RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 2. märts 2015

Poliitikud võõranduvad rahvast ehk Võõraks jäänud vaesuse valud




Vahel tundub, et kõrgepalgalised, no võtame näiteks poliitikud, ei mõista või ei oska aru saada lihtsa inimese elust, oludest ning muredest. Et kuidas üldse tuleb elada ning milliste vaesuse valudega peab ellujäämise nimel päevast päeva võitlema.
Vaid mõni näide. See oli neli aastat tagasi, pärast eelmisi riigikogu valimisi, kui äsja Toompeale valitud saadik arutles sissetulekutest rääkides, et iga kuu tuleks palgast säästa 500 eurot.
Just nimelt, te lugesite õigesti – 500 eurot! Väga, väga paljud ei saa pikki tööpäevi tehes nii palju palkagi, mis säästmisest siin veel rääkida.
"Kui iga kuu palgast säästa 500 eurot, tuleb see investeering arvelduskontole tagasi ja järgmiseks kampaaniaks on raha jällegi varutud," ütles vastne rahvasaadik toona. Selle valemi järgi peaks tal nüüd praeguseks olema säästetud 23 500 eurot. Palju õnne!Kui poliitiku silme ees on igakuine 500 euro säästmine, siis tundub küll, et see on enam kui kindel, et ta ei adu kõrgelt alla vaadates enam, kuidas peab reaalselt elama inimene, kes saab keskmist palka (üle 1000 miinus maksud). Rääkimata alampalga (390) saaja keerulisest elust päevast päeva, aastast aastasse.

Kuid see ei ole veel kõik. Suur oli ühe teise poliitiku üllatus, kui ta sai teada, mis maksavad teatri- ja kontserdipiletid.
"Mis mõttes inimene läheb teatrisse ja maksab pileti eest?" imestas ta. Aga mis seal imeks panna, kui ta ise saab käia mööda teatreid ja kontserte kutsetega. Ning kõik need uksed on tasuta valla.
"Kas söögi peale kulub tõesti nii palju?" imestas üks teine poliitik eluvõõralt, kui kuulis, mida tähendab neljaliikmelise pere jaoks toidukorvi kallinemine.
Aga mis seal imeks panna, kui teda ennast kutsutakse vahetpidamata vastuvõttudele ja bankettidele, kus pakutakse ka süüa. Ja ega riigikogu hoones oleva sööklagi hinnad konti murra.
"Ma ei tea," vastas tuttav poliitik küsimusele, kui palju maksab poes odavaim kilepiim, kilo Eesti kartulit ja kurki ning soodushinnaga pool kilo viilutatud Eesti juustu. Poolekilose viilutatud leivapätsi hinnaks pakkus ta ühte eurot.
"Ma pole selliste hindade vastu huvi tundnud, sest mina ise toidupoes ei käi," tunnistas ta.
Kui ühes lasteaiarühmas koguti lapsevanematelt õpetajate sünnipäevakingitusteks raha, olid paljud vastu sellele, et igalt perelt peab tulema 15eurone panus. Kuid poliitikust lapsevanem ühmas: "Mis raha see on? Selle eest ei saa poest mitte midagi!"
Miks on kõrgepalgalisel nii raske aru saada lihtsa inimese vaesuse valudest? Mida ütlevad selle kohta endised riigikogu liikmed, politoloog, väikeettevõtja ja psühhiaater? Kas poliitikud on rahvast võõrandunud või on hoopis rahvas poliitikutest võõrandunud? Kus on lahendus parema homse ja omavahelise läbisaamise
nimel?
Janno Reiljan: valimiseelne rahva armastamise kampaania on arulage
"Poliitikute rahvast võõrandumise teema on igavene – ikka on võim ja rahvas lahus," lausub kunagine riigikogu liige ning praegune Tartu ülikooli majandusprofessor, majandusdoktor Janno Reiljan.
Pärast kaheksat poliitikuaastat ennast kaheksa aastat teadlikult poliitikategemisest ja poliitikutest võõrandanud kunagine Rahvaliidu üks tipptegija nendib, et Eesti valimissüsteem kindlustab võimu stabiilsuse.
"Pikalt võimul olevad inimesed tüütavad aga paratamatult rahvast ja tekitavad rahulolematust. Tahaks nagu midagi muud! Eks siin on igale inimesele kätte jõudnud valimistel mõtlemise koht – mida te poliitikas muuta tahate?" ütleb Reiljan.
"Poliitikud peavadki rahvast parajas kauguses olema," leiab ta.
"See ligitikkuv valimiseelne nii-öelda rahva armastamise kampaania on sageli sisult ikka päris arulage. Kumb on aga kummast ikka võõrandunud, selles on küsimus!"
