MATTI ILVES: KES MINEVIKKU EI MÄLETA...

Juba Juhan Liiv on kirjutanud: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta!" Praegu kahjuks on meil jälle sellised ajad käes, kus igati lausa soovitatakse ja sunnitakse eestlatel tõeline ajalugu unustada.

Esimine läbimurdeteos meie euroajaloolastelt oli "Eesti ajalugu II" ja tõelise kurioosumina sai see üllitis ka tunnustatud preemiaga. Postimees, 15.05.2013: ""Eesti ajaloo" sarja II köide tunnistati parimaks eelmisel aasta ilmunud ajalooteoseks ja pärjati täna Eesti kunstiakadeemia välja antava ajalookirjanduse aastapreemiaga."
Preemia omistamine näitab aga kujukalt nii ajaloolaste, žürii ja riigijuhtide lömitamist Euroopa Liidu suundumuste ees. Kirjutasin ka blogis seoses selle ajalooraamatu ilmumisega, SIIN.

Euroopa unitaarriigi (selge on, et NSVL oli unitaarriik ja selliseks kujuneb ka nn. Euroopa Rahvusriikide Föderatsioon või Euroopa Ühendriigid) ehitajatel on juba ammu rahvuste ajalugu olnud nagu kont kurgus ja seda püütakse igati kohandada eesmärgipäraseks, teisisõnu, uuseti ümber kirjutada.
Lugesin hiljuti ühte, võib ütelda, et rahvusriikide vastast propagandaraamatut - Council of Europe, "Euroopa ajaloo risteed" Argo 2012 ja seal käsitleti uue euroajaloo õpetamist nii:

"31. oktoobril 2001 võttis Euroopa Nõugogu Ministrite Komitee vastu soovituse Rec(2001) 15 ajaloo õpetamistest 21. sajandi Euroopas.
Selle aluseks on Euroopa Nõukogu ajalooõpetuse-alane pikaajaline töö ja projektipõhine tegevus, mis sai alguse juba 1950. aastate algul. Soovitus oli, nii tol ajal kui praegu, ainus omalaadne alusdokument Euroopas.
Dokument tegeleb mitmesuguste küsimustega, nagu õppekava sisu, õppetööle lähenemine, õpetajate koolitamine ja uute tehnoloogiate kasutuamine; ennekõike annab see aga selge üldpildi sihtidest, mida sajandi ajalooõpetamine peaks endale 21. sajandil seadma.
Selles tõstetakse esile kaks olulist aspekti:
- ajaloo õpetamisel on tähtis osa vastutustundlike ja aktiivsete kodanike kasvatamises ja lugupidamise tekitamises igat liiki erinevuste vastu demokraatlikus ühiskonnas;
- ajaloo õpetamine peaks arendama õpilast suutlikust informatsiooni kriitiliselt analüüsida ja tõlgendada dialoogi, ajalootõendite otsimise ja avatud debati kaudu, mis põhineb eri vaatenurkadel, iseäranis juhul, kui arutatakse vaidlusi põhjustavaid ja tundlike teemasid."

Selle teksti eesmärgid on muidugi näiliselt ilusad, kuid panite kindlasti tähele, et see sarnaneb nagu kaks tilka vett nõukogudeaegsete juhistega mis tulid "kõrgemalt poolt".

Tegelik eesmärk paljastati samas propagandateoses veidi hiljem: "Paljud väidavad, et meie Ida-Euroopa regioonis tuleb ühe ruutkilomeetri peale liiga palju ajalugu, või siis - nagu kord kirjutas itaallane Claodio Margis - Ida-Euroopa rahvad ei valda unustamise kunsti. Need üpriski paikapidavad väited viitavad selle Euroopa osa "ajaloo koormale": möödunud aegade ülekohus ja ebaõiglus takistab liigagi sageli neil rahvastel maadel oma oleviku ja tuleviku kujundamist."

Selge, isegi loll saab nüüd aru, et meil tuleb unustada enda ajalugu, mis on "koormav" ja asume alles siis ehitama õnnelikku, päikesepaistelist tulevikku.

Ma lausa kardan, kui samad preemia saanud euroajaloolased jõuavad ükskord Eesti 19...20. sajandi ajaloo kallale, mis jääb siis järgi näiteks Vabadussõjast, Eesti Wabariigist ja teistest meile olulistest ajaloosündmustest.
Aga pole viga, see eurohullus kaob vast varsti igavikku koos E Liiduga.