Stalinismi taassünd Venemaal on ohuks kogu inimkonnale

Venemaal on täiesti avalikult toimumas stalinismi restauratsioon. Venemaa valitseva ladviku poolt minevikus toime pandud kuriteod kas vaikitakse maha või isegi püütakse neid õigustada. See kõik toimub Eesti valitseva ladviku vaikival nõusolekul või isegi kaasabil.

Kui kõiki riike juhitaks samal tasemel, peaks elatustase tänapäeva Eestis olema kõrgemgi kui Soomes, sest Soome on ühe sõja rohkem läbi teinud kui Eesti ning Nõukogude Liidule pealegi maksnud reparatsioone. Samuti võiks elatustase tänapäeva Venemaal olla märksa kõrgem kui Eestis või Soomes, arvestades Venemaa suuri loodusrikkusi. Tegelikkuses on olukord hoopis vastupidi. Leedu kunagine metsavend Bronislavas Miškinis, kes 1970ndatel aastatel oli GULAGis katlamajas brigadir, ütles ükskord, et suuremal osal Venemaast sõditi viimati Tšingis-khaani ajal: see maa näeb praegugi välja sellisena, nagu oleks sealt alles eile sõda üle käinud. Ja kõiges pole süüdi keegi muu, kui Venemaal seniajani võimul olev punanomenklatuur. Nõukogude võim kehtestas arvukalt selliseid kitsendusi, mida normaalsetes riikides polnud, kuid samas pakkus ka selliseid võimalusi tõusikluseks või „haljale oksale“ jõudmiseks, mida mujal maailmas ei tuntud. Inimene, kes oli liiga laisk selleks, et ausa tööga leiba teenida, liiga arg aga selleks, et võtta ette pangarööv, suutis N. Liidus elus edasi jõuda, astudes komparteisse ning tehes truualamlikult kaasa kõik selle peajoone kõikumised. Tulemuseks ongi, et nii mõnigi tegelane, kes kuskil Läänes elades pühiks luuaga tänavat, on tänapäeva Venemaal kõrges riigiametis.

Kui tahame, et totalitaarsete režiimide kuriteod ei korduks, tuleb otsustavalt vastu astuda mis tahes totalitaarrežiimi õigustamisele, sealhulgas kommunistide kuritegude mahavaikimisele. Pole kahtlust, et Stalin ja Hitler olid suurimad kurjategijad inimkonna ajaloos. Kuid nad said oma kuriteod toime panna üksnes tänu sellele, et kõikvõimalikud põhimõttelagedad kaasajooksikud neid diktaatoreid toetasid. Eestis tegutsenud teisitimõtleja, lähimineviku kommunismivang Sergei Soldatov (1933-.2003) ütleb oma artiklis „Poliitiline terror Nõukogude Liidus” järgmist: „Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes kõike seda pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”. Kunagi pole liiga vara valedele vastu astuda. Kui aga mingi paleepöörde tulemusel, tänu rahva põhimassi argusele ja passiivsusele on Kremlis võimule tulnud avalikud stalinistid, on juba hilja. Kõige uuemat tunnistust Vene valitseva ladviku mentaliteedist pakub V. Putini äsjane avaldus Talvesõja (1939-1940) alustamise põhjustest Soomega. Kemplemisest 1920. a. Tartu rahulepinguga kehtestatud Eesti-Vene riigipiiri üle pole siinkohal mõtet rääkidagi.   

Venemaa elanikkonna rahulolematus kasvab pidevalt ja kui see lõpuks saavutab kriitilise piiri, võib valitsev ladvik välja minna järjekordsele avantüürile, nagu seda oli hiljutine sõda Gruusiaga. Kui Eesti annab selle piirilepinguga õigustuse ühele kommunistide kuriteole, siis aitab ta sellega kaasa stalinismi restauratsioonile Venemaal. Stalinismi taassünniga kaotaks mitte ainult eesti rahvas, vaid veel rohkem kaotaks vene rahvas, jäädes edasi viletsusse. Ühtlasi oleks stalinismi taassünd ohuks kogu inimkonnale, sest riikidevahelise olukorra kunstlikult pinge all hoidmine võib lõppkokkuvõttes mingi juhuse tõttu viia kolmanda maailmasõjani.

Võib kindel olla, et seni, kuni Vene presidendiks on endine KGB-lane, me seda territooriumi tagasi ei saa. Tagasi me saame selle territooriumi siis, kui Venemaast on saanud õigusriik, kes ausalt täidab tema poolt allakirjutatud rahvusvahelisi lepinguid. Siis saame juurde umbes kakskümmend tuhat venelast, kellest paljud on Eesti kodanikud, aga kuna siis võib elatustase Venemaal olla tunduvalt kõrgem kui Eestis, saame me lahti suurest osast Tallinnas ja Ida-Virumaal elavatest impeeriumimeelsetest. Demokraatlik Venemaa ei hakka enam Eestile esitama põhjendamatuid süüdistusi ja meie rahva aral ja orjameelsel osal pole enam mingit vajadust valida Toompeale Kremli ees lömitajaid.    

Kõigi varasemate lepingutega (Tartu rahu, EV põhiseadus, baaside leping) otseses vastuolus olev piirileping pole mitte üksnes eesti rahvuslike huvide reetmine, vaid see on veel suuremal määral vene rahvuslike huvide reetmine, kuna see aitab kaasa stalinismi taassünnile Venemaal. Lepinguid on mõtet sõlmida ainult nendega, kes lepinguid täidavad. Tuleb selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt nõuda, et Venemaa täidaks varem sõlmitud lepinguid ja loobuks nendega vastuolus oleva lepingu pealesurumisest Eesti Vabariigile. 

Mistahes lepingu puhul tuleb täita kõiki selle punkte. Kui keegi rikub liikluseeskirja rohkem kui kahesajast punktist kas või ühte, loetakse teda eeskirjarikkujaks. Sama lugu on ka muude lepingutega, nii et oleks juba aeg see lollimängimine selle piirilepinguga lõpetada ja saata see leping prügikasti.

Kalju Mätik

Täispikk variant piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 kõlanud ettekandest. Ajanappusel jäi kolm viimast lõiku konverentsil ette kandmata.
Autor on Rahvuslaste Tallinna Klubi ja Eesti Iseseisvuspartei liige; nõukogudeaegne poliitvang. Konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” korraldustoimkonna liige.