"Viljatu on igal valimisel ikka ja jälle otsida uusi õigeid ja ausaid inimesi. Pettumus tuleneb paljuski sellest, et viimaste rolli mängijad osutuvad hiljem eriti küünilisteks krabajateks. Õpime valima ühiskonnale ja igale inimesele kasulikke poliitikaid ja nende poliitikate esindajaid. Pettumust poliitikas ja poliitikutest oleks palju vähem," soovitab Reiljan valida pigem parteid kui isikut.
Vaesus on häbiks ühiskonnale
Rääkides vaesusest kui inimlikust aspektist, ütleb majandusprofessor Janno Reiljan, et vaesusest arusaamine sõltub palju sellest, millisest ühiskonna-
kihist inimene pärineb:
"Kui ise ei ole vaesust kogenud, siis ikka pärisarusaamist ei ole. See ei ole nii ainult poliitikute puhul, vaid kõigi alade jõukate inimeste puhul. Edukad inimesed pärinevad aga peamiselt edukatest, see tähendab vähe vaesust näinud peredest. Selles mõttes on vahest poliitikute hulgas tõepoolest enamuses need, kes vaesuse probleemidest kogemuse puudumise tõttu aru ei saa."
Rääkides ühiskondlikust meelsusest ja selle kujundamisest, ütleb Reiljan, et lääne heaoluriikides olid filosoofid, kirjanikud ja muud mõtlejad need, kes sisendasid ühiskonnale vaimu, et inimeste vaesus ei ole häbiks mitte niivõrd vaestele endile, kuivõrd kogu ühiskonnale.
"Ühtekuuluvustunde, solidaarsuse, hoolivuse ja muud sellised mõtted ei arene ühiskonnas iseenesest – neid tuleb ühiskonnale sisendada. Eesti visionäärid otsivad suurt narratiivi, kirjanikud käsitlevad 50 halli varjundit ja igaüht neist siis ühekaupa veel eraldi. Ainuke, millega ei tegelda, on inimliku ühiskonna kujundamisega."
Reiljan tõdeb kokkuvõttes, et poliitikud on ühiskonna peegel, sestap: "Ei ole mõtet peeglit süüdistada, et sealt kuiv ja kalk, ainult edule suunatud egoistlik suhtumine vastu peegeldub."
Toompead taga ei igatse
Kunagine riigikogu liige Janno Reiljan võrdleb riigikoguaastaid ja praegust elu:
"Riigikogus oldud aeg oli huvitav, aga pingeline. Pidev pendeldamine kodu ja Tallinna vahet. Pidev sekeldamine. Kaheksa aastaga väsisin sellest ikka päris korralikult. Kui kadus uudsus, siis jäi küllaltki tüütu argipäev. Kokkuvõttes on mõnus meenutada, aga mitte taga igatseda.
Kaheksa viimast aastat on elu olnud stabiilne. Ülikooliski on tööd piisavalt, aga rohkem on mõtlemist ja vähem rabelemist. Tegevust jätkub, igavust ei ole. Kokkuvõttes ei ole mõtet hakata võrdlema võrreldamatut – viiekümnendates eluaastates võib ju rõõmu tunda maailmaparandamisest, kuuekümnendates on aga mõnusam maailma rabelemist veidi pikemalt distantsilt vaadata-hinnata. Aga kui peaks tingimata võrdlema, siis hindaks ma oma praegust elukvaliteeti kõrgemaks."
Mai Treial: võõrandumist on tunda küllaga
"Tõsi, võõrandumist on tunda küllaga," tõdeb kunagine riigikogu liige Mai Treial, kelle sõnul viib poliitikute rahvast võõrandumiseni see, kui liiga kauaks jäädakse võimule.
Kunagine Rahvaliidu üks tipptegijatest lisab, et võõrandumine võimendub, kui ollakse võimul üksi või on kaaslaseks "väike" partner.
"Teisalt ka asjaolu, et peale on kasvanud põlvkond poliitikuid, kelle esimeseks töökohaks on parteikontor. Puudub reaalse töö kogemus, mistõttu on paljuski reaalse elu toimimise mehhanismid mõistetamatud, kuidas üks või teine paragrahvi muudatus mõjub, milliseid tagasilööke selline käitumine tulevikus võib anda," räägib Treial.
Mis puudutab aga inimeste igapäevaprobleemide tunnetamist, siis Treial ei saa enda sõnul kellegi teise eest kosta – ikka inimesest endast oleneb kõik.
"Meil on täna riigikogus poliitikuid, kellele otse suhtlus rahvaga on igapäevane osa," tõdeb Treial, kes pidas riigikogu liikme ja sotsiaalkomisjoni esimehena ja peab siiani oluliseks rahvaga suhtlemist ja inimeste murede lahendamist.
Treial oli riigikogu aastatel seotud sotsiaalvaldkonnaga ehk just seepärast, et ta arvab teadvat, mida tähendavad eluraskused:
"Olen ka ise paljutki tunda saanud: ema suri varakult; isa oli I grupi invaliid, kellel puudusid mõlemad jalad; kuidas ühel ajal töötada ja lapsi kasvatada ning kõrgharidust omandada ja veel ja veel. Aga ehk ongi siinjuures läbitud elukool andnud oskuse kuulata ja kuulda ning püüda pakkuda lahendusi seal, kus seda vajatakse."
Jüri Ennet: ka meil on oma kastisüsteem
"Jah, nii see on," tõdeb psühhiaater Jüri Ennet, et kõrgepalgalised ei saa aru või ei oska aru saada lihtsa inimese elust, eluolust ja muredest.
Ennet jätkab: "Vana-India elu oli selline, et inimesed olid kastides – usumehed, sõdalased, kauplejad, lihtrahvas ja isegi kastivälised. Meil on sotsiaalse rühmituse üheks olulisemaks mõõdikuks palk-sissetulek ja siit meie nii-öelda kastid.
Kestvalt töötud ehk heitunud ja nemad ei saa mingit sissetulekut ja nemad tööd ei otsi – on käega löönud.
Siis töötukassast saadava toetuse leivalised. Siis palgavaesed – tööl käivad, aga elu on saadavast palgast veidi kallim. Siis toimetulijad ning siis jõukad ja ärihaid. Poliitikud on sellel skaalal toimetulijate ning jõukamate kastis ja sealt vaesuse valud nii kergelt silmapiirile ei ilmu."
Mis suunas võib inimese mõttemaailm muutuda, kui ta hakkab liikuma kõrgemas seltskonnas, näiteks poliitikud?
"Uues keskkonnas on elu uues helistikus ja seega lihtrahva minoorsed rahvalaulud nende kõrvu ei ulatu. Neid laule nad enam ei laula. Kahjuks," tõdeb Ennet.
Rein Toomla: poliitik ei kujuta elu alampalgaga ette
Tartu ülikooli riigiteaduste instituudi lektor Rein Toomla: "Ma ei ole väga kindel, kas sellist filosoofilist mõistet saab üldse kasutada – poliitikud võõranduvad rahvast. Võib-olla sobiks paremini, et poliitikud mõnikord ei suuda mõista teatud inimgrupi olukorda, huvisid ja võimalusi.
Arvan, et kõrge sissetulekuga inimesed tervikuna, mitte ainult poliitikud, satuvad raskustesse, kui nad peaksid ette kujutama elu miinimumpalgaga, veel hullem – katsetama selle järgi elamist.
Kuid poliitikutel on see eelis, et seadusloome kaudu on neil võimalus kehval elujärjel olevate inimeste tingimusi parandada. Muud rikkad inimesed saavad seda teha heategevuse abil.
Miinimumpalk ja toetused on kasvanud – see näitab poliitikute mõistmist, et ühiskond peab osale oma liikmetele abiks olema. Kuid poliitikud peavad arvestama, et mitte kogu ühiskond ei kiida sellist toetamist heaks – alati on inimesi, kes arvavad, et igaüks peab suutma ise alla oma õnne sepp."
Kas poliitikutel vaesemaid sugulasi ei ole?
"Kui pole ise kogenud või oma silmaga näinud, siis ei kujutagi ette, kuidas vaesemad inimesed elavad," ütleb Saaremaa Leisi Lapikoja perenaine Maire Forsel, kelle hiljutine kirjutis väikeettevõtja aususe hinnast pälvis suurt ühiskondliku vastukaja.
"Olen viimasel ajal kuulnud inimesi imestavat, et kas neil poliitikutel siis üldse vaesemaid sugulasi ei ole, et nad ei näe, kui raske paljudel on. Võimalik, et selliseid sugulasi on, aga ega kõigiga käida ju läbi," arutleb Forsel.
Ta leiab, et ilmselt on ajanappus samuti üks põhjus, miks paljud tegusad ja jõukamad inimesed vaesema elanikkonnakihiga kokku ei puutu.
"Peamine suhtlusring koosneb ju ikka enamasti omasugustest ja sama näeme tegelikult ka vastupidises suunas – miinimumpalgast elav inimene, kes pole kunagi näiteks väliskomandeeringutes käinud ega vastutaval töökohal olnud, ei suuda samuti mõista, miks ühe poliitiku majutuse, toitlustuse ja reiside peale nii palju maksumaksja raha kulub – kuluhüvitiste teema on ju nagu punane rätik vaesemale rahvale. Nii tekibki olukordi, kus kumbki pool teineteist ei mõista, sest elatakse sedavõrd erinevates maailmades."
"Sama kogesin nüüd," lisab Forsel, "kui väikeettevõtluse teema laiemalt jutuks tuli – nii nagu kõrge poliitik või ametiisik ei oska näha lihtsa inimese probleeme, ei osata seal üleval näha ka mikroettevõtjate probleeme. Mind hämmastab, et nii paljud poliitikud on tegelikust elust sedavõrd võõrandunud."
Väikeettevõtja Forsel leiab, et rahvas on praeguseks poliitikutest väga võõrandunud.
See väljendub tema arvates kõige paremini selles, et juba pikemat aega puudub igasugune rahulik diskussioon rahva ja poliitikute vahel.
"Ühelt poolt on mõistetav, et esindusdemokraatia tingimustes olemegi andnud oma hääle poliitikutele ja volitanud sellega neid meie eest otsustama," ütleb Forsel.
"Oma hääle andmine ei tähenda aga inimeste mõtlemisvõime automaatset lõppemist – me näeme, me kuuleme ja me tahame ka valimistevahelisel perioodil kaasa rääkida. Nii peakski ju demokraatlikus riigis asjad käima."
Väikeettevõtja sõnul me näeme kahjuks ikka ja jälle, kuidas surutakse läbi seadusi ja tehakse otsuseid ka siis, kui ilmselgelt on näha, et rahvas ei ole selleks valmis.
"Jääb mulje, et valdav osa poliitikutest ei pea rahva arvamust üldse oluliseks – siin võib olla põhjuseks, et poliitik, kes on teemaga sügavuti kursis, tunneb, et just temal on õigus ja rahvas ei suuda nagunii mõista. Aga sellisel juhul tuleks püüda rahvaga inimkeeli suhelda," räägib Forsel.
"Poliitikud ei oska sageli end selgelt väljendada, ei oska asetada end lihtsa Eesti inimese tasandile ja vaadata, kuidas asjad altpoolt paistavad – paljude puhul võib see tuleneda ka vähesest empaatiavõimest."
Tema sõnul ei ole praegu enam mõtet küsida, kes võõrandumisega alustas või kes on süüdi.
"Selge on see, et kaklev riik ei ole jätkusuutlik ja niiviisi seda riiki enam edasi pidada ei saa. Nüüd tuleks pigem küsida, kuidas selline olukord lõpetada?" küsib ta. 
Doktor paneb "diagnoosi": kes põeb poliitdementsust? 
Psühhiaater Jüri Ennet räägib poliitikute võõrandumisest rahvast: "On sõnad ja on teod. Tegusid ootame, sõnad on eelmäng. Teod võivad puudutada eelkõige sõnategija minaga seonduvat: minu maja, auto, naine, tagatuba. Minu ja mina. Selline tegelane ei hooli esivanematest, nende aastasadade vältel tehtust. Ta on võõrandunud juba enne poliittoolile istumist. Ta ongi selline tüüp, psühholoogiline tüüp.
On ka poliitdementsust põdejaid – marjamaale saades ununevad esivanemad ehk taararahvas, nende maa ja vabadusvõitlus alates Innocentius III-st, kui ristisõdalased risti ja sõjaga meie kinnisvara ärandama tulid. Sundüürnike lugulauludega jätkub see ärandamine tänasesse päevagi. Poliitdementne unustab seda, mis paberil-dokumendis kirjas mustvalgelt, rääkimata muust "unustamisväärsest".
Kui psühhiaatria valdkonna dementsus algab kõrgema vanuse juures, siis niinimetatud poliitdementsus on iseloomulik eelkõige noorpoliitikutele, kes oma vanaisade-vanaemade tegemisi ei meenuta, ja see neile ei meenugi – „need lubjakad" ei mõista liberalismi ainuviljastavat mõju; isiku ainutähtsat osa ühiskonna ajaloos; kapitalismi positiivset-ergutavat toimet; töölt vallandamiste vajalikkust kapitaliomanikule kasumlikkuse aspektist; eluheidikute omasüüd, et nende inimkapital on inimlikkusest tühjaks pigistatud. Esiplaanile kerkib mina, ununeb meie. Kui ununeb, siis ongi sammukene dementsuse suunal."
Rääkides sellest, mida poliitika ja poliitikuks hakkamine inimesega teeb, ütleb Ennet: "Kõike ja puha, head paremaks ja potentsiaalsed halvad halvemaks. Miks? Kokaks õpitakse kutsekoolis kolm-neli aastat, autojuhiks saamisel pead tegema teooria- ja praktikaeksami. Pereelu koolitamisel on ka pilt kirju ja aborti võib nüüd juba noorelt teha. Ja riigijuhtimisel osalemise noorusemäär tuleb ka allapoole – tühja sellest elukogemuse vähesusest ja sotsiaalset ebaküpsusest. Ja ongi olukord: töövõimelised mehed Soomemaale, naised kaitseväkke, lapsed vanaema juurde, nagu akadeemik Richard Villems selgesõnaliselt esile tõi."

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP