RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 10. märts 2015

Ruuben Kaalepi vastus Urmas Sutropile: EKRE jaoks on liikumapanev jõud armastus Eesti vastu


Ruuben Kaalep ja Jaak Madison EKRE volikogus
 
Pean Urmas Sutropi sulest laupäevases Eesti Päevalehes ilmunud väiteid jaburateks ja seoseid meelevaldseteks – enamikel neist ei tarvitse pikemalt peatuda.
Küll aga tahan siinkohal ära õiendada, mida mõtleb Konservatiivse Rahvaerakonna noorteliikumine Sinine Äratus metapoliitika all. Sutropi definitsioon sellele ei vasta vähimalgi määral meie ettekujutusele.
Metapoliitika ei ole midagi Metapeedia-taolist. Igal juhul ei ole see ideoloogia. Metapoliitikat võib defineerida kui poliitikat ja filosoofiat ühendavat sfääri, mis hõlmab maailmavaadetele ühiskonnas sobiva pinnase loomist. Selle sfääriga tegelemisele pani teiste seas aluse väga vasakpoolsete vaadetega itaallane Antonio Gramsci oma teooriaga hegemooniast.
Igapäevapoliitika debattides osalejaist suurem võim on sellel, kes määratleb debati raamid. Igas ühiskonnas on peavool ja küsimused, mille üle on aktsepteeritav arutleda. Peavooluks on tihti kindel ideoloogia, millel Gramsci järgi on hegemoonia. Sotsialist Gramsci nägi hegemoonse ideoloogiana kapitalismi ja sõnastas strateegia, kuidas vasakpoolsed saaksid oma maailmavaate domineerima panna.
Ja läänemaailmas ongi lood selles suunas liikunud. Väidan, et praegu on hegemoonia vasakpoolsete sugemetega liberalismil. Parempoolsed tajuvad tihti ohuna, et see ideoloogia on hakanud välja tõrjuma etnilist rahvuslust. Sinise Äratuse metapoliitiline eesmärk lähtubki siit: rahvuslus on vaja tagasi tuua peavoolu. Kui me räägime Eesti uuest rahvuslikust ärkamisest, siis just seda me mõtlemegi.
Milles ma näen vasakpoolsuse hegemooniat?
Eelkõige silmakirjalikkuses ja sildistamises. Mu hea sõbra Jaak Madisoni kunagist postitust tabanud meediarahe on silmakirjalik. Märkamata on jäänud vahest kehva sõnastuse taga peitunud soov mineviku vigadest õppida. Parempoolsed peavad välistama totalitarismi, mineviku genotsiidid ja muud kuriteod ei tohi enam korduda. Ja nende teemade üle tuleb arutleda, mitte silmakirjalikult arutluse pidajat sildistama asuda.
Sildistamine on tabanud vaid üht poolt. Jabur oleks sundida sotsiaaldemokraate vabandama näiteks Pol Poti režiimi õuduste eest. Et Riigikogusse kuulub palju endisi kommunistliku partei liikmeid, tõstetakse probleemina harva üles. Aga konservatiive sildistatakse fašistideks juba kasvõi rukkilille või Mart Helme pintsaku põhjal.
Niisiis võime arutleda küsimuse üle, kas parempoolse, rahvusluse taassünnile suunatud metapoliitika ajamine on moraalne. Olen kindel, et on küll. Tagasipöördumine rahvusriikide juurde ja kultuuride segunemist pooldavatest ideoloogiatest loobumine on parim viis konfliktide ärahoidmiseks ja erinevate rahvuste vahelise austuse tekitamiseks. Lähtumine inimeste sünnipärasest sidemest oma riigi ja kaasmaalastega aitab vägivalda vähendada, mitte ei too seda juurde. Seda veidram on näha rünnakuid ja laimu just selle eest seisvate aktivistide pihta.
Kas tõesti on selle ära teeninud inimesed, kelle ainus südamesoov on eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämine? Kes usuvad, et me ei peaks olema alandlikud ida- ega läänesuunal? Kelle pääs Riigikokku uue tuulena on panus Eesti demokraatia arengusse, mitte kartelliparteide ringkaitse süvenemisse?
Konservatiivset Rahvaerakonda ega Sinist Äratust ei saa mõista, kujutledes meie liikumapaneva jõuna viha.
See jõud on armastus Eesti vastu.

See leht on trükitud EESTI PÄEVALEHE internetiväravast
Aadress http://epl.delfi.ee/archive/article.php?id=70968467

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP