RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 18. märts 2015

DIPLOMAATIA: Venemaa perimeetri kaitsest


Rein Tammsaar

ITAR-TASS/Scanpix
ITAR-TASS/Scanpix
Pavel Felgenhauer arvab, et üheaegne sõjategevus Ukrainas, Kaukaasias ja Baltimaades ei ole Venemaale jõukohane.
Venemaa üks tuntumaid sõjalisi analüütikuid Pavel Felgenhauer räägib intervjuus Diplomaatiale Krimmi annekteerimise ja okupeerimise tagamaadest ja Venemaa võimalikust tulevikust.

Aasta tagasi ilmusid Krimmi välisriigi eraldusmärkideta sõdurid ning automaaditorude varjus viidi läbi poolsaare annekteerimine. Millal teie meelest langetati otsus see operatsioon ette võtta, kes selle otsuse langetas ja miks? Kes olid selle draama peamised tegelased?
Krimmi operatsiooni valmistati ette palju aastaid. Ettevalmistused algasid nähtavasti esimese Maidani ajal (2004). Siis algas Musta mere laevastiku objektide ja baaside märkimisväärne tugevdamine. See jätkus ka pärast Harkivi kokkulepete sõlmimist. Venemaa juhtkonnas tunti ohtu kaotada sõjaline kohalolek Krimmis ja seda peeti vastuvõetamatuks.
Krimmi operatsioon ise toetus Venemaa sõjalisele kohalolekule Krimmis. Kasutati spetsnazi, merejalaväge ja sõjaväelasi, kes paiknesid vahetult baasides, lisaks veel kõikvõimalikke vabatahtlikke ja kasakaid. GRU osalus ei olnud kõige otsesem. Operatsiooni alguseks paisutati Venemaa grupeeringut Krimmis 10 000 – 20 000 sõjaväelaseni, samuti varuti juurde tehnikat ja relvastust: see oli mastaapne logistiline operatsioon ilma vägede siirmiseta traditsioonilisel viisil mööda raudteed.
Poliitiline otsus annekteerimise kohta langetati vast vahetult enne referendumi korraldamist, kuigi algul oli kavas anda Krimmile umbes Hongkongi moodi staatus: de facto Venemaa kontrolli all, de iure Ukraina osa. Anneksioon oli president Vladimir Putini isiklik improviseering. Igor Girkin-Strelkov kinnitas, et saadikuid sunniti hääletama algul suurema autonoomia poolt, kuid siis muudeti referendumi kuupäeva, siis veel kord ja lõpuks hääletati juba Ukrainast eraldumise üle. Kõik see käis paralleelselt Venemaa sõjalise operatsiooniga.
Krimmi operatsiooni ei saa vaadata lahus ulatuslikest „õppustest” Vene-Ukraina piiril, mille käigus Venemaa väed tõmmati Krimmi operatsiooni julgestamiseks otse piiri äärde. Nii võib öelda, et Krimmi annekteerimises osales kokku umbkaudu 100 000 Venemaa sõjaväelast.
Annekteerimist pidasid Venemaal paljud, sealhulgas kõrgemas võimuešelonis, poliitiliseks veaks, mida Lääs lihtsalt ei suuda alla neelata.
Kuidas te iseloomustaksite Ukraina võimude ja sõjaväe tegevust Krimmi annekteerimise ajal? Kas oleks saanud vältida sõda Ida-Ukrainas, kui Ukraina sõjaväelased oleksid osutanud Krimmis vastupanu?
Ukraina sõjaväelased ei olnud valmis sõjaliseks vastasseisuks Venemaa sõjaväelastega, kes olid selleks operatsiooniks kaua valmistunud. Kõik võtmetähtsusega Ukraina sõjalised struktuurid olid üle ujutatud Venemaa agentidega: ülejooksikute seas oli kaks admirali, Ukraina Musta mere laevastiku juhatajat. Sellistes tingimustes oli organiseeritud vastupanu osutamine praktiliselt võimatu. See oli Anschluss.
Kui Ukraina oleks Krimmis vastupanu osutanud, ei oleks Venemaa Donbassis nii enesekindlalt tegutsenud. Vastupanu puududes oli aga Kreml veendunud, et teised piirkonnad järgivad kergesti Krimmi eeskuju. See oli valearvestus. Krimm ajas Venemaa pea segi ja seepärast ei valmistunud keegi sõjaks Donbassis tõsiselt. Keegi ei osanud ette näha, et Donbassi venelased ja venekeelsed osutavad Venemaale pühendunud sõjalist vastupanu. Operatsiooniks valmistumise asemel käisid Kremlis vaidlused, kas Novorossija peab jääma Ukraina koosseisu või tuleb see ära lõigata ja Venemaaga ühendada. Kõige selle tulemusel tuli improviseerida ja kriis hakkas aina süvenema.
Milline on Venemaa arvates Krimmi poolsaare sõjaline tähtsus Euroopa, Vahemere ja Ukraina jaoks?
Venemaa säilitas enda sõjalised baasid Krimmis ja sai neid juurdegi. Sinna on juba viidud strateegilise lennuväe polk, poolsaare lääneosa saab aga Iskanderite abil kasutada Rumeeniasse paigutatava USA raketikilbi elementide neutraliseerimiseks. Krimmist on saanud Venemaa uputamatu lennukikandja ning Venemaad välismaise sõjalise sissetungi eest kaitsva perimeetri kindel osa. Sõda Venemaa vastu tulevikus aga peab Kreml vältimatuks, olgu see siis sõda ressursside või mõju pärast.
Krimmi annekteerimise järel algas Ida- ja Lõuna-Ukraina täiemõõduline destabiliseerimine. Venemaa meedia ja eksperdid kõnelesid Novorossija plaani viimistlemisest. Ometi pole see teoks saanud. Miks? Millised tugevused ja nõrkused ilmnesid Ida-Ukraina sõjategevuse käigus ja kuidas võinuks või võiks olukorda mõjutada Lääne kaitserelvastuse saatmine Ukrainale?
Krimmis oli Venemaa vägede osalemine lõpuks palju avalikum: kasakad ja vabatahtlikud olid dekoratsiooniks, aga Donbassis on asi vastupidi. Hoolimata sellest, et Föderatsiooninõukogu kiitis heaks Venemaa sõjaväe kasutamise Ukrainas, on seda Ida-Ukrainas tarvitatud doseeritult vaid otsustava tulemuse saavutamiseks võtmetähtsusega rindelõikudes. Ilovaiski ja Savur-Mogõla all kasutati umbes kahtteist taktikalist lahingugruppi, ligikaudu 1000 meest kuulus löögigruppi Debaltseve all. Sealjuures on Venemaa suurtükiväelased, õhutõrjeväelased, luurajad (muu hulgas Iisraeli päritolu droonide abil) kogu konflikti vältel pakkunud rahvaväelastele ja „vabatahtlikele” info- ja tuletoetust.
Venemaa relvastus on kaasaegsem, ehkki jääb samuti Lääne omast maha: seniajani sõditakse näiteks 1947. aasta suurtükkidega D-20 ja selle modifikatsioonidega.
Igal juhul pole tegu tänapäevase sõjaga, vaid Teise maailmasõja klooniga, ainult ilma lennuväe ja katkematu rindejooneta ning mitmeid kordi vähema inimressursiga. Tavaliselt on varisõdades (Vietnamis ja Afganistanis) muu hulgas kasutatud uusimat relvastust, aga mitte Donbassis.
Loomulikult tuleks maailma parim Ameerika kantav tankitõrjeraketisüsteem Javelin Ukrainale kasuks, aga sellest relvast tähtsam oleks koordinatsioon, võimalus kasutada kaitstud sidekanaleid ning saada lahinguväljalt reaalajas operatiivteavet, milline võime on olemas Venemaal. Adekvaatse juhtimise ja sõjaväelaste tänapäevase väljaõppe korral saaks Ukraina olla sõjategevuse jätkumisel vähemalt Venemaa sõjaväega võrdsel tasemel.
Kas salaamitaktika ühes Ukraina kontrollitavate Debaltseve, Mariupoli, Odessa, Harkivi ja teiste alade potentsiaalse de facto amputeerimisega kestab edasi seni, kuni Ukraina pole täitnud kõiki Venemaa nõudmisi?
Donbass ei ole sõjalises mõttes nii tähtis, kuigi Odessal ja eriti Mõkolajivil kui Nõukogude-Vene sõjatoodangu Lähis-Itta eksportimisele spetsialiseerunud sadamal on teatav tähtsus, nagu ka võimalikul maismaakoridoril Dnestri-äärse Vabariigiga. Krimmi varustamiseks on vajalik raudtee, aga selle hõivamiseks tuleb minna Dnepri, mitte mere suunas. Mariupoli sõjaline väärtus on küsitav ja pealegi peaks selle vallutamisele eelnema pikaajaline ja ohvriterohke piiramine, mille käigus tuleks linn täielikult hävitada.
Usutavam suund on Kramatorsk ja Slovjansk ning suuremahulise sõjalise operatsiooni käigus võib Mariupol langeda juba palju kergemini.
Nõukogude õpikutes väideti kunagi, et iseseisvate Poola ja Balti riikide annekteerimine oli Nõukogude Liidu sunnitud samm, umbes midagi ennetava löögi laadset, mis pidi kaitsma Nõukogudemaad vältimatu rünnaku eest. Umbes samas vaimus räägitakse praegu Afganistani sõjast. Kas kõik see kujutab endast mineviku legitimeerimist Venemaa praeguse tegevuse õigustamiseks (muu hulgas Krimmis ja Ida-Ukrainas) või on see tänapäeva Venemaa sõjalise mõtlemise arhetüüp või mõlemat?
Mõlemat. Kremlis eelistatakse uut kõikehõlmavat kokkulepet Jalta-45 laadis. Venemaa eesmärk on USA isoleerimine ja kokkulepe Euroopaga – lõppude lõpuks peetakse Venemaal territooriumide jagamist mõjusfäärideks endiselt igati legitiimseks. Just seepärast on president Putin valmis sanktsioonide kaotamise korral mängima lahtiste kaartidega.
Detsembris avaldati Venemaa sõjalise doktriini uuendatud versioon, mille teise osa lõpp on näiteks pühendatud tänapäeva sõjaliste konfliktide eripärale ja milles joonistatakse üsna üksikasjalikult välja nõndanimetatud mittelineaarse sõja metoodika, mida levinud arvamuse kohaselt me nägimegi algul Krimmis ja siis Ida-Ukrainas. Milline on teie meelest selle doktriini olemus ja millise koha see hõivab Venemaa poliitilises elus?
Doktriin kujutab endast ülisalajaste sõjalis-strateegiliste dokumentide, nimelt kaitseplaani ja sõjalise jõu kasutamise plaani peegeldust, sealjuures kõverpeeglis. See dokument, mis on vastavuses Venemaa põhiseadusega, on pigem mõeldud riigisiseselt ühiskondlikuks kasutamiseks ja Lääne jaoks, kus püütakse sellest leida sellist iva, mida seal pole.
Mis puudutab mittelineaarset ehk hübriidsõda, siis see on alati olemas olnud: Austria Anschluss, Sudeedimaa, Balti riikide okupeerimine jne. Hübriidsõda on pärissõja eelmäng. Samal ajal ei ole Donbassis enam midagi hübriidset, seal käib tõeline Teise maailmasõja laadis sõda, lausa samal alal, lihtsalt sõdib palju vähem inimesi ja kaotused on ka väiksemad. Debaltseves sai nt mõlemal poolel surma ligikaudu 1000–1500 inimest.
Hiljaaegu ütles kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov, et Venemaa sõjaväe sõjalise ülesehituse ja ettevalmistuse prioriteedid 2015 aastal on Krimm, Kaliningrad ja Arktika. Vastus on võib-olla ilmselge, aga ikkagi, miks just see kolmik?
