RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 16. märts 2015

MARKUS JÄRVI: Kallutatud jõud tahavad ausat homofoobi ERR-ist lahti kangutada!


Üldiselt on ühe korraliku ja veendunud homofoobi elu Eesti Vabariigis puhas rõõm. Kui täpsemalt järele mõelda, siis see nagu polekski elu, vaid lill.
Ma tean seda omast käest, kuna ma ise olen igati eeskujulik homofoob ja uhke selle üle.
Kuidas homofoobi elu välja näeb?
Vot selline: Meedia kajastab sinu ettevõtmisi ühelt poolt objektiivselt, kuid samas selgelt toetavas võtmes. Vahepeal tundub, et oled suisa meedia meelislaps ja priviligeeritud maimukene. Liigse soosimise pärast hakkab kohati suisa piinlik. Kultuuriringkonnad patsutavad pooldavalt õlale ja meenutavad sind alatasa mõne hea sõnaga. Poliitliline eliit tunneb sinu üle uhkust, kutsub läbirääkimistele ja õhtuti Toompeale ballile.
Riikliku toetuse kaukast langeb kopsakas raha-poiss pehmelt sinu pangakontole nagu õlitilk anumast. Kui puudu jääb, tulevad heldelt appi vene oligarhid. Pappi tuleb ohtralt, aga selle eest suurtes kogustes – see on rusikareegel.
Niisiis. Need, kes soovivad oma elunatukest edukalt ja rasvaselt eha poole veeretada, peaksid tõsiselt kaaluma homofoobia kui maailmavaate omandamist. Tegu on elustiili valikuga.
Vahete vahel juhtub aga arusaamatusi, umbes selliseid, nagu paar päeva tagasi.
Kuulsin nimelt Klassikaraadios, et keegi Rahvusringhäälingu kolleeg olevat koputanud ERR-i eetikanõuniku uksele ja nõudnud aru, kuidas on võimalik, et ERR-is töötab inimene, kes teeb Pereraadios saadet “Objektiiv”? Kas ei peitu siin huvide konflikt?
Klassikaraadio peatoimetaja sai kaebusest teada ERR-i eetikanõuniku Tarmu Tammerki käest. Mind aga informeeris omakorda Klassikaraadio peatoimetaja.
Kodumaise asjaajamis-, poliit- ja küüditamiskultuuri aastasadade pikkusi traditsioone järgides ei lävetud tulla rääkima silmast silma, vaid asjaosaliseni jõudis uudis alles kolmanda osapoole kaudu.
See polnud esimene kord, kui minu ERR-i eetrikõlbulikkus küsimuse alla on seatud. Peale SAPTK meeleavaldust diskuteerisid ERR-i telekolleegid meie asutuse siselistis, kas minu kui aktivisti positsioon ikka sobib kokku Klassikaraadio saatejuhi kuvandiga. Loomulikult võis toonist välja lugeda, et ei sobi.
Arutelu käis ka venekeelse AK de facto juhi ja minu hea sõbra Maksim Rogalski saatuse üle. Temalegi ei pakkunud uudistoimetuse juhid just eriliselt roosilisi tulevikuväljavaateid ERR-i struktuuris.
Juba toona pidi Tarmu Tammerk asja arutama ja leidis, et kuna ma parasjagu saadet “Quo vadis?” ei tee, siis nn huvide konflikt (mida iganes see minu kaasuse puhul peaks ka tähendama) ei ole nii hull.
Selgelt anti aga mõista, et saate “Quo vadis?” mikrofonide juurde pole mul oma põhimõtete pärast enam asja.

Maksim Rogalskiga Objektiivi tegemas
Tähelepanuväärne ongi see, et probleeme pole tekitatud profesionaalsel tasandil, vaid puhtalt ideoloogilistel ja maailmavaatelistel alustel. Maksimile ega isegi mitte minule pole professionaalses valdkonnas midagi erilist ette heita.
Üha rohkem saab ilmsiks hoopis fakt, et ERR-is kehastub maksumaksjate rahaga üleval peetud liberaalse maailmavaate hegemoonia, mille raames ei taluta vähimatki dissidentlikku häält – ja seda isegi mitte siis, kui sa ebaortodoksseid mõtteid oma saadetes välja ei too.
Probleemiks on sinu isiksus ja see, et sa üleüldse julged oma põhimõtetele truuks jääda ja neid avalikult väljendada.

