakkavad laabuma.
Protsess on käimas mitmel rindel, sest proportsionaalselt tegelikult on suurem osa Eestist lahkujatest venelased, eestlase iive on tõusnud, toimub ka assimilatsioon – paljud venelased on oma lapsed pannud Eesti koolidesse.

Aga mida sa ütled neile inimestele, kes meile kirjutavad, et Mart Helme oli ikkagi Venemaal suursaadik ja tal on kindlasti sellest ajad mingeid kahtlasi sidemeid.
Kindlasti on inimesed, kes nii arvavad. Esiteks olen ma olnud Venemaalt ära aastast 1999 ja olen pärast seda seal käinud kolm korda, viimati 2002. Mul ei ole vene tuttavaid, mul ei ole venelastest kontakte. Pealegi olen ma veendunud, et demograafiliselt venelased, mitte kui rahvus, vaid just asukoha poolest on Venemaa meile kõige suuremaks ohuks. Kahtlustada võib kõike, aga mul lihtsalt ei ole neid sidemeid.

Juurvilju kasvatavad Helmed ise

Kuidas ikkagi kogu seda segast olukorda poliitikas muuta. Praegu on ikkagi võimul korporatsioonid, kes kontrollivad valitsusi.
Nii ongi jah.

Rahvas on ärkamas ja kõik vandenõud tulevad avalikuks. Mida teie arvate vandenõudest, näiteks 9/11?
Osad on ikkagi kõigest vandenõuteooriad, kuid on ka nii, et kus suitsu, seal tuld. Ei ole mingit kahtlust ju selles, et korporatsioonid dirigeerivad valitsusi. Raha on praegu Lääne ühiskonnas ja kogu maailmas see jumal, kuldvasikas, kes on pjedestaalile pandud.

Kas teie erakond toetaks uut 9/11 uurimist rahvusvahelisel tasandil?
No ma pigem ütlesin, et tuleme kodule lähemale. Ma pooldaksin Estonia katastroofi uurimist ja selle kiire hauarahu kehtestamise tagamaid.

Meie oleme kuulnud kolme põhilist versiooni – ametlikku, relvavedu ja et allveelaev sõitis otsa.
Mina olen kuulnud neid samu versioone.

Ja teie erakond toetaks seda uurimist?
Ma arvan küll, tõde peab ju päevavalgele tulema. Ja miks ma seda ka tahan, sest ma arvan, et väga paljud meie poliitikud on seda kaudu olnud manipuleeritavad, juhitavad ja korrumpeeritavad. Ja selle vältimiseks on ainult üks viis – tõde päevavalgele tuua.

Kas see oleks teile üllatus, kui tuleks välja, et 9/11 oligi lavastus, et sõjad on lavastused ja nii öelda illuminaatide orkestreeritud.
Mulle see ei oleks üllatus. Sellepärast, et ma olen pidanud üle kümne aasta ülikoolis loenguid Ameerika sise- ja välispoliitikast ja ameeriklaste sõtta sekkumised on üldreeglina kuidagi väga kahtlaselt organiseeritud. Tänapäeval on ju enam-vähem kindel, et Pearl Harbouri puhul oli informatsioon sellest, et jaapanlased ründavad, juhtkonnale teada. Seda lihtsalt ignoreeriti.
1898. alustasid ameeriklased sõda Hispaania vastu, ettekäändeks oli Kuuba ülestõusu toetamine ja ajendiks oli Ameerika kodanikke Havannasse kaitsma saadetud ristleja Maine õhku lendamine. Keegi ei ole suutnud välja selgitada, miks ta ikkagi õhku lendas. Paljud on arvanud ka, et see plahvatus lihtsalt korraldati.
Ka Panama kanali ehitamise puhul korraldati väga selgelt provokatsioon. Või nagu lugu Hawaii saartega, kus kuningas andis ameerika istandustele õiguse maad kasutada ja kui leping täis sai, siis andis teada, et ei pikenda seda. Äkitselt ilmusid kuskilt välja kuningaga väga rahulolematud inimesed, korraldasid revolutsiooni, kutsusid ameeriklaste väed ja tulemus on see, et Hawaii saared on praegu USA osariik.
Kuidagi kahtlaselt paljudel puhkudel on kokkusattumusi, mille tulemusena Ameerika alustab mingit sõda või siis  organiseeritud asjad kujunevad alati ameeriklaste kasuks.
Selles mõttes see ei üllataks mind absoluutselt. Iseküsimus on see, kas uued uurimistulemused ka kuskile viivad, sest enamus asitõendeid on ilusti ära hävitatud kõik.

Kas te arvate, et eliit võib varjata meie eest vaba energiat?
Seda ma ei oska öelda. Ma ei ole selles väga kindel, sellepärast et tänapäeval on ikkagi väga kõrgel tasemel olev teadus ka väljaspool illuminaatide kontrolli all olevaid piirkondi. Ma ei usu näiteks, et nad Hiinat väga kontrolliksid. Ja ma ei usu, et nende haruorganisatsioon on Vene valitsus. Me räägime illuminaatidest ikkagi kui kontrollitud ja juhitud poliitikast Lääne hemisfääris.

Aga mida te arvate nendest teooriatest, et kõik kuninglikud perekonnad ja paljud riigijuhid on seotud maaväliste rassidega?
Et mingi maaväline tsivilisatsioon juhib meie asju? Vot see mind ikka üllataks küll. Selliste interplanetaarsete teooriatega ma ei ole tegelenud, ma olen selles mõttes kahe jalaga maapeal inimene.

Kas te arvate, et planeet Maa on ainus koht Universumis, kus võib olla elu?
Ei, seda ma ei usu. Universum meie ümber on ikkagi niivõrd hõlmamatu.

Ja mida arvate Zeitgeisti liikumise ideest, et tuleviku maailm oleks rahavaba?
Ma arvan, et seda ei ole võimalik mitte kunagi teostada. Inimeste loomus on nii egoistlik, et ta tahab ikka rohkem ja rohkem ja rohkem asju saada.

See tähendab siis, et korruptsioon kestab igavesti?
Jah, ja põhimõtteliselt on Gigantes (Briti ajaloolane Philip Gigantes – Toim.) maailma ajaloo kokku võtnud sinusoidina, et maailm kõigubki ahnuse ja omakasupüüdlikkuse ja nende vastaste ideoloogiate vahel. Aga mingil hetkel inimesed saavad aru, et paljajalu käimine ja tühi kõht ei ole ka päris see, mida nad tahavad.
Mul on üks Pentti Linkola raamat, mis esindab seda sama zeitgeistlikku mõttelaadi. Ta ütleb ka, et maailmas ei pea olema mitte inimõiguste konventsioon vaid inimkohustuste konventsioon. Ehk siis, et inimesed peavad endale aru andma, et nad saavad tarbida ainult nii palju, kui planeedi ressurss on. Inimene võib küll olla korruptsiooni ja kõige selle vastu, aga kui selgub, et alternatiiviks on meile normiks muutunud mugavustest loobumine, siis see ei ole ka päris see, mida nad on tahtnud. Nii et ilmselt Gigantesil on õigus ja see toimubki teatud sinusoidina.
Mulle tundub, et praegu me oleme jõudnud jälle sinna kohta, kus see on täiesti liig mis toimub ja inimesed tahavad puhastust ja muutust.

Põnevad ajad on praegu, eks?
Jah, hiinlastel on selline vanasõna, et ma soovin sulle, et sa elaksid igavatel aegadel.
Ilma korporatsioonide juhtimiseta on võimalik hakkama saada juhul, kui sa ei ole kellelegi võlgu ja ei pea kellelegi teeneid osutama. Meie erakonna pluss on see, et me ei ole kelleltki mingeid teeneid saanud. Me teeme praegu asju oma enda liikmete annetustest. Me saame hakkama, aga loomulikult on väga raske konkureerida riigikogu erakondadega, kes saavad riigieelarvest väga suuri summasid. Ja miks riigieelarvest erakondadele maksmine üldse kehtestati oligi see sama filosoofiline postulaat, et siis nad ei ole sõltuvad mingitest kapitalistidest. Tegelikkuses me näeme, et see nii ei ole läinud.
Mul on niisugune tunne ja lootus, et maailmas seisavad ees väga keerulised ajad. Maailma majanduskriis ei ole sugugi mitte lõppenud. Poliitilised kriisid, multipolaarse maailma kujunemine ja vägikaigaste vedu. Selles olukorras me võime jääda kahe silma vahele. Me oleme väike riik, kus väga suurt raha ei teenita, kus naftat ei ole ja punast puud ja igasugu muud sellist. Me võime jääda kahe silma vahele ja see võib anda meile šansi, et me saame teha asju, mida rahulikumatel aegadel, kui jõukeskustel ja taustajõududel on rohkem aega ja vahendeid, ei oleks võimalik teha.
Maailmas mängunuppe liigutavate korporatsioonidega on nii, et rahaga on ju lihtne asju ajada, saab kõike juhtida ja kõike osta. Aga mis saad siis, kui rahal enam ei ole katet? Kui tekivad probleemid ja raha ei piisa enam, riigid on võlgades. Siis läheb keeruliseks ja asi hakkab koost lagunema. Ja siis selgub, et seni üksmeeles elanud ja alati kokkuleppeid saavutanud korporatsioonid, illuminaadid, bildergerglased, mis iganes, neil tekivad lahkhelid. Kuidas küsimust lahendada, kui palju ressurssi sinna suunata jne. Ja see võib Eestile anda šansi sogasest veest kala püüda sõna otseses mõttes.

Lõpetuseks küsime, et kas te usute elusse pärast surma ning reinkarnatsiooni?
Kunagi ma olin suur budismi-huviline ja isegi pidasin end budistiks. Põhimõtteliselt usun küll. Ma usun, et mu väike tütreke siin on mu isa ümbersünd. Abikaasa ütleb, et ära aja jama, aga ma usun küll. Aga kas see uskumine midagi maksab? Kui otsida füüsikast ratsionaalset seletust, siis see võiks olla seotud energiajäävusseadusega. Seega põhimõtteliselt ma usun jah, aga kuna ma ei ole teoloog või filosoof, siis mingit väga tarka teooriat selle kohta ma kokku panna ei oska.


Hando Tõnumaa ja Mariann Joonas

Fotod: Telegram

Allikas: http://www.telegram.ee/eesti/mart-helme-ei-ole-mingit-kahtlust-et-korporatsioonid-dirigeerivad-valitsusi#.UcVS5VtLH7N