Balti suund ja Krimm paistavad tõepoolest sõjalisest seisukohast kõige ohtlikumad. Kuigi ka Taga-Kaukaasia oht pole kuhugi kadunud. Jällegi tuleb neid kolme suunda vaadata laiemas, kogu Venemaa perimeetri kaitsmise kontekstis, mille aluse moodustavad baasid Valgevenes, Kaliningradis, Krimmis, Arktikas, Lõuna-Osseetias, Abhaasias, Armeenias, Tadžikistanis, Kõrgõzstanis, Vladivostokis jne.
Seni on kinnitatud, et kulude kärpimine ei puuduta sõjandust, ehkki eelarvet tõmmatakse koomale ja mõned sotsiaalsed kulutused külmutatakse. Milline seos valitseb Venemaa halveneva majandusliku olukorra ja sõjalise moderniseerimise kava vahel ning milline on teie meelest maa tegelik sõjaline eelarve?
Formaalselt on sõjaline eelarve puutumata jäänud. Inflatsiooni arvestades on see tegelikult vähenenud ning võib-olla seda veel ka kärbitakse. Hädavajalike välismaiste komponentide ostmine kõva valuuta eest läheb praegustes tingimustes väga kalliks ja seepärast on nõndanimetatud sõjaline inflatsioon alati kõrgem ametlikust.
Sõjaline eelarve moodustab 4,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, mis Venemaa tingimustes tähendab reaalselt umbes 20 protsenti riigieelarvest. Seda on rohkem kui ükspuha millises Euroopa riigis või USAs. Sel aastal ei saa eelarvet kuidagi suurendada ja on usutav, et see mõjub negatiivselt ka prioriteediks seatud Venemaa sõjaväe 2020. aastaks ümberrelvastamise programmile.
Venemaa propagandistide ähvardused sõjaga, sealhulgas tuumasõjaga on sagenenud vastavalt Ukraina konflikti arenemisele. Milline on nende ähvarduste põhiline eesmärk ja kuidas suhtub lihtne Venemaa kodanik oma heaolu halvenemisse välja kuulutatud vajaduse tõttu astuda vastu Läänele ja moderniseerida sõjaväge?
Inimesed on lihtsalt ära hirmutatud nagu NSV Liidu ajal. Läänt, esmajoones Euroopat, šantažeeritakse reaalse sõjaga ja samal ajal koondatakse elanikkonda Venemaa võimude taha. Hirmutamine tõi juba kaasa Minsk-2, kuigi president Putinil ei õnnestunud seal saavutada kõiki oma eesmärke. Külma sõja ajal kandis selline poliitika nimetust brinkmanship policy – kes lööb esimesena araks ja taganeb. Šantaaži, sealhulgas tuumašantaaži, kasutatakse selleks, et Lääs ütleks lahti Ukrainast ja oleks enam kompromissialdis – see on klassikaline taktika, mille siht on hirmutada nii enda rahvast kui ka välismaiseid jõude. Sõja piiril balansseerimine on Venemaa kõige usutavam taktika lähiaastatel ja ma ei imestaks, kui elanikele hakataks peagi korraldama õhuhäireõppusi, et neil tekiks refleks tarviduse korral üles otsida pommivarjend.
Konservatiivsed ringkonnad ja propagandistid kordavad lakkamatult, et Ukrainas kaitseb Venemaa juhtkond Venemaad ja ennast Jugoslaavia, Saddam Husseini ja Muammar al-Gaddafi saatuse eest. Siit järelduks, nagu poleks Ukraina eesmärk omaette, vaid teatav vahend, n-ö „vene maailma” ja Venemaa kaitsmise viimne piir. Millised tunduvad teile selles kontekstis Venemaa juhtkonna tegelikud strateegilised eesmärgid, sealhulgas USA ja Euroopa suhtes, ning milline koht on neis Ukrainal?
Venemaa juhtkonna strateegiline huvi on lõhkuda Atlandi-ülene ühtsus ja rajada oma tingimustel midagi Vladivostokist Lissabonini, aga kindlasti mitte Vancouverini ja ilma Suurbritanniata. Venemaa on huvitatud Lääne tehnoloogiast ja turistidest ja sellest, et Lääs ostaks gaasi ja naftat. Moskvas ei mõisteta siiralt, miks Euroopa ei suuda mõista oma rolli. Moskvas arvatakse, et tegelikult pole kellelgi Ukrainast sooja ega külma, et seda kasutatakse ainult platsdarmina Venemaa ründamisel. Juba 2008. aastal esitas Dmitri Medvedev uue julgeolekusüsteemi kava ning Moskva taotleb jätkuvalt uut suurt tehingut, millega legitimeeritaks nende „eksklusiivsed” õigused nõukogudejärgses ruumis.