Kestab saade “Quo vadis?” Paremal ilmselt tulevane minister Andres Herkel 
Seda märkimisväärsem on tõik, et ERR-i südametunnistuse hääl Tarmu Tammerk on avalikult kritiseerinud ERR-i selgelt kallutatud uudiskajastust, milles on ilmsiks tulnud liberaalsest agendast lahkneva kodanikuliikumise teadlik ja tahtlik ühiskondlikku perifeeriasse peksmine:
“Ajakirjanduseetiline probleem on aga selles, et ka uudistekajastus on sageli kaldu kooseluseaduse toetamise poole. Ilmuvad piinlikult propagandistlikud uudislood näiteks kooseluseaduse vastaste meeleavalduse kohta Toompeal. Mõnest artiklist või Päevakaja käsitlusest saab vaid katkendliku või kallutatud ülevaate Toompeal toimunust. Siis pole imestada, et kohal mittekäinud inimesed ütlevad, et meediast jääb mulje, et seal peamiselt räusati.” (ERRi eetikanõunik Pulleritsu kirjast: ajakirjanik vahendab infot, mitte ei tegele aktiivselt ühe või teise seisukoha propageerimisega, Delfi, 07. oktoober 2014)
Et asi ei jääks spekulatsiooni tasemele, siis toon siinkohal ära saate “Quo vadis?” järelkuulamise tulemused möödunud aastast.  Väliste märkide järgi tundub, et saade läks kuulajatele korda. Kas ei tasakaalustaks kasvõi üks alternatiivne ja autentselt võimukriitiline saade ERR-is levinud liberaalsotsialistlikku ja poliitkorrektset jahu?

Lõppkokkuvõtteks tuleb ju tunnistada, et ma pole ERR-i koosseisuline töötaja ja minu nn vallandamine oleks teostatav lihtsalt otsusega mulle järgmise kuu jooksul enam mitte saateid anda,
Ent isegi kui ma oleksin koosseisuline töötaja, ei saa ma päris täpselt aru, kuidas võiksid minu maailmavaatelised eelistused, mida ma oma praegustes saadetes olen minimaalselt välja käinud, tekitada reaalse huvide konflikti ühe pro bono saate ja regulaarse töö vahel Klassikaraadio kultuuri- ja hommikusaadete saatejuhina?
“Äsja kõlas Brahmsi teos see ja see. Mängis see ja teine.” Kas antud lause muudab oluliselt oma tähendust, kui selle ütleb välja üks aus ja veendunud homofoob?
Ei muuda. Aga asi polegi selles. Asi on minu isikus. Nimelt ei tohiks mind sellisena üleüldse olemas olla. Vähemalt ei tohiks mind sellisena olla ERR-is.
Samas olen siiski lootusrikas. Olen näinud ERR-i ja eelkõige Klassikaraadio juhtivatel kohtadel piisavalt ausust ja siiraid inimlikke voorusi, mis loodetavasti ei lase ideoloogilise diktatuuri juba idanevatel seemetel maksumasja raha eest vohama minna. Mina tagasihoidliku ERR-i kaastöötajana olen senini olnud selle teesi tõestuseks.
Ent pole võimatu, et minu nägemus on natukene liiga optimistlik. Ma töötan ju ometi Klassikaraadios ja mitte AK uudistetoimetuses, nagu Maksim Rogalski.
Jah. Siin oli üks väike tõrvatilk homofoobi igapäevaelu meepotis.
Aga midu läheb mul väga hästi, suisa suurepäraselt. Kui me Varroga mööda linna käime, siis viskab rahvas tänavasillutisele lilli.
Pappi sajab neljast ilmakaarest nagu oleks meil nimeks Brad Pitt ja George Clooney.

Allikas: https://markusjarvi.wordpress.com/2015/03/11/uudiseid-homofoobia-rindelt/

1 kommentaari:

Anonüümne 16. märts 2015 20:27  

Tõde EKRE kohta https://ekrekuvand.wordpress.com

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP