MATTI ILVES: EESTI KAITSEVÄE VÕITLUSVÕIMEST
Vikerraadio ühes uudistesaates avaldas hiljuti rõõmusõnumi, et kaitsetahe on kasvanud eriti venekeelsete noorte hulgas ja samuti lähevad muukeelsed meelsasti kaitseväkke.
Mina hoiduksin siiski rõõmustsmast ja seda eelkõige põhjusel, et nii kasvatame endale väljaõpetatud viiendat kolonni.
Jah, venelased võivad olla head kaaslased nn. välismissioonidel, kuid sellega ka relvavendlus lõppeb. Meie tõenäoline vaenlane relvakonfliktis või sõjas saab olla ainult Venemaa. On palju oodata, et siinesd venelased - kes elavad rõhuvas enamuses vene kultuuriruumis ja infoväljas - tõstavad relva rahvuskaaslaste vastu.
Täpselt samasugune olukord valitses ka 2. maailmasõja alguses Poolas ja kiire kaotuse sakslastele ja venelastele põhjustas samuti armee mitmerahvuslikus.
Toon nüüd väljavõtte Hanno Ojalo raamatust "1939: kui me valinuks sõja": "Kuigi Poola relvajõud panid mõlemale agressorile visalt vastu, olid vaenlase jõud ülekaalukad. Lisaks nõrgestsid Poola sõjaväge ka rahvuslikud pinged poolakate, sakslaste, ukrainlaste ja valgevenelaste vahel."
Taolises keerulises ja veelgi raskemas olukorras on nüüd ka suhteliselt nõrgalt relvastatud Eesti Kaitsevägi. Siin on põhjust süüdistada eelkõige meie valitsust ja ka mingil määral kaitseväe juhtkonda, kes kasutasid väeosade komplekteerimisel täiesti vale taktikat.
Eestis ei kutsuta teenistusse kunagi kõiki kutsealuseid noormehi ja siin oleks tulnud teha panus eestlastele, kelle tahe kaitsta oma riiki on alati olnud kõrge.
Mäletame ka hästi, kui meie valitsus kasutas kaitseväge (kasutatakse ka praegu) omaette integratsiooni instrumenina, kus sai venelastele õpetada eesti keelt ja sellest oldi lausa vaimustuses. Meie sõjaväe võitlusvõimekusele seejuures üldse ei mõteldud.
Praegu olemegi olukorras, et relvastatud kokkupõrke puhul Venemaaga, võib kaitsevägi kiiresti kaotada võitlusvõime ja ma ei kadesta eesti sõdureid, kui tuilstama hakatakse ka seljatagant.
Samuti võib-olla puudub meil seepärast ka esmane vastupanuvõimekus kuni NATO abivägede saabumiseni, mis võib aega võtta küllaltki kaua, kuni poliitikud nende saatmises kokku lepivad. Tuletan meelde, et NATO sõjaväelased ei saa algatada ise ühtegi sõjalist operatsiooni.
Mina hoiduksin siiski rõõmustsmast ja seda eelkõige põhjusel, et nii kasvatame endale väljaõpetatud viiendat kolonni.
Jah, venelased võivad olla head kaaslased nn. välismissioonidel, kuid sellega ka relvavendlus lõppeb. Meie tõenäoline vaenlane relvakonfliktis või sõjas saab olla ainult Venemaa. On palju oodata, et siinesd venelased - kes elavad rõhuvas enamuses vene kultuuriruumis ja infoväljas - tõstavad relva rahvuskaaslaste vastu.
Täpselt samasugune olukord valitses ka 2. maailmasõja alguses Poolas ja kiire kaotuse sakslastele ja venelastele põhjustas samuti armee mitmerahvuslikus.
Toon nüüd väljavõtte Hanno Ojalo raamatust "1939: kui me valinuks sõja": "Kuigi Poola relvajõud panid mõlemale agressorile visalt vastu, olid vaenlase jõud ülekaalukad. Lisaks nõrgestsid Poola sõjaväge ka rahvuslikud pinged poolakate, sakslaste, ukrainlaste ja valgevenelaste vahel."
Taolises keerulises ja veelgi raskemas olukorras on nüüd ka suhteliselt nõrgalt relvastatud Eesti Kaitsevägi. Siin on põhjust süüdistada eelkõige meie valitsust ja ka mingil määral kaitseväe juhtkonda, kes kasutasid väeosade komplekteerimisel täiesti vale taktikat.
Eestis ei kutsuta teenistusse kunagi kõiki kutsealuseid noormehi ja siin oleks tulnud teha panus eestlastele, kelle tahe kaitsta oma riiki on alati olnud kõrge.
Mäletame ka hästi, kui meie valitsus kasutas kaitseväge (kasutatakse ka praegu) omaette integratsiooni instrumenina, kus sai venelastele õpetada eesti keelt ja sellest oldi lausa vaimustuses. Meie sõjaväe võitlusvõimekusele seejuures üldse ei mõteldud.
Praegu olemegi olukorras, et relvastatud kokkupõrke puhul Venemaaga, võib kaitsevägi kiiresti kaotada võitlusvõime ja ma ei kadesta eesti sõdureid, kui tuilstama hakatakse ka seljatagant.
Samuti võib-olla puudub meil seepärast ka esmane vastupanuvõimekus kuni NATO abivägede saabumiseni, mis võib aega võtta küllaltki kaua, kuni poliitikud nende saatmises kokku lepivad. Tuletan meelde, et NATO sõjaväelased ei saa algatada ise ühtegi sõjalist operatsiooni.
1 kommentaari:
Suureks ohuks kaitseväle on ükskõiksed kodanikud,kes on nõus müüma oma hinge või vanakuradile endale,kui see neile kasulik on(loe: deserteeruma sobival momendil). Ma ei oska kommenteerida venekeelsete kodanike ja nende maailmavaate osas ja palju neist on lojaalsed. Kuid paljud kodanikud,kasutaks ära võimalust, kui nad saaksid relvad enda kätte ja siis ei hakkaks nad mitte kaitsma vaid pööraksid need oma ülemuste vastu ja asuks seejärel vandalismi ja röövimisega tegelema. Selline on demoraliseerunud ühiskonna varjupool(riik on sellele 12-13.a ainult kaasa aidanud oma olematu sisejulgeoleku poliitikaga, lastes end NATO lubadustest uinutada),millest keegi ei taha rääkida ega mõelda. Kuna see on nagu halb unenägu aga sääraseid kodanikke on ja nad ainult ootavad oma võimalust.
Eelkõige peaks olema sõjavägi ja kogu riigi julgeolek suunatud sääraste kodanike taastootmise peatamise peale, sest seespoolt õõnestatud armee on sama hea kui puuodaga minna tanki vastu.
Ma pole küll sõjaväelane aga näen säärastes kodanikes ja nende mõttemaailas ohtu sisejulgeolekule, sest halvad harjumused(elukombed) on nagu kulutuli,mis nakatab kõiki.
Postita kommentaar