Kas see, mida nimetatakse „Venemaa elulisteks huvideks”, piirdub Ukraina ja nõukogudejärgse ruumiga? Mitmel rindel suudetakse korraga pidada mittelineaarset sõda?
Küsimus, kas Balti riigid kuuluvad Kremli praeguse tõlgenduse kohaselt nõukogudejärgsesse ruumi, ei ole selge, kui arvestada, kui palju elab siin venekeelseid elanikke. President Putin peab ju teatavasti venelasi jagatud rahvaks samamoodi, nagu peeti jagatuks sakslasi enne Teist maailmasõda. Mõne linna või territooriumi, ütleme näiteks Riia või Narva hõivamine kohaliku elanikkonna sõbraliku segmendi abil on loomulikult võimalik, aga Venemaa ei suuda neid hoida, nii et milleks seda teha? Üheaegne sõjategevus Ukrainas, Kaukaasias ja Baltimaades ei ole Venemaale jõukohane: kuni Mordori silm seirab Ukrainat, vaevalt teid siin miski ähvardab. Pealegi oleks Stalini laadis välispoliitikaks vaja Stalini ajastu ressursse, neid aga Venemaal ei ole.
Üks (muu hulgas sõjalises doktriinis) deklareeritud oht on alliansi taristu lähenemine Venemaa piirile. Kas Venemaa juhtkond mõistab, et võib paljuski selle eest „tänada” iseennast ja nt ka oma tegevust Ukrainas või eiratakse sellist põhjuse ja tagajärje seost?
Venemaa sõjaväelased on vastuseisuga rahul: me ju ütlesime teile, et NATO läheneb Venemaa piirile – ja näe, käes see ongi. Tänapäeva Venemaa ja Lääne juhid on külma sõja aegsed inimesed ning tolle aja vastasseisu juurde naasmises ei ole neile midagi ebaloomulikku. Pealegi on sõjalised huvid alati väga materiaalsed: ennustatav olukord ennustatava vastasega rahuldab kõiki, võimaldab sõjatööstuskompleksi konverteerimise asemel laiendada, hoida töös vana ja välja töötada uut tehnikat ning nõuda eelarve suurendamist. Ma usun, et Venemaa kindralstaap ja Pentagon, kes omal ajal seisid silm silma vastu, on õnnelikud, sest uued tuumaallveelaevad ja -raketid ei ole ju ometi ISILi vastu suunatud.
Millises kontekstis tuleks käsitleda Balti ja teiste riikide õhuruumi sagenevaid rikkumisi Venemaa lennuväe poolt ning lende väljalülitatud transpondritega?
See ei ole aksioom, et rikkumised on ette kavatsetud, sest õhukoridor Soome lahe kohal on väga kitsas. Transpondrite väljalülitamine Nõukogude laadis lahinglendude harjutamisel on loogiline, kuid silmas pidades Nõukogude ajast kordades tihenenud tsiviillennunduse mahtu on see tõepoolest äärmiselt ohtlik.
Kui eeldada, et Euroopa-Venemaa suhetes on vähemalt teoreetiliselt võimalik mitu stsenaariumit alates naasmisest business as usual juurde ja stagnatsioonist kuni sõjalise konfrontatsioonini, siis milline on teie lühema aja ja keskpikk prognoos?
Välis-, aga ka sisepoliitiliste tegurite tõttu Venemaal on Kremli ja Lääne vastasseisu süvenemise tõenäosus väga suur. Venemaa elanike majandusliku olukorra edasisel halvenemisel läheb vaja välisvaenlasi.
Tänan.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Allikas: http://www.diplomaatia.ee/artikkel/venemaa-perimeetri-kaitsest